Maardu paneelmaja kitsukeses köögis on tema ema Marina Grabko katnud kohvilaua. Suus sulavate kohupiimataskute saladust ei tule kaugelt otsida - Marina on kondiiter.

Kohupiimataskute kõrvale tekib peagi virn pabereid - see on Kristina haiguslugu. Keeruliste valemite tagant koorub välja neiu, tema perekonna ja suure hulga arstide ühine võitlus Kristina elu pärast.

See paranemine on olnud ime - nii on mulle öelnud Kristina mõlemad "ihuarstid", hematoloogid Kaie Pruunsild Lastehaiglast ja Katrin Palk Regionaalhaiglast.

Grabkode köögiaknast avaneb panoraamvaade vene kirikule künka otsas ja merele koos Uussadama rajatistega.

Päeval, mil Kristina klassikaaslased Maardu põhikooli 9a klassist kogunesid tutipäevapilti tegema, oli Kristina esimest korda haiglas. Teda vaevanud pidev väsimus ja lakkamatu köha-nohu sai korraga õõvastava seletuse. Diagnoos: äge müeloidne leukeemia. Aasta oli 2003. 

Kristina sai keemiaravi. Haigus ei kadunud. Tehti teist korda keemiaravi - verevähk ilmutas end mõne aja pärast uuesti. Kolmas kemoteraapia - ja haigus justkui kadus. Poolteist aastat elas Kristina enam-vähem normaalset elu. Kui enesetunne lubas, käis õhtukoolis.

Kuu aega pärast tema 18. sünnipäeva oli enesetunne jälle kohutav. Haiguse nime polnud tal vaja kaua nuputada. Doktor Katrin Palk rääkis oma kabinetis ema Marinaga pikalt. Jutu sisu oli konkreetne: niikaua kui nääpsukese tüdruku organism välja kannatab, saab teha keemiaravi. Siis on kõik.

Muidugi on olemas ka tüvirakkude siirdamine, Tartus tegutseb selline keskus nüüd juba viisteist aastat. Ainult et vaatamata korduvatele otsingutele ei olnud neiule sobivat luuüdi doonorit leitud. Lähisugulastest ei sobinud keegi.

Kristina enesetunne oli kogu aeg kohutav: kord võttis ta hormoonidega juurde ja kaalus 80 kilo, siis ei saanud üldse süüa, sest pool nägu oli herpeses ja kehakaal langes ligi 40 kilole. Suud kinni panna ei saa, süüa ei saa. 40 tabletti antibiootikume päevas. Palavik, kaelavalud, jõuetus, lakkamatu iiveldus. Vaevalt jõudsid tal ühe keemiaravi järgselt juuksed pähe kasvada, kui oli juba tarvis järgmine keemiarünnak vähirakkudele ette võtta.

Millal sa viimati ööklubis käisid?

Kristina meenutab pikalt. "Siis, kui kaheksateist olin."

Kõik tema plikapõlve sõbrannad on kadunud. Liiga keeruline oli teismelistel elurõõmsatel piigadel mõista, mis Kristinaga toimub. Eks nad teda aeg-ajalt Maardu vahel nägid: kord oli Kristina kiilakas, siis nägu üleni herpeses, siis kohutavalt paksuks läinud.

Arvukate haiglakuude jooksul tekkisid Kristinal uued sõbrannad. Kõik nad on tänaseks surnud.

Lastehaigla hematoloogiaosakonnas on kaksteist voodikohta. Palatite klaasustest paistavad armasad lapsed: kes mängib, kes sööb, kes pikutab. Kõik kiilaspäised.

Kaie Pruunsild oli Kristina raviarst kuni tema 18aastaseks saamiseni, kuid hoiab end tema käekäiguga kursis. "Äge müeloidne leukeemia on üks raskemaid verenvähi liike.

Kõige sagedamini haigestutakse sellesse kahe- kuni nelja-aastaselt. Teisemelisi satub meile selle diagnoosiga harva ja millegipärast alluvad nad ravile kõige halvemini. Kristinal oli eriti halb prognoos, sest haigus ilmutas taandumise märke alles pärast kolmandat kemoteraapiat." "Need on kõik olnud meeleheite-asjad, " ütleb dr Pruunsild.

Vereloome tüvirakke saab hankida kolmel moel: kas luuüdi ülekandega lähisugulaselt, võõralt doonorilt või vastsündinu nabaväädist. Doonoreid otsitakse üle maailma. Eestis tehakse seda Soome Punase Risti vahendusel. Maailmas on umbes üksteist miljonit luuüdi doonorit.

Vastsündinu nabaväädi doonoreid meil aga ei kasutata. Arstid arvasid, et Kristinale leiaks ehk doonori Venemaalt, kuna slaavlaste geneetika on talle lähedasem.

Venelastel on ka doonoripank, väidetavalt on neil registries ka tuhatkond nabaväädidoonorit, aga kuidas sealsed uuringud on läbi viidud, seda Eesti arstid ei tea.

Kuidas üldse doonoreid leitakse? Kus on need keskused? Mis see maksab? Kuidas see käib? Mitte midagi ei teadnud.

"Talle doonorit terves ilmas pole, öeldi, kuigi otsiti korduvalt. Vot i vsjoo." Marina räägib, kuidas ta igal õhtul siisamas kirikuvaatega köögis jumalat palub.

Marina: "Ma sain aru, et me peame ise midagi ette võtma. Arstid ei saa kõike teha, nad on niigi kurnatud. Aga vot infot oli väga raske saada. Olgu või mingit infot, kuhu pöörduda, kus midagi tehakse."

"Muidugi on see mu enda asi, me ei hakka ju niisama istuma ja ootama. Saaks mingitki infot, kelle uksele koputada, kuhu pöörduda! Küünte ja hammastega kiskusime infot välja."

Nüüd asus uurimistööle Kristina sugulane Sveta, kes töötas läbi internetiavarused ja kaardistas kõik luuüdidoonorlust pakkuvad keskused ning saatis igale poole laiali kirjad Kristina haiguslooga. Vastuseidki tuli üksjagu. Rootsi, Saksamaa, Iisrael saatsid hinnakirja. Hinnad olid hullud, aga hullem veel oli teade kirja lõpus: sellise verepildiga patsiendile meil sobivat doonorit pole.

Lõpuks leiti sobiv doonor Ameerika registrist, kuid see oli elukohta vahetanud ning teda ei suudetud üles leida.

Siis tuli pakumine Rootsist, Huddinges asuvast Karolinska haiglast: Itaalias leiduvad sobivad tüvirakud kahe vastsündinu nabaväädist (kaht on vaja sellepärast, et täiskasvanule - olgugi, et Kristina on väiksekasvuline - ei piisa koguseliselt ühest)!

Huddinge haiglat soovitasid soojalt ka Eesti hematoloogid. "Meie Tartus nabaväädisiirdamist ei tee," ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja Ain Kaare.

"Meie riik on väike, sedalaadi operatsioone tehtaks ehk paar tükki mitme aasta jooksul, nii ei kogune kogemust ja mõistlikum on seda teha suuremates keskustes." Dr Kaare räägib, et juba paar aastat tegeletakse ka meil doonorite registri ettevalmistamisega.

See kõik on ju kallis, ainuüksi sobivustesti tegemine maksab 25 000 dollarit! Kalliks teevad selle paljud asjad kokku: kõigepealt tuleb kogu register läbi kammida, siis kutsutakse kolm-neli sobivat doonorit oma kodumaal täiendavaid teste tegema, siis loovutamisprotsess ise, siis järelravi, ka ravimid on väga kallid ja lõppude lõpuks - väljaspool Eestit on tööjõukulud palju suuremad.

Ain Kaare ütleb, et kõige odavam siirdamine, kus pole mingeid komplikatsioone, läheb maksma pool miljonit. "Kaheksa miljonit ühe inimelu eest pole mingi ulmeline summa, " ütleb dr Kaare.

