"Natalja kuuleb!"

"Tere õhtust!" Torust kostab kopsuarst Marget Savisaare tuttav hääl. "Praegu teatati Austriast, et teile on olemas sobivad kopsud. Kas olete nõus kohe Viini sõitma?"

Natalja teab, et valikut ei ole - enda kopsuga oleks tal elada veel mõni kuu. Ta ei mõtle sekunditki.

"Olen nõus!"

"Tallinna lennujaamas näeme!"

"Näeme!"

Abikaasale, kes Soomes maju ehitab, Natalja ei helista. Mis talle ikka helistada, küll ta siis kuuleb, kui operatsioon tehtud on.

Poeg Erik (18) ja tütar Anastassia (11) aitavad Natalja kaheteistkümne paiku öösel auto peale. Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukirurg Tanel Laisaar ja kopsuarst Marget Savisaar stardivad samal ajal Tartust.

Veerand kolme paiku öösel ollakse Tallinna Lennujaamas kohal. Ootesaalis võtavad neid vastu tühjus ja haigutust maha suruv turvamees. Pole kedagi, kes teaks (või kellel oleks huvi järele uurida), kustkaudu pääseb kaheksakohalisele reaktiivlennukile, mis on äsja saabunud Viinist ja mis sinna kohe tagasi peab kihutama.

Siiski. Ka Tallinna lennujaamas leiab hoolivust ja lõpuks tohib Erik ema lausa lennuki trapi ette sõidutada.

Võib ette kujutada, kui tähtis on lastele, et emaga kõik hästi läheks. Erik oli kolm aastat vana, kui ta kaotas oma isa...

Natalja kops on muutunud aastatega järjest hõredamaks ja hõredamaks, võttes samal ajal järjest rohkem ruumi.

Aasta tagasi lõigati sellessamas Viini Ülikooli kliinikus Natalja kopse väiksemaks ja see andis leevendust, aga ainult mõneks ajaks. Nüüd võrdleb dr Laisaar Natalja olukorda inimese omaga, kes on sügavalt sisse hinganud ja kellele öeldakse, et hinga veel. Väiksemgi liigutus võtab Nataljal hinge kinni.

Natalja on juba harjunud mõttega, et ta ei saa mitte kunagi näha, kuidas näeb välja nende kodu teine korrus, kui seal ­remont tehtud saab. Ega rohida maasikaid oma ­ilusas aias.

Kolm aastat tagasi pidi Natalja jätma töö Jõgeva haiglas, kus ta oli meditsiiniõde.

Lend Tallinnast Viini kestab veidi üle kahe tunni ja kell viis paneb operatiivtuledega haiglaauto nad kliinikumi ukse juures maha. See on suuruselt teine kopsusiirdamise keskus Euroopas ja siin saab sada inimest aastas endale uued kopsud.

Natalja on kohal, tohtrid on kohal, uued kopsud ootavad jääkottide vahel siirdamise algust.

(Need on eemaldatud doonorilt, kui Natalja veel lennukiga sõitis.) Ja siis tekib tõrge, mida keegi oodata ei oska. Garantiikiri, millega Eesti Haigekassa kinnitab, et operatsiooni eest kindlasti tasutakse, on aegunud. Nataljat ei taheta haiglasse sisse kirjutada.

Kust saada uus garantiikiri öösel kell viis? Kopsude siirdamine pole songalõikus, et kui päike tõuseb, ajame paberid korda, tõmbame kitlid selga ja hakkame ­toimetama. Kuue tunni jooksul pärast doonorilt eemaldamist peab kopsu patsiendile paika õmblema.

Dr Laisaar võtab mitmeid sisendusjõulisi kõnesid Eestimaale ja vahepeal tõotab Viini kliinikumi administraatoritele, et Eesti Haige­kassa maksab selle miljoni ära, võtke ainult Natalja ette!

Doonorilt võetakse tavaliselt rohkem organeid korraga: maks, kops, neerud, silma sarvkest jne. Et kõik Natalja-sugused abivaj ajad oma organi õigel ajal kätte saaks, on varem kokku lepitud, mis kell need organid doonorilt eemaldatakse (s.t mis kell hakkab doonoroperatsioon).

See on nullpunkt, mille järgi kõik oma tegevused paika sätivad.

Ei Tanel Laisaarel ega kellelgi teisel pole võimalik öelda, et olge kallid, eemaldage mulle kops või neer kolm tundi hiljem, mul on siin paberiasju ajada.

Aga asjad saavad korda. Dr Laisaar on suutnud personali veenda. Ka tungivaid kõned Eesti suunal on tulemuslikud. Natalja lubatakse operatsioonile. Ja selleks ajaks, kui Laisaar ja Savisaar opituppa sisenevad, on kliinikusse jõudnud ka garantiikiri Eestist.

Susisedes ja kärinal lõikab elektriline nuga Natalja rindkere roiete vahelt lahti. Kell on pool seitse.
Kopsusiirdamise puhul ei lõigata rindkere lahti mitte ülevalt alla, nagu südameoperatsiooni puhul, vaid risti, küljelt küljele. Rinnakuluu saetakse krõpsti läbi ja rindkere ülemine pool keeratakse üles (Laisaar: "Nagu lