Fosforiidisõja aladel on puhkemas põlevkivisõda
Nelja valla - Mäetaguse, Sonda, Maidla ja Rägavare - volikogu esimehed said kokku, et arutada uute kaevanduste rajamise vastast võitlust. “Peame pidevalt konsultatsioone,” ütleb Ekspressile Maidla volikogu esimees Enno Vinni.
Sama teravaks on läinud ka vastasseis praegu. Sonda vald tõkestas pooleteise kuu eest Toomas Annuse firma Merko Kaevandused taotluse alustada geoloogilisi uuringuid. Uljaste järve ja oosi maastikukaitseala ning Kuresoo läheduses. Vald plaanib seda ala hoopis turismi arendamiseks.
Valdade ühine võitluse meenutab 80ndate aastatel juhtunut, kui pool Eestit võitles vastu üleliidulisele plaanile rajada Virumaale hiigelsuured fosforiidikaevandused, mis oleksid sealsed jõed, järved ja kaevud veest tühjaks tõmmanud ning muutnud viljakandvad maa Kuu pinna sarnaseks liiva- ja kivikõrbeks. Tookord sai üleriigiliseks hitiks Alo Mattiiseni “Ei ole üksi ükski maa”. Nn fosforiidisõda päädis Eesti riigi iseseisvumisega.
Nüüd on Virumaal susisema uus sõda.
Ajal mil nafta hind maailma turul on aegade kõrgeim, on seksikaks kaubaks saanud ka naftaga sünkroonselt kallinev põlevkiviõli. Sestap on viimasel ajal põlevkivi kaevandamise vastu hakanud huvi tundma ka siinsed magnaadid. Mitte ainult seni pigem tubli ehitusettevõttena silma paistnud Merko, mille tiiva alla on loodud maavarade kavandamisega tegelev tütarettevõte Merko Kaevandused. Ka Viru Keemia Grupp ja Kiviõli Keemiatööstus ja Eesti Põlevkivi otsivad võimalusi avada uusi või laiendada olemasolevaid maardlaid. Firmad survestavad keskkonnaministeeriumisse ridamisi sisse antud taotlustega kaevandada põlevkivi.
Mitmel puhul on kaeveõiguste jagamine põlevkivikunnid omavahelisse vaidlussegi ajanud.
“Eks praeguste naftahindade taustal on ju suur ahvatlus nüüd, kohe ja kiirest maa seest raha välja võtta," märgib roheline aktivist Marek Strandberg.
Selge, et kohalikele omavalitsustes tekitab taoline massiivne rünnak vastasseisu. Maidla, Sonda ja Mäetaguse valdades ehk nn põlevkivivallad teavad seniste kogemuste baasil niigi, millised on ohtudega nad silmitsi seisavad. Vähem või rohkem otse on kõikide nende valdade esindajad märkinud, et ei soovi uusi kaevandusi ega karjääre oma territooriumil näha.
“Muretsemiseks on alati põhjust, kui avatakse uus kaevandus või karjäär,” mõistab kunagise fosforiidisõja üks peategelasi Juhan Aare valdade tõrksust. “Ka kõige paremad prognoosid ei saa päris täpselt öelda, mis moodi loodus käituma hakkab, kui maakamar lahti võetakse.”
Tema hinnangul tuleks ikkagi väga selgelt aru anda, et meie suurim vara on magevee varu. Ja seda, kuivõrd mõjutab kaevandamine põhjavett, vajab ikka väga põhjalikku uurimist. “Kui on minimaalseimgi oht, et kaevandamine ikkagi kahjustab veevaru, siis tuleb see katki jätta. See oleks kriteerium, millest tuleks lähtuda eelkõige,” sedastab Aare. “Need, kes kaevelubasid annavad (so keskkonnaministeerium - toim.), ei saa mingil juhul lähtuda vaid majanduslikest põhimõtetest lähtuvalt.”
Omaette teema on, kuivõrd mõjutab massiline kaevandamine kohalike elanike elukvaliteeti.
Merko: “Me soovime dialoogi”
Merko Kaevanduste OÜ-l on taotlused sees kahel suuremal ja kahel väiksemal kaevealal põlevkivi kaevandamiseks. Lisaks on firmal olemas luba avada karjäär Narva lähistel Usnova maaüksusel. Merko Kaevanduste juhatuse liige Peep Siitam ütleb, et ei tema ega keegi teine tema kolleegidest ei soovi tulevastele põlvedele pärandada laastatud keskkonda.
Kas plaanitud kaevaalal saab kaevandada või mitte peaks tema hinnangul selguma keskkonnamõjude hindamisel, mis firmal igal juhul teha tuleb. “Me ei taha mingil juhul minna kohaliku rahvaga konfrontatsiooni,” märgib ta.
Ent Siitam loodab, et keskkonnamõjude hindamisega kaasneb ratsionaalne, adekvaatne aga mitte emotsioonidel põhinev diskussioon.
Selge on, et mingil määral saab kaevandamisel keskkond kahju. Eesmärk oleks aga leida säärane võimalus, mis loodust võimalikult vähe kahjustaks. “Kui ikka selgub, et Uljaste järv, maaliline veekogu, mis jääb kavandatava Sonda põlevkivikaevanduse lähedale, jookseb tühjaks ja kuivab sootuks, siis seda me loomulikult ei taha,” selgitab Siitam. “Aga enne tuleks uurida ja asi põhjalikult selgeks teha.”
Kummaline on aga see, et ehkki Merko Kaevanduste juht kutsub üles diskussioonile näib omavalitsusjuhtidele, kellele maaalalt tulevikust põlevkivi kaevata kavatsetakse, et neist tahetakse mööda minna. Hetkel, kui valdkonna seadusandlust alles korrastatakse ning keskkonnaalaseid nõudeid alles viiakse Euroopa Liidu õigusruumiga vastavusse, käib Eestis kiirkorras maardlate kaevandamislubade menetlemine.
Pole riikliku strateegilist arengukava, mis võimaldaks põlevkivi kaevandamise minimaalse kahjuga elukeskkonnale.
“Mulle on jäänud mulje, et riigil puudub pikaaegne strateegia, mis ikkagi juhtub 25-50 aasta pärast. Millised ikkagi mõjud keskkonnale, milline on tulevik,” mõtiskleb Maidla Vallavanem Hardi Murula. “Kui protsessid jätkuvad nii nagu praegu ning töösse lähevad kõik karjäärid, millele taotlused on tehtud, siis, ma kardan, et Eesti loodus seda üle ei ela.”
Hullem kui fosforiidisõja ajal
Tähelepanuväärne on ka juhtum planeeritava Sonda põlevkivikaevandusega.
Aprillis võttis keskkonnaministeerium menetlusse Merko Kaevandused kaevandamisloa taotluse, Sonda uuringuväljal. Märgiti, et uuringuväli asub Sonda vallas. Maavarade registrikaardi alusel asub Sonda uuringuväli Sonda ja Maidla vallas Ida-Virumaal ning Rägavere vallas Lääne-Virumaal. Loa taotlus võeti aga menetlusse Rägavere ja Maidla valda mainimata ja omavalitsusi puudutavaid vajalike protseduure läbiviimata.
Maidla ja Rägavere vallavalitsused esitasid ministeeriumile vastuväited ja palusid tühistada kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmine. Seda ei rahuldatud, vaid tehti õiend ametlikes teadetes ja pikendati vastuväidete ja ettepanekute esitamise tähtaega.
Huvitav on siinjuures see, et nii Rägaverele kui ka Maidlale saadetud vastused oli ühe kirjanumbriga kuid sisult erinevad. Kaevandajal lasti sisse viia parandused kaeveloa taotluse kuid selle sisseandmise kuupäev 28.03.2005 oli jäetud samaks.
Miks? Aga seepärast, et 1. aprillist hakkas kehtima uus, palju karmimaid nõudeid esitav maapõueseadus.
“Fosforiidisõja ajal oli selge, kes oli meie vaenlane. Nüüd on asi keerulisem,” märgib Rägavere vallavanem Helmut Pajula. "Meiega ei räägita, meist püütakse mööda minna. Kõik käib kuidagi hiilivalt. Ei teagi kes on meie vastased ja kes liitlased."
Strandberg ütleb, et kuigi Eesti riigil on tulevikus, kasvava energiaressurssidedefitsiidi taustal võimalik teha palju väga jumekaid diile, tuleks ikkagi silmas pidada, et see kõik saab olema vähem või rohkem meie endi tuleviku ja keskkonna arvelt. “Me ei pea lolli lapse kombel jäljendama neid riik kes maa seest hinnalisi ressursse väljavõttes rikkaks said,” lausub ta “Täna tuleks teha kõik selleks, et vältida Eesti naurustumist*.”
* Nauru on okeaanias asuv pisike saareriik, kes aastakümneid lasi rahvusvahelistel suurkorporatsioonidel oma alal süüdimatult fosforiiti kaevandada. Riik teenis sellest märkimisväärselt. Ent tänaseks on fosforiit otsas. Rahvas on küll jõukas, kuid kogu saar on kui kuumaastik, millel keegi elada ei soovi.
Keskkonnaministeerium: “Konflikte tuleb lahendada rahulikult”
Keskkonnaministeeriumi keskkonna korralduse ja tehnoloogia osakonna juht Rein Raudsepp, kui palju on praeguseks esitatud kaevandamislubade taotlusi?
Üle kümne. Neist üks taotlus on esitatud geoloogiliseks uurimiseks.
Üldiselt on taotlused tehtud nõukogude ajal juba uuritud aladele. On ka alasid, millele on esitatud kaevandamise taotlused kolmelt erinevalt firmalt.
Millest see tuleb, et just nüüd on firmadel tohutu huvi põlevkivi kaevandamise vastu?
Sellele on üheselt väga keeruline vastata. Üheltpoolt võib ju oletada, et huvi põhjuseks on õli hind. Nii kui õlihind tõuseb, siis on loogiline, et huvi meie põlevkivi vastu tõuseb samuti. Ja vastupidi – kui hind langeb, kahaneb ka huvi.
Teine võimalus on ehk seotud teatud mõttes hirmuga. On ju ka ajakirjanduses korduvalt räägitud, et kohe-kohe põlevkivi varud lõppevad. See innustab võtma seda mis veel võtta on.
Tegelikult ei oska keegi öelda, kas 30 aasta pärast lõppeb see varu või mitte. Keegi ei tea ju seda.
Uute kaevanduste/karjääride loomine on kohalike elanike hulgas tekitanud vastuseisu. Kui palju sõltub nende tahtest, kas mingis piirkonnas hakatakse kaevandama või mitte? Kuidas seda konflikti lahendada?
Konflikte tuleb lahendada väga rahulikult. Esiteks peab taotluse menetlemine olema juriidiliselt õige. Omavalitsusel on kahtlemata õigus anda nõusolek või olla vastu. Aga seisukoht peab olema põhjendatud. Ei saa nii, et ühele ei meeldi üks firma, teisele jälle teine. Põhiliselt käib jutt sotsiaalsetest, majanduslikest ja kindlasti keskkonnaprobleemid. Need oleksid pädevad põhjendused.
Kui omavalitsus on vastu, on meil (keskkonnaministeeriumil-toim.) ainuke võimalus pöörduda valitsuse poole. Valitsus siis otsustab.
Kas kohalike vastuseisust hoolimata võib valitus otsustada näiteks kaevandamise kasuks?
Ega valitsus ei langeta otsust kergelt. Konsulteerib erinevate osapooltega, rakendab eksperte…,seda tehakse väga tähelepanelikult, kõiki aspekte arvestades.
Teine võimalus on, et valitsus ei anna mingi konkreetse koha peale kaevandamiseks luba välja, kuna seal on tõepoolest suured probleemid, millele viitas ka konkreetne omavalitsus.
Kui siiski kohalikud inimesed on kaevanduse vastu, aga teile teadaolevate andmete kohaselt võib kaevandada, siis te peate sellise otsuse ka langetama?
Jah. Ilma seadustesätetele tuginemata ei saa mee keelduda.
Ainult, et eks selline ostus vajab selgitamist. Kui ikka inimesed on kõik üksmeelselt vastu, siis kaevandajal on seal äärmiselt raske tegutseda.
Isegi keskkonna mõju hindamine ja muud uuringud näitavad, et võib kaevandada, siis oleks normaalne selgitada. Kui avalikkus ikka vastu on, siis pole midagi teha. Või on halvasti seletatud.
