VANA KULD: Vene kaasmaalased, julgeolek ja pronksiöö katlamaja. Kes on hr Zarenkov?
Keskkriminaalpolitsei pidas laupäeval kinni Eesti Venemaa Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu liikme Andrei Zarenkovi. Teda kahtlustatakse korruptsioonikuriteos, teatab ERR uudisteportaal.
Millega tegeleb hr Zarenkov? Loe Ekspressi 2009. aasta jaanuarikuu artiklist.
Venemaa kasutab osavalt "kaasmaalaste" organisatsioone oma huvide teostamiseks nii Baltikumis kui mujal, ning ehkki fassaadilt paistab laul ja tants, ulatuvad kombitsad pronksiöö katlamaja tagatubadesse, selgus Ekspressi vestlusest kaitsepolitsei komissar Andres Kahariga.
Nädalapäevad tagasi teatas RIA Novosti, et Moskva eraldab välismaal elavatele kaasmaalastele 2009. aastal ligi 300 miljonit rubla ehk ligi 100 miljonit Eesti krooni. Osa sellest jõuab kindlasti ka Eestisse, kuid Moskva linnavalitsuse „kaasmaalaste toetamise eelarve" pole sugugi ainus Vene võimurite käepikendus, sest samasugune eelarve on ka näiteks St Peterburgil, mis aga veelgi olulisem - mullu loodi Venemaa presidendi ja välisministeeriumi juurde Kaasmaalaste Ülemaailmne Koordinatsiooninõukogu.
Nõukogu Eesti esindaja Aleksandr Zarenkov, kes kohtus 4. novembril ka Vladimir Putiniga, ütles Eesti Päevalehele, et see kohtumine näitab, kui suur on nõukogu roll. Kapo aastaraamatus (2007) on Konstitutsioonipartei, mille esimees Zarenkov enne oma uue rolli saamist oli, ristitud Moskva õõnestusprojektiks. Kaitsepolitsei hinnangul kukkus Zarenkov poliitikas läbi (ei suutnud saavutada 1% künnist valimistel, mis kindlustanuks toetuse riigi poolt) ning talle leiti uus roll. Ent sisuliselt ei ole ta ikka mitte Eesti esindaja Moskva koordinatsiooninõukogus, vaid Moskva esindaja Eestis.
Kultuur poliitiliste huvide teenistuses
Kuigi teravate Eesti-vastaste avaldustega tuntust kogunud Zarenkov väitis Päevalehele, et ei kavatse poliitilisi küsimusi tõstatada („las tegeleb poliitiliste küsimustega Eesti välisministeerium ja juhtkond"), näitab karm tegelikkus, et see on häbematu vale.
Alles sel nädalal kutsus Venemaa Suursaatkond Tallinnas kohaliku Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu ja Andrei Zarenkovi suu läbi kõiki venelasi üles hääletama ühtse vene nimekirja poolt.
Kaitsepolitsei hinnangul on kaasmaalaste koordinatsiooninõukogu üheks Venemaa välispoliitika tööriistaks, milles osalevad aktiivselt ka vene eriteenistused. Kaasmaalaste organisatsioonid on puhas poliitiline instrument; on ka natuke „laulu ja tantsu", kuid see ei muuda asja iva, kinnitab Kahar. Viimasel ajal läheb lõviosa Venemaalt „kaasmaalastele" eraldatud rahast just poliitika suunamiseks, millest tegeliku kultuuri toetamise jaoks palju üle ei jää, ütleb ta. Venemaa kaasmaalastepoliitikal on huvid rohkem kui 80 riigis.
Üldiselt on Venemaa tegevusel kaasmaalaste organisatsioonide vahendusel Kahari sõnul kaks suunda - informeerimine (oma infoväljas hoidmine) ja konsolideerimine (ühendamine ühe eesmärgi nimel). Kui mõlemad toimivad efektiivselt, on masse lihtne manipuleerida.
Kaasmaalaste projekti kaubamärk on mitmeti (või siis väga üheselt) mõistetava nimega fond „Russkii Mir", mille filiaal Vene Keskuse nime all avati mullu ka Eestis, kuigi otseseid seoseid eitatakse. Alati see aga ei õnnestu - näiteks pudenes kõnealuse keskuse avamisüritusel ajakirjanike ees suursaadik Uspenski enda suust kogemata õnnitlus „Russkii Miri" kohaliku keskuse avamise puhul. Veelgi kummalisem oli aga Notšnoi Dozori ja kunagise Interrinde aktvistide osalemine ja sõnavõtud kõnealusel „kultuuriüritusel". Teiste seas viibis kohal ka süüdimõistetud aprillimäratseja Andrei Atškassov, kelle suurimaks teeneks kaasmaalasena Venemaa ees on Kaitsepolitsei akendesse kivide viskamine. Üldiselt soovitakse Kapo andmeil hoida „Russkii Miri" imago mõttes aga siiski „laulu ja tantsu liinil".
