“Ma olen ju teil krimipiltnik!” naerab Leo Lätti ise.

Ekspress on temaga väga rahul, sest meie saame niiviisi pildid sündmustest, millest fotosid lihtsalt pole. Aga Lätti tõeline talent avaldub lasteraamatute külgedel. Kui lüüa Amazoni veebikaubamaja otsingumootorisse märksõnad “Leo Lätti”, saame teada, et tema illustreeritud raamatuid on ilmunud nii inglise, itaalia kui ka saksa keeles.

“Jumal teab, kui palju neid on!” ütleb Lätti. Täielikku kogu pole tal endalgi.

Aga ka olemasolevaid korraga kaenlasse võtta on koguse tõttu esiteks keeruline ja teiseks raskevõitu.

Kunagi, 1990. aastate keskel joonistas Leo Lätti koomikseid. Üks neist kandis pealkirja “Minister Tihu”. Peakangelase prototüübiks oli toonane valitsusjuht Mart Laar, kes sattus koomiksis kaunis kentsakatesse olukordadesse.

Lättil on piiritult heatahtlik pilk. Täpipealt selline, nagu sobib laste jaoks pilte joonistavale inimesele. Veel on ta kohmetu ja kohutavalt enesekriitiline. Viimane omadus avaldub siis, kui ta näitab oma töid. Küll ei ole pilt “päris see”, küll “oleks võinud paremini”. Või “eks ta selline poolrealistlik sodi on…”

Aga teised inimesed hindavad Lätti joonistusi kõrgelt. Internetiportaalis, mille kaudu ta endale tööd otsib (ja mis peamine – leiab), on talle antud reiting päris kõrge, kaheksa tärni.

Leo Lätti ütleb, et joonistamisega alustas ta juba noorena. Ehk oli mõjutajaks ema, kes joonistas ja tahtis kangesti minna Tallinna seda õppima, aga abielu tuli vahele. Ema joonistas sellest hoolimata edasi. Leo vaatas ja imetles.

Keskkooli ajal läks Leo kunstiinstituudi juurde kursustele, ERKI asemel aga sattus hoopis sõjaväkke. Pärast kroonut õppis Pedas joonistusõpetajaks. Õpingute ajal toimus sündmus, mis muutis Leo elu igaveseks: otsiti animaatorit Rein Raamatu animafilmile “Põrgu”. Leo kutsuti katsetele, mille ta edukalt läbis. See oli põnev aeg – animaatorihakatisi käisid õpetamas kultusmultifilmi “Nu pogodi!” tegijad.

“Põrgule” järgnes “Naksitrallid”. Kui Edgar Valter loobus teise osa tegemisest, võeti asemele Leo Lätti. Ta on kaasa löönud ka Priit Pärna joonisfilmide tegemises. Pika rea lõpetab Leiutajateküla Lotte multifilm – Leo oli seal kunstnik.

Kui joonisfilmimaailmas töö otsa lõppes, hakkas Leo Lätti raamatuillustraatoriks.

Ta on raamatuid illustreerinud viis aastat. Tõsi, selle ametiga rikkaks ei saa. “Aga kui palju tööd teha, siis elab ära,” tõdeb kunstnik.

Igal hommikul ärkab Leo umbes kell viis. Ta joonistab kuni lõunani. Siis puhkab, võtab võib-olla lahti ühe õlle. Õhtul ronib uuesti arvuti taha ja joonistab hiliste tundideni.

Töö tuleb koju kätte sõna otseses mõttes kogu maailmast. Leo näitab mulle internetilehte, mille kaudu illustraatoreid otsitakse. Raamatu autor riputab oma teksti sinna üles ja kunstnikud teevad autorile pakkumisi. See on omamoodi oksjon, ainult et võitu ei taga pelgalt hea hind – valiku teeb autor nii küsitud tasu kui ka varasemate tööde põhjal. Konkureerida tuleb kogu maailmaga ja konkurentidest puudust ei tule.

“Siin on see vahemik,” näitab Leo üht pakkumist. “Kunstnikud küsivad töö eest 320 kuni 3800 dollarit. Täiesti kindlalt raamatu autor 3800dollarilise töötasuga kunstnikku ei võta. Tõenäoliselt saab töö mõni 300 dollari vend, selle eest saab autor täiesti korralikud 32 joonistust. Ja sa teed seda kuu-poolteist vähemalt!”

300 dollarit – ehk umbes 220 eurot – terve kuu töö eest?

“Jah. Ja need pole mingid äpud. Peaaegu kõik on professionaalid!”

Aga pole viga,ütleb Lätti. Tööd jagub ka tal. Näiteks ühele toredale Itaalia tädile on ta illustreerinud seitse raamatut, kus kirjutatakse kohalikust ajaloost. Need õpikumaigulised teosed on huvitavad ka kunstnikule endale. Et üldse joonistama hakata, peab enne tegema korralikult uurimistööd.

Kord telliti Leo pilte raamatusse, mis rääkis sellest, kuidas Kolumbus tõi Ameerikast maitsetaimi. Teine kord joonistas ta lahedad pildid hallist karvasest koerast, kes elas Pompeis ja sattus imelistesse seiklustesse. Ja kord joonistas Leo pildid tüdrukust, kes sündis, sünnimärk keset silmnägu. Ajapikku mõistis piiga, et lapsed ongi kõik erinevad.

Peale raamatuillustratsioonide tuleb teha ka lühijoonisfilme ja piltjutustusi.

Praegu on Leol käsil üks Hiina lasteraamat tiigrist ja tema pojast, mõeldud umbes kolmeaastastele lastele. Seda tahtsid illustreerida 104 kunstniku. Hiinlased valisid välja Leo.

“Ja siis nad saatsid mulle kohutava paki varasemaid sama sarja raamatuid! See tuleb ingliskeelne, seni tegid nad vaid hiinakeelseid raamatuid. Eks nad püüavad maailma murda,” tõdeb kunstnik.

Igasuguseid superkangelasi ja zombisid Leo joonistada ei taha. Ei meeldi.

Leo lemmikraamat räägib kahest Yorkshire’i terjerist. Selle illustratsioonid tellis temalt üks ameeriklane ja raamat on Amazonis hea vastukaja saanud. “Mul võttis natuke pisara silma – kommentaarides mainiti ka sisu, aga enamasti meeldisid rahvale pildid. Aga tekst oli ka hästi vahva,” räägib Lätti.

“Teate. Mulle õudselt meeldib!” ütleb Lätti, kui küsin, miks ta seda teeb.

Lätti unistab, et kunagi joonistab ta raamatu, kuhu saab panna sisse oma lapsepõlve eredamad hetked Viljandis (ta naeratab seda meenutades, nagu inimesed ikka, kui tuleb meelde helge moment elust). Leo Lätti oli väiksena nimelt pätt poiss. Ja kui ma vaatan, mida tänapäeva poisikesed teevad, siis… päris vahva oleks neile rääkida, kuidas pärast jaanituld sai pudeleid korjatud või lossivaremete juures kaevusuu eest võre ära võetud. Igasugust jama tegime.”

Sellest kõigest tahaks Leo sinna raamatusse joonistada.