Muusik ei tundu olevat mees, keda ohjeldamatu kiidulaul ja rohked auhinnad tähtsaks ajavad. Kaugel sellest.

2011. aasta oli talle ja kahele draakonile ehk laulukirjutajale ja kitarristile Erki Pärnojale, bassimängija Ivo Ettile ja trummar Kristjan Kallasele (ansambli nimi räägib küll kahest draakonist, kuid liikmeid on koos Sundjaga neli) sedavõrd edukas, et ühe keskmise eesti kärsa ajaks see kadedusest Delfisse vinguvaid kommentaare kirjutama. Või vähemalt jooma.

Mis on edu võti?” küsis Ekspress bändi liikmetelt lihtsameelselt juba suve lõpus, aimates, et Ewert ja ta andekad sõbrad on aasta lõpuks kõige kõvemad mehed Eestis. Kirjutasime siis, et nad püsisid 19 nädalat järjest Eesti plaadimüügitabeli tipus. Selline edu tundus ebanormaalne.

Vastust ma muidugi ei saanud. Sest Ewert ja teised bändimehed ei osanud seda öelda.

Edukamate plaatide müügiedetabelis püsib “Good Man Town” vankumatult ikka veel. Seda on tänaseks müüdud umbes 8000 eksemplari – Eesti oludes hirmus kõva number. Lisaks suurepärasele plaadile on bänd esinenud kõigil siinse regiooni olulisematel muusikafestivalidel. Ta oli üks neist väljavalitutest, kes astus üles taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kontserdil “Vabaduse laul”. Draakonid andsid mullu novembris Nokia kontserdimajas täissaalile vinge live’i ning teise samasuguse Riias. Läti pole ammu enam ainus välismaa, kus Ewert & the Two Dragons kõneainet pakuvad.

Neid ridu kirjutades ning Ewerti ja kahe draakoni edu tunnistades ei suuda ma ikka sisimas vaigistada spordiajakirjanikku, kes ühes käes vargsi stopperit klõpsides tahab küsida edu valemi (või võtme) või rekordite püstitamise ning ületamise kohta. Ja näpud moodustavad mustandis üha ülistavamaid omadussõnu sisaldavaid lauseid.

Läheb läägeks. Seetõttu tasub piirduda tuntud kontserdikorraldaja Helen Sildna ütlusega aasta muusikauhindade jagamisel: “Esitus on veenev ja tehniliselt filigraanne, lavalolek on meeldiv.”

Sundja ütleb: “Ju me siis kuidagi alateadlikult teeme muusikat, mis paljudele meeldib.”

Bändil on ka Eesti hetke parim mänedžer. Ta nimi on Toomas Olljum.

Noor ja suhteliselt tundmatu Ewert Sundja võitis 2003. aastal lauluvõistluse “Kaks takti ette”. Ta näitas ennast koos sihvakate vene tüdrukutega ansamblist Miau 2004. aasta Eurovisioni lauluvõistluse Eesti eelvoorus Vaiko Epliku laulu “Dance” esitajana. Kadus seejärel taas kuulmisulatusest. Et tulla välja koosseisuga Thief, mis oli tore ja kvaliteetne, kuid mitte masside lemmik.

Ewert on pärit perest, kus peale tema kasvas veel viis last – temast vanemad õde ja vend ning nooremad kaks venda ja õde. Nad kõik on lõpetanud Nõmme Muusikakooli ning tegutsevad mingil moel kultuuri vallas peale matemaatikaõpetajast vanema õe.

Üks asi, millest Ewert mitte midagi ei taha rääkida puudutab vahejuhtumit 2008. aasta suvel. Pärast Eesti ja Fääri saarte meeskondade vahelist jalgpallimatši tungisid paar Eesti jalgpallifänni talle kallale ja peksid teda. Ewert esitas mängu eel riigihümni omas interpretatsioonis. Fännidele polnud selline tõlgendus meeldinud – see olnud ajend kallaletungiks.

Lähme edasi rõõmsamalt.

Tänavune aasta kulgeb Ewertil ja kahel draakonil mullu alguse saanud menu lainel. Aprillis näeb neid Põhja-Ameerika, Prantsusmaa, Šveits…jne.

Kui kõik hästi läheb, siis vahest sügisel asuvad Ewert and the Two Dragons aktiivsemalt uue plaadi materjali kallale. “See tuleb ilmselt teistsugune kui mullu kevadel ilmunud “Good Man Down”,” lubab Sundja.USAs saanuks Sundja bänd kaks plaatinaplaatiKõige müüdavamad plaadid saavad plaatinaplaadi tiitli.

Näiteks USAs on nõudeks miljoni eksemplari müümine.

Kui arvestada seda nõuet ja USA rahvaarvu ning viia see suhe üle Eesti oludesse, saanuks Ewert & The Two Dragonsi plaat “ Good Man Dow” kahekordseks plaatinaplaadiks.