Kuidas raha liigub ja kaasmaalasi „kodustatakse"
Lisaks kaasmaalaste organisatsioonidele ja Moskva ning Piiteri linna eelarves sisalduvate avalike summade liiguvad Kapo andmeil Venemaa jaoks lähivälismaa riikidesse ka varjatud summad erinevate fondide ja struktuuride kaudu, samuti ka lihtsalt nii, et kohalik „kodustatud" venelane sõidab Venemaa avarustesse ja naaseb sealt toeka rahapakiga. Tema peab ühtlasi ka tagama, et Moskva ideed kõlaksid siis, kui tarvis, ja seda toetaksid ka marionettorganisatsiooni realiikmed. Ning kui „kodustatul" tekib näiteks Maardu kultuurimaja juhataja palga juures uhke maja, siis ongi ta igaveseks Moskva poolt „kodustatud". „Käärid" on alati sees," kinnitab Kahar, vihjates, et toetusrahadest lõikavad endale tükke asjamehed nii Moskvas kui Tallinnas.
Kapo viimases aastaraamatus on kirjas: „Eesti-Vene suhteid varjutab üha enam Venemaal lokkav korruptsioon, mille mõjud ulatuvad üha enam Venemaa välis-, kaasmaalaste ja majanduspoliitikasse [..]" Kaasmaalaste rahastamise sisu on raamatu andmeil jäänud alati samaks - „riigiametnike korruptsioon koostöös „kodustatud" rahataotlejatest kaasmaalastega". Juba 2007. aastal täheldas Kapo Venemaa diplomaatide pidevat sekkumist kaasmaalaste poliitikaga seotud protsessidesse. „Täiesti varjamatult upitatakse oma, Moskva heakskiidu leidnud kandidaate kohalike vene organisatsioonide ja parteide etteotsa ehk nõndanimetatud esivenelaseks." 28. augustil 2007 Tallinnas toimunud Venemaa kaasmaalaste Balti riikide kongressil oli iga kuues osaleja Venemaa diplomaatilise või teenistuspassiga isik ehk Venemaa ametlik esindaja.
Raha liigub ka Moskva linnapea Lužkovi alluvuses tegutsevate fondide, õigeusukiriku, Vene kultuurikeskuse jt struktuuride kaudu. Mõnede selliste struktuuride juhid on Venemaal varem kriminaalkorras karistatud, paljud aga „endised" julgeolekutöötajad...
Kannustab ka edevus
Lisaks rahale kannustavad kohalikke vasak- ja paremäärmuslasi ka muud asjad - näiteks pronksiöö ühe agitaatori Dmitri Linteri puhul on selleks isiklik edevus ja Venemaa professionaalidelt saadavad kasulikud juhtnöörid. Alatihti võib teda näha venekeelses meedias intervjuusid andmas. Markantseimateks neist on pronksiöödele eelnenud päeva jooksul antud Linteri lausvaledega pikitud kodusõjaõhutused, mida Venemaa riigitelevisioonis pidevalt korrati. Intervjuudes esineb ta „Öise Vahtkonna" liidrina, kuigi tegelikkuses pole ta sellenimelist organisatsiooni kunagi juhtinud.
Andrei Zarenkovi ja Dmitri Linteri otseseks õpetajaks võib pidada „kaasmaalastele" suunatud propagandalehe „Baltiiskii Miri" peatoimetajat, endist Vene eriteenistuste sopaportaali Regnum.ru korrespondenti Dmitri Kondrašovi, kes on kogenud propagandameister. Kondrašovi enda silmapaistvamale tähelennule Venemaa riigiaparaadis ja meediamaastikul sai omal ajal saatuslikuks tema mängukirg. See ei vähendanud aga tema sulelendu, mille vilju kantakse kaasmaalaste konverentsidel ette Andrei Zarenkovi suu läbi ja Venemaa diplomaatide heakskiitvate noogutuste saatel.
