Eesti pättarstid toidavad Soome narkoturgu

Võimud kahtlustavad, et mõned tohtrid kirjutavad soomlastele võõrutusravi sildi all massiliselt uimasteid ja tugevaid rahusteid. “Tublimate” kliinikute käive peaks ulatuma miljonite kroonideni.

Tallinnas on juba aastaid tegutsenud pool tosinat vähetuntud erakliinikut, milles hingeabi sildi all tegeldakse psühhotroopsete ainete äriga. Kliinikute omanikering on meditsiinikauge, eluiga tihti lühike ja ametlikud majandusaruanded läbipaistmatud. Tavaliselt tegutseb selline ühe-arsti-kabinet sadamapiirkonnas ja kliendid on Soome narkomaanid.

Viimase nelja aastaga on sellistest asutustest välja paisatud tagasihoidliku arvestuse järgi kümneid tuhandeid narkootiliste ainete ja tugevatoimeliste rahustite retsepte. Kardetavasti on need arstid osalised narkoäris, sest suur osa siin ametlikult välja kirjutatud pillidest jõuab üle lahe mustale turule.
Väidetavates retseptivabrikutes tõusevad selgelt esile kolm psühhiaatrit: Milvi Koplus, Aleksandr Štšennikov ja Rostislav Vassiljev. Nad on pensionieelikud või -ealised ning arvestades nende praksise suurust, on nad kamba peale treinud rohkem retsepte kui terve Mustamäe haigla või Tartu Ülikooli Kliinikum.
Tervishoiuameti järelevalveosakonna andmetel tegi rekordi Milvi Koplus, kes väljastas 2003. aastal nelja kuuga ligi 7000 narkootilise aine Subutex retsepti. Arvestades, et üks vastuvõtt maksis hinnakirja järgi üle 700 krooni, pidi Kopluse toonane tööandja aktsiaselts S. Pold teenima ainuüksi sellelt ligi viis miljonit krooni!
Palju kehvem pole Aleksandr Štšennikov. Kui Subutexi määramisele seaduslik piir pandi, suutis see doktor üksi lühikese ajaga kirjutada tabletituristidele 6500 retsepti narkootilist preparaati Oxycontin.
Sellised juhtumid on seda jahmatavamad, et nn roosad retseptid, millega arst saab välja kirjutada aineid, mille omamine on muidu kriminaalne, on üldjuhul arvel ja luku taga nagu hinnalised väärtpaberid. Ent Haigekassas, kust retseptiplanke väljastatakse, ei hakanud tööle ükski häirekell, kui mõni kliinik, kus töötas korraga vaid üks arst, võttis välja rohkem narkoretsepte kui 500 arstiga suurhaigla.
Ehkki narkootiliste preparaatide (peamiselt valuvaigistite) kogused, mida retseptivabrikutes soomlastele kirjutati, neelasid ühel juhul näiteks isegi poole Eesti vähihaigete aastasest vajadusest, polnud politseil millestki kinni hakata ja Tervishoiuamet sai firmadelt tegevusloa ära võtta mitte narkoäri, vaid näiteks vigase dokumentatsiooni tõttu.
Kuid elu näitab, et mõne aja pärast on samad tegelased jälle platsis, sest kui firma tegevusloa saab tühistada, siis arstilitsentsi kallale järelevalvajad minna ei saa. Nii liiguvad kahtlusalused arstid ühest firmast teise, manööverdades kontrollijatest sammu võrra ees. Staažika arsti ja ametniku Peeter Mardna meelest on see Eesti meditsiini rahvusvaheline häbiplekk, mille vastu tema juhitav Tervishoiuameti järelevalveosakond on jõuetu.

