Elu ühes päevas: Paul Goble
Ärkan vara, täna näiteks kell 4:15. See on eluaeg nii olnud - Washingtonis tuli nädalas töötunde 50-60, minu eriala välisministeeriumis oli Nõukogude Liidu poolt allaheidetud rahvaste küsimus. Et siinsel elul silm peal hoida, tuli mul poole öö pealt tööle hakata, sest kui teil siin on päev juba hoos, idarannik alles ärkab.
Mu elu kõige pikem töönädal algas 1991. aasta 13. jaanuaril. See päev on muidu mu sünnipäev, aga just tol päeval andis Mihhail Gorbatšov Nõukogude armeele ja OMONile käsu Vilniuses inimesi tulistada. Mina lubasin siis Leedu, Läti ja Eesti välisministritele, et olen neile igal ajal kättesaadav, helistagu, kui vaja. Nad helistasid ka. See oli erutav nädal, but you don’t wanna do that! Nüüd on mu naine riigitööl ja temagi töönädalad venivad üle 50 tunni.
Ma olen ülimalt uudishimulik. Mul on lausa nimekiri asjadest, mille kohta tahan midagi teada saada. Hommikukohvi ajal asungi kohe asju uurima. Kõrvale võtan paar võileiba – armastan täisteraleiba, millele määrin võid ja mett. Eesti mesi on sõnulseletamatult hea, ei saa võrrelda USA omaga. Mesi on muide üks asju, mis mu uudishimu-nimekirja tipus troonib - näen lausa vaimusilmas, kuidas ma kord mõnes high-end-mesindusajakirjas Eesti mett kiidan. Endale käin ma mett toomas Viljandi lähedalt ühe sõbra käest, kuigi ka Tartu turul on meeasjus tõsised tegijad.
Liiklen ma Eestis bussiga, Tallinna-Tartu maanteeäär on esimese aastaga täitsa pähe kulunud. Tahan jääda siia kümneks aastaks, nii et varsti tuleb ilmselt auto soetada.
Mu töökoht asub mu kodutänava teises otsas, jalgsi läheb sinna kümmekond minutit. Jalutada mulle meeldib, aga ainult siis, kui taevast midagi pähe ei saja - I hate that!
Office’isse jõuan veidi peale kella seitset. Tartu Ülikooli Euroopa kolledži vanemuurijana tuleb mul palju kirjutada – lisaks arvamuslugudele Eesti ja maailma ajakirjanduses vean artiklisarja "Window on Eurasia". 1. septembril avaneb samanimeline veebisait, kus kõik mu tööd näha. Päevas valmib keskmiselt kaks sellist kirjutist, kus ma 800 sõna ulatuses teemat käsitlen. Näiteks täna huvitab mind, kuidas Venemaa kavatseb Läänemere põhjas vedada gaasitrassi Saksamaale ning plaanib samasse ka elektrikaablit, et Soomele elektrienergiat müüa. Igapäevaste kirjutiste kõrvalt lõpetan ma ka suurteost islamist Venemaal. Juba praegu elab Moskvas moslemeid rohkem kui Pariisis. Kaugel ei ole aeg, kus seda usku inimestest saab Venemaa suurim valijarühm, mis lisaks Venemaale hakkab ka maailmapoliitikas mängima.
Olles äärmiselt uudishimulik, kipun ma kättevõetud tegevuselt väga kergesti kõrvale kalduma. Seetõttu õnnestub kirjatöö kõige paremini enne kella ühteteist - hommikul on mu mõtted selged ja suunatud, pärastpoole kipuvad hargnema.
Kui tõusta nii vara kui mina, läheb juba enne keskpäeva kõht tühjaks. Toon siis poest jogurti, lunch ei ole minu kõige tähtsam söögikord.
Kui kirjutamisetuhin on vaibunud, keskendun ma jälle lugemisele-uurimisele. Valmistun järgmise päeva teemadeks.
Pärast kella nelja tunnen ma, et on aeg koju minna. "Honour has been served," tavatsen lahkudes öelda. Kuna ma kõike mind huvitavat tööl läbi lugeda ei jõudnud, võtan ma sadakond, teinekord rohkemgi lehekülgi lugemist koju kaasa, et õhtul veelkord süveneda.
Et õhtusöögiks sisseoste teha, tuleb mul koduteel läbi astuda nii mitmestki poest - see on üks Eesti omapära, mis veel kadunud ei ole. Näiteks Washingtoni äärelinnas, kus mu pere elab, leidub kõik eluks vajalik ühes kaubamajas.
Ma ei ole suurem asi kokk, aga toiduvalmistamisel eelistan värsket liha. Mulle maitseb kana ja ma arvan, et oskan värske kanaliha ära tunda. Muidugi kui kahtlusi tekib, on teiseks valikuks loomaliha, sel puhul on värskuse tuvastamine lihtsam.
Pärast õhtusööki võtan klaasikese veini – pensionärina ei tee ma sellest numbrit, et tegu on kõigest 50 krooni maksva makedoonia produktiga - ja süvenen lugemisse.
Iga päev loen sõnaraamatu abiga ka Eesti lehti ning oskan juba lihtsamaid lauseid öelda. Teie grammatikat peetakse peadmurdvaks, aga minu arust ei ole see nii keeruline, türgi oma on raskem. Eesti keele muudab keerukaks hoopis see, et sõnade järjekord lauses on nii määrava tähtsusega. Lause tähendus muutub totaalselt, sõltuvalt sellest, kas sõna “palun” on lause alguses või lõpus. Kõigis indoeuroopa keeltes on sõnajärjekord lauses põhimõtteliselt ühesugune, eesti keeles aga nendega võrreldes täiesti vastupidine. Nii et lause mõistmiseks pean kõigepealt selle sõnad ära tõlkima ja siis tagant ettepoole lugedes tähendust mõistatama. Mulle pakub palju lõbu eesti telekanalitelt inglisekeelseid filme vaadata - tõlketiitrites jookseb jutt justkui tagurpidi.
Õhtune film on ka hea vahend enda mõttetegevuse väljalülitamiseks. Ilma selle protseduurita ei jääks ma magama. Täna tahan vaadata “Punast maja” Sean Conneryga peaosas. Omamoodi sümboolne film minusugusele Lääne intellektuaalile, elades kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel Venemaa piirist.
Sarnane tunne oli, kui leidsin siin videolaenutusest filmi “Ime”, mis jutustas Nõukogude Liidu ja Ameerika koondise vahelisest ajaloolisest hokimatšist Lake Placidi Olümpial. USA-l läks eelnenud aastal uskumatult halvasti: Iraanis kukutati šahh, Nõukogude armee marssis Afganistani sisse. Olime sügavas masenduses, kui korraga tegi kamp kolledžinoori võitmatule vastasele hokis tuule alla. See taastas Washingtonis usu, et võidame meie, mitte kuri impeerium.
Pange tähele, kui mingi riigi poliitika järsku muutub, ei tähenda see ilmtingimata, et vahetus valitsus, sageli on impulss tulnud spordivõidust. Ime, kas pole?
Tõttöelda valin ma õhtuse filmi selle järgi, mis kell see lõpeb, sest üheteist paiku tahan ma magama minna. Ja kui enamik inimesi uinub teadmisega, et homme on samasugune kui täna, siis mina eeldan, et ärgates võin ma end leida täiesti muutunud maailmast.
Kas teate, kus rippus NSVLiidu lipp ametlikult veel kuus päeva pärast seda, kui see juba Kremliltki oli heidetud?
USA välisministeeriumis. Think about it!