Marina läks avaldus näpus Haigekassasse. Konsiilium otsustas, et ravi välismaal on põhjendatud.

Rootsist Karolinska ülikooli haiglast tuli teade, et siirdamist saab teha, 2007. aastal pärast jõule, kohal pidi olema 1. jaanuaril.

"Mul polnud sõidurahagi, palgapäev oli kaugel," ütleb Marina. Ta läks keset jõulupühi Maardu linnavalitsusse abi küsima - ja veel samal päeval oli sõiduraha üle kantud.

2008. aasta esimestel päevadel toimus siirdamine.

Itaalia beebide tüvirakud sobisid, kõik tundus laabuvat... kuni aprillis leiti Kristinal veel teinegi vähk - lümfoom. Seda juhtub maailmas väga harva, ütleb dr Palk.

90 protsenti sellistest haigetest sureb. Siis võtsid Karolinska arstid ette sammu ja siirdasid Kristinale ema lümfi (erinevalt luuüdist ema lümfi koostis sobis Kristinale). Sellest päevast hakkas asi paremuse poole nihkuma.

Kristina: "Rootslased ütlesid minu kohta, et olen mingi imelik - crazy girl: mingi ravi mulle ei sobi, aga nii palju kannatan välja."

Tema raviarst Karolinska Ülikooli haiglas kirjutab Kristina juhtumist praegu teadustööd. Kristina ütleb seda uhkusega hääles.

Praeguseks on ta iga kahe nädala tagant Stochholmi sõitnud. Mõnikord emaga, mõnikord üksi. "Käime nagu tööl," ütleb Marina ja laksab endale vastu otsaesist: kuidas mul varem ei tulnud pähe Tallinki kliendikaarti osta, oleks praegu oma kogutud punktide eest juba palju odavamalt sõita saanud.

Kristinale ei saa osta piletit odavasse üldkajutisse, sest tema haprake immuunsüsteem nõuab üksikkajutit. Lennukiga tuleks odavam, aga sedagi ei kannata organism välja.

"Seal ta siis lamab sõidu ajal, kui terve laev lõbutseb. Mulle on öeldud, et mis ema ma olen, lasen nõrgal lapsel üksi sõita. Aga ma pean ju tööl käima ja raha teenima. Peasi kui tööd on." Esialgu inimesed ikka torte ja kooke veel ostavad, ütleb Marina.

Suurem osa perekonna eelarvest ongi viimasel ajal Rootsi vahet sõitmisele kulunud. Marina on ka laenu võtnud. Ometi ei kuule Marina ja Kristina suust mitte ühtki kaebesõna. Optimistlikumaid inimesi on raske ette kujutada. Niisugune mulje jääb nende köögis. Haiglakoridorid näevad neid siiski teistsugustena.

Mis sa kõik need pikad päevad haiglas tegid?

"Telekat vaatasin, internetis olin, lugesin raamtuid," vuristab Kristina. Tema ema aga korrigeerib: "Mida sa jaksaksid teha, kui sul on nelikümmend kraadi palavikku ja kogu keha valutab?"

Kristina raviarst Katrin Palk kiidab nii ema kui ka tütart: "See on olnud tohutu kadalipp. Kristina on olnud väga vapper. Neil on olnud väga ühtehoidev perekond, mis on meie töös tähtis."

"Tal on kohutavalt hästi läinud, tal on olnud õnne. See on tõesti imeline paranemine" Dr Palk ei pane siikohal lause lõppu hüüumärki, vaid kolm mõtlikku ja lootusrikast punkti.

Viis aastat peab mööda saama, siis julgevad ka arstid kergemalt hingata. Kaheksa miljonit krooni on suur raha, võimalik, et see jääbki meie majanduslikult heade aastate suurimaks abiks.