Nimekatest „kaasmaalastest" väärib märkimist ka juba mainitud „Russkii Miri" filiaali avamisüritusel sõna võtnud omaaegne Interrinde aktivist Oleg Morozov, kes on usin Vene tsaaririigi õigusjärgluse, Kirde-Eesti autonoomia ja teiste „huvitavate" ideede propageerija (Loe Ekspressist: „Pronksiöö toetaja nõuab Eesti tükeldamist").
Kaasmaalasteks registreerimine ja nende kaitsmine
Gruusia konflikti kõrgpunktis teatas Venemaa, et on alati valmis "kaasmaalaste" huvide eest seisma, asugu kaasmaalased kus tahes. See kõige kõrgemal tasemel kõlanud avaldus manitses ettevaatlikkusele - kui kaasmaalaseks registreerib end kriitiline mass Eestis elavaid venelasi, siis on Moskval käes trump, ettekääne, mis annab põhjuse „nende huvisid kaitsma tulla". Kaasmaalaseks registreerimise präänikuks on varasema kogemuse põhjal lihtsustatud pääs Venemaale. Paraku - või õnneks - on tingimused kaasmaalastega Läänes ja Lõunas erinevad, mistõttu ei saa neid tingimusi universaalselt kehtestada. Kui näiteks Baltikumi kaasmaalasi Venemaale oodatakse (olgu siis jäädavalt või ajutiselt sidemete tugevdamiseks) siis Kaukaasia ja Kesk-Aasia elanikke Venemaal ilma nende territooriumita eriti just näha ei taheta. Nii pole sellest ka midagi tähelepanuväärset veel kerkinud.
Põnevaid üritusi: 300 aastat Vene võimu
Moskva juhendamisel toimub Eestis mitmeid sündmusi, näiteks pea iga aasta suvel toimub Lauluväljakul kontsert-üritus, kus lehvitatakse eestlaste rahvustunde jaoks olulises paigas Vene lippe ja demonstreeritakse nõukogude sümboolikat. Vaid aprillirahutuste aastal keelati selle toimumine ära. Ent aastal 2010 on plaanis veelgi põnevam ja glamuursem spektaakel - "Eesti Venemaa koosseisu astumise" 300ndat aastapäeva. Nii nimetatakse Põhjasõja veriseid sündmusi, mille tagajärjel sai Venemaa nö „akna Euroopasse", aga Eesti kaotas suure osa oma elanikkonnast ja osa siinsest Euroopa kultuuripärandist (näit. Tartu Ülikooli sulgemine ligi sajaks aastaks).
Huvitaval kombel on selle "300 aasta" sisse arvatud perioodid, mil Eesti ei olnud Venemaa osa: Eesti omariikluse periood 1918-1940; Saksa okupatsioonid 1918. ja 1941.-1944. aastail ning aeg alates 1991. aastast. Lisaks vaadatakse külma rahuga mööda faktist, et tegelikult, de jure, läksid Rootsi kuningriigi Eesti- ja Liivimaa provintsid Venemaale alles 10. septembril 1721. aastal (tänapäeva kalendri järgi) Uusikaupunki (Nystadt) rahulepinguga. Kui arvestada ka 1790.aastani kestnud Balti erikorda, mil tavakodanikud Vene tsaarivõimu tajudagi ei pruukinud, ei jäägi „300 aastast" suurt midagi järele. "Täiesti kindlalt on vene ajaloolastele kirjeldatud ajaloofaktid teada, eesmärgiks on aga ilmselgelt "põlise vene ala" kuvandi siinsete venelaste teadvusse surumine," ütleb Kahar.
Kultuuriautonoomia Eestis - eestlastele või venelastele?
Lõpetuseks paar sõna ka vene kultuuriautonoomiast Eestis, mida kultuuriministeerium justkui ei luba ega luba, kuigi juutidel, ingerisoomlastel ja rannarootslastel see on. Autonoomiat taotleb Vene Erakond Eestis partei esimees Stanislav Tšerepanov, kelle jaoks see on kindlasti poliitilist profiiti tõotav projekt, kuid kellel ei pruugi olla sugugi kogu vene kogukonna toetust. Sest kaasmaalaste, öiste vahtkondade ja teiste vasak- ja paremäärmuslikke ideid toetavate organisatsioonide arvates võib selline autonoomia taotlemine suhteliselt alandav olla. Sellesse mõttemaailma kuulub pigem idee, et hoopis eestlased peaksid kultuuriautonoomiat taotlema.
