15.10.2014, 04:32
Elu kuu tumedamal poolel
Märkmeid maailmast, kus normaalsus on ainult kokkulepe.
FOTO:
Mida see siis õieti tähendab, kui oled otsustanud veeta elu kuu tumedamal poolel läbi galaktikate põrutades? See tähendab seda, et kogu aeg on hea olla. Minu meelest vähemalt. See tähendab seda, kui saad ühel hetkel aru, et “normaalsus” on lihtsalt üks kokkulepe, mille me kunagi teinud oleme. Seda ei ole olemas. Reaalsus on üksteise järel vahelduvad visuaalid, mida eraldavad silmapilgutused ja automaatselt teadvusse sööstvad definitsioonid. Informatsiooni dekodeerimine, uue konstrueerimine, taas dekodeerimine. Ja siis need tunded, mis sellest järele jäävad ja meie elu ning käitumist juhivad. Võiks öelda, et isegi võimutsevad meie üle. Aga nüüd ühel hetkel, kui ma saan aru oma automaatikast, on mul võimalus oma maatriks murda. Ma olen hingestatud arvuti. Apple, ma loodan. Ärkan hommikul üles, teen oma spirituaalse “Finderi” lahti, avan “System preference’ide” alt “Startup diski” ja siis loen seda teksti : “Select the system you want to use to start up your system”. RESTART. Mis süsteem siis valida? Et minuga juhtuvad asjad lihtsalt sellepärast, et nad juhtuvad? Ei, ei – seda süsteemi ma küll ei vali. Ma valin hoopis teise. Ma lähen maatriksi-jumala juurde ja ütlen talle: “Ma taotlen, et see oleks üks kuradima hea päev. Et kõik läheks libedalt. Ja isegi kui mu teele satuvad raskused, siis suudaksin ma neid hasartse himuga nautida. Aitäh. Ootan juba põnevusega!” No ja ongi juba hommikul kuu tumedama poole peal ära käidud. See tumedus seisneb aga selles, et seda süsteemi ei ole võimalik visuaalselt defineerida. Ta on nagu pimedus. Vana hea nullväli. Nullväljas ei ole saladusi. Ta ise on üks suur saladus, aga kui sa aktsepteerid tema salapärast olemust, siis hakkab ta sulle vaikselt oma saladusi avaldama. Juba Eda-Ines teadis laulda “Kõik, mis sa teed, kõik teed sa endale, su ees on miljon teed...”.