Veresodine köha lakkas loetud päevadega, elujõud naases, kõik näitajad paranesid. Kuu hiljem näitas kompuutertomograaf Tartus suisa imet: kasvaja on taandunud. Suvel ragistas ema juba metsas puid teha ning tatsas ringi pealtnäha kõbusana, nagu iga teine 70ndates pensionäriproua. Isa veel õiendas sõbralikult, et vaat kus moor, muudkui seletab ja õpetab, nina püsti. “See ravim on talle liiga hästi mõjunud,” naljatles paps.

On vaid üks pentsik mure – Xalkori maksab 5400 eurot ja haigekassa pole nõus kompenseerima sentigi. 5400 eurot on vanas rahas 84 500 krooni – nii palju küsitakse väikese rohukarbi eest, kus on 60 kapslit ja millest jagub üheks kuuks.

Emal läheb praegu kuues karp. Ta on vanas rahas ära söönud juba üle poole miljoni krooni. Neelab rohkem kui tuhat krooni pillina hommikul ja sama palju õhtul.

Me poleks iial saanud rohtu osta toetajate abita. Need on firmad ja sooja südamega inimesed, kellest mõni on andnud 50 eurot, teine 5000 eurot. Ema vahel küll kahtleb, kas jõupingutused arstimi tarvis raha leidmiseks on ikka end väärt või oleks parem, kui “vanamutt juba ära sureks", siis ei peaks “poeg kerjamaks käima”.

Täna oleme olukorras, kus peaksin nädala pärast apteegist uue rohukarbi tooma, kuid üle 2000 euro on puudu. Mõtlen, mis saab uuest aastast, kus pean ema jaoks võibolla leidma veel kümneid tuhandeid.