“Viron rosvolääkärit”
Eestist lähtuvas pimedas tabletiäris liigub tagasihoidliku arvestuse järgi sada miljonit krooni aastas. Soome saatkonna juures töötava politsei sideohvitseri Ari Lahtela sõnul konfiskeeritakse mustalt turult aastas 100 000 psühhotroopset pilli, mis on murdosa tegelikust mahust. Sellest enamik pärineb tema sõnul Eestist.
Suurejooneline ravimisild loodi kevadel 2003, kui Tallinna apteekides maabus Subutex. Siin registreeriti ravim kaugele arenenud vähiga haigete valuvaigistina, aga sama narkootiline preparaat sobib suurepäraselt ka heroiinisõltlaste asendusraviks. Soomes väljus võõrutusravi kontrolli alt ja Subutexi kuulsus mõnuainena levis heroiinisõltlaste ringist välja.
Soome narkopolitsei alarmeer is siinset Tervishoiuametit. “Ma sa in nimekirja Viron rosvolääkärit! – Eesti pättarstid!” meenutab Mardna. Ravidokumente analüüsides ja retsepte sortides tulidki välja esimesed retseptivabrikud.
Selgus, et üks psühhiaater, Milvi Koplus, edestas Subutexi väljakirjutajana kõiki kolleege mäekõrguselt. Koplus kinnitab siiani, et kõik retseptid olid põhjendatud. Retseptide hulgast ja nende väljastamisest arvestuslikult saadud megakäibest ei tea ta aga midagi. “Minu arvates see nii küll olla ei saanud,” korrutab daam, kui kuuleb ligi 7000 retseptist, mis tema allkirja kannavad.
Äriregistrist selgub, et hingeabiäri tõmbas esmapilgul meditsiinikaugeid kodanikke. Kopluse tollase tööandja – kliiniku S. Pold ametlik juhataja Ljudmilla Põld pole mitte ainult meditsiinihariduseta, vaid pidas enne ja pärast tervishoiuteenuse osutamist baari ning tegeles Läti õlle maaletoomisega. Firma nõukogu liikme Sergei Põldi juurest jooksevad aga niidid tegelasteni, keda politsei süüdistab salasigaretiäris.
Pärast Tervishoiuameti kontrolli sulges Põldide perefirma uksed, kuid sama seltskond jätkas narkomaanide ravi firmas Detox Ravi. Ka see asutus suutis aastaga välja lasta tuhandeid retsepte, kuni Tervishoiuamet loa ära võttis, viidates, et nende teenus oli kohati “reaalselt eluohtlik”. Aga retseptiäri osutus visaks nagu seitsme peaga lohe.

Ametlikud narkoturistid
Tallinna-Helsingi vahet reisib pidevalt ligi 200 endist ja praegust Soome narkomaani, kes hangivad siit ametlikult Subutexi. Selles äris osalevate inimeste sõnul on tegu normaalse terviseturismiga nagu sanatooriumiskülastus. Et metsik äri ohjesse saada, kehtestas sotsiaalministeerium mõne aasta eest määruse, mis koondas Subutexi retseptide väljakirjutamise Tallinna Wismari haiglasse.
Doktor Jaanus Mumma juhitavas asutuses on Soomest 190 püsiklienti. Neid lisandub iga kuu. Talviti tekib hommikul laevade saabudes isegi registratuuris järjekord. Kuid Wismari ei võta siiski Subutexi-kuurile igaüht, kes sisse astub. Ravile saadab vennasrahva süstlasõltlased esindaja Helsingis, kes edastab Tallinna ühtlasi kliendi tausta.
Wismari esindaja ajab Soome ametnike kuklakarvad turri. 64aastane Pentti Karvonen on vastuolulise kuulsusega endine arst – ühtede jaoks robinhoodlik sõltlaste aitaja ning pioneer, kes Subutexi-ravi Soomes alustas, teistele karistatud narkokurjategija, kes kaotas keelatud ainetega äritsemise eest arstilitsentsi ja istus poolteist aastat türmis. Doktor Mummat koostööpartneri tume minevik ja arstiloa puudumine ei häiri.
Kui võimud lootsid, et äri koondamine Wismarisse vähendab Subutexi voolu Soome, siis kogused hoopis kasvasid. Mumma selgitab seda külalispatsientide pidevalt suureneva arvuga.
“Subutex on praegu üks suuremaid narkoprobleeme Soomes,” ütleb sideohvitser Lahtela. “See on sama populaarne kui näiteks ­ecstasy ja amfetamiin, eriti noorte hulgas.”
Koos alkoholi või rahustitega on Subutex surmav. 2005. aastal registreeriti Soomes 83 surmajuhtumit, kus ohvri verest leiti just Subutexi toimeainet, neist 32 korral liigitati see surma peapõhjuseks.
Ahvatlus Eestis legaalselt hangitud Subutex mustalt maha müüa on suur, sest üks tablett maksab Tallinna apteegis 90 krooni, Helsingi mustal turul 6 korda ja Põhja-Soomes koguni 16 korda rohkem. Et Lahtela sõnul ei takista miski narkomaanil saada Subutexi topelt nii Soome kui Eesti arstilt, on see sisuliselt tulus ja riskivaba ärivõimalus.

Firma “Raske Juhtum”
Viiest hilj uti Tervishoiuameti luubi alla võetud kliinikust või FIEna tö&a mp;o uml;tavast psühhiaatrist lasub kõige suurem retseptivabriku kahtlus osaühingul Gradus Gravis. Psühhiaatriakabinet, mille nimi tähendab tõlkes “Raske Juhtum”, avas uksed poolteist aastat tagasi sadamas. Firma omanike hulgas on varasemast tuntud tohtrid Vassiljev ja Štšennikov. Kliiniku juhataja ja kolmas osanik on merekooli haridusega endine politseinik ja õigusnõustaja Andre Ernesaks, kellele politsei on proovinud edutult süüks panna mitmeid patte, ka suurt kelmust.
Tervishoiuametnikel tekib “Raske Juhtumi” tegevust vaadates déjà-vu tunne. Mehed on tuttavad, käekiri on sama, ainult narkomaanidele määratavad ravimid teised – tugevad rahustid, mis samuti mustal turul hinnas. Eraldi ei ületa ühe retsepti doos seaduslikku piiri, kuid kokku tuleb kogus, mis viiks lihtsureliku jalad ees kalmistule.
Andre Ernesaksa selgitustest koorub välja, et bürokraatide tagakiusatud psühhiaatrid on vääritimõistetud heategijad, kes annavad abi hirmsates hädades vaevlevatele soomlastele, kelle kodumaa sotsiaalsüsteem on hüljanud. Meeletute ravimikoguste selgituseks nendib ta, et tegelik elu ei kattu alati sellega, mis meditsiiniõpikutes kirjas. Ehkki üks külastus sadamas asuvasse kabinetti maksab hinnakirja järgi 500 krooni, väidab Ernesaks, et nemad inimeste kannatustest kasu ei lõika.
Samas selgub, et Gradus Gravise ja seal tegutseva kahe tohtri peale küsiti 2006. aastal Haigekassast ligi 13 000 retseptiplanki ning tempo pole aeglustunud. Sel esmaspäeval taotles üks arstidest Haigekassast juurde 1000 retseptiplanki. Harju Haigekassa direktori Ado Viigi sõnul ei saa nad väljastamisest keelduda, isegi kui kogused tunduvad kolossaalsed. “Me oleme nagu relvapood. Kui relvaloa väljaandja on inimesele väljastanud relvaloa, siis selle loa alusel on tal õigus osta ja kauplusel ei ole selle kohta midagi öelda.”
Tegevusloa annab jällegi Tervishoiuamet, kes tunnistab oma võimetust libedate arstidega võitlemisel. Peeter Mardna usub, et ainus variant retseptiäri kohe piirata oleks saata neile kraesse maksuamet. Lahkuv Riigikogu saab temalt aga kiita, sest enne laialiminekut võeti vastu seadusemuudatus, mis annab tuleva aasta 1. jaanuarist Tervishoiuametile õiguse kustutada arst kuni aastaks registrist, kui ta on rikkunud arstieetikat.
Seda kavatseb retseptivabrikute vastast ristiretke juhtiv Mardna esimesel võimalusel teha. “Praegu need kolleegid, kellega ma tegelen, lihtsalt naeravad meile näkku, sest teavad, et nad on puutumatud ja neile mitte midagi teha ei saa.”

 

RETSEPTIDIILERID LUUBI ALL: Psühhiaatriafirmad vahetuvad, aga nende palgal tegutsevate tohtrite hulgas korduvad  sageli (ülevalt alla) varem mitme skandaaliga silma paistnud Aleksandr Štšennikov, meditsiinikoolis veerandkohaga õpetav Milvi Koplus ja Keskerakonna ridades kahtedel kohalikel valimistel kandideerinud Rostislav Vassiljev. Endi sõnul on nad vääritimõistetud ja tagakiusatud narkomaanide aitajad.