Ükski arst ei leia, et seda oleks kulutatud liiga palju ühe noore inimese raviks. "Meil pareneb sajast lapsest seitsekümmend," ütleb dr Pruunsild, "aga me ravime ju kõike sadat. Siin ei saa arvutada ühe inimese elu väärtust."

Selle üle, et ajakirjanik nad üles otsis, on Marinal hea meel: "Tahaks kõiki tänada, kes meie jaoks nii palju head on teinud!" Marinal ongi mõte, et kui Kristina terveks saab, tahaks ta vähihaigete laste vanematele mingi nõustamiskeskuse korraldada.

"Vanematele on psühholoogi vaja, nad vajavad rühmateraapiat, sest üksi lähed mure otsas lolliks. Mingi fond võiks ka olla, vot meil sellist pole. Nüüd ma oskaksin teistele infot jagada. Tahan, et inimesed teaksid, et tohi käsi rüppe lasta. Inimesel on ju õigus elule!"

Koogitaldrik saab tühjaks. Raadiost tuleb uudis, et Haigekassa tuleva aasta eelarvet kärbitakse kõvasti ja minnakse ka rammusamatel aegadel kogutud reservi kallale. "Oh, tore siis, et meie veel ma ravi õigel ajal kätte saime," märgib Marina. 

Kristina märkab oma telefonil võõrast numbrit.

"Kes see võib olla? Äkki on laboratoorium?" Nad vahetavad emaga pika pilgu. Hirm analüüsi vastuste ees pole kuhugi kadunud. Ongi nii: jälle on leitud tema vereproovist viis põletikukollet! Paari päeva pärast sõidab Kristina taas Rootsi.

"Aga see on juba tühiasi," ütleb Marina, "me saame hakkama!" Tänavu loodab Kristina lõpetada keskkooli ja plaanib edasi õppida - mõistagi meditsiini.

Haigekassa kommentaar:

Patsiendi raviga alustati 2007. aastal. Raviarveid laekub siiani. 2007. aastal tasus haigekassa 429 933 krooni, 2008. aastal 7 250 009 krooni ja 2009. aastal 477 947 krooni. Kokku siiani seega 8 157 889 krooni.

Haiget saab välisriiki ravile suunata siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

* soovitud tervishoiuteenust ja sellele alternatiivseid tervishoiuteenuseid Eestis ei osutata;
* soovitud tervishoiuteenus on isikule näidustatud;
* soovitud tervishoiuteenus on tõendatud meditsiinilise efektiivsusega;
* soovitud ravi eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti.

Välisriiki ravile suunamine tugineb arstliku konsiiliumi hinnangule, mille alusel teeb haigekassa omapoolse otsuse.

Allikas: Eesti Haigekassa

 

Näiteid Haigekassa rahastatavatest kallitest teenustest:

kõige kallimad erialad on kardioloogia ja onkoloogia: koronaarangioplastika ühe ravijuhu keskmine hind on 132 000 krooni, aastas võimaldab haigekassa protseduuri üle 2000 patsiendile.

59 inimesele on võimaldatud kohleaarimplantaadi paigaldamist. Ühe ravijuhu hind on 275 000 krooni - tänavu on plaanis muuta kuuljateks neliteist inimest.

44 inimesele on võimaldatud luuüdisiirdamist, ravijuhu keskmine maksumus on 300 000 krooni patsiendi kohta.

Üheksa patsienti saavad pulmonaal-hüpertensiooni ravis kasutatavat bosentaani, millega aastane ravi maksab 437 000 krooni.

54 patsienti saavad kroonilise müeloidse leukeemia raviks kasutatavat imatiniibi, millega aastane ravikuur maksab 406 000 krooni.

35 patsienti kasutab neeruvähi raviks sorafeniibi, millega aastane ravikuur maksab 225 000 krooni.

Näiteks võimaldatakse tänavu kuuele patsiendile luukuulmisimplantatsioon, mille ühe ravijuhu maksumus on 140 000 krooni.

Mari Mathiesen, Haigekassa juhatuse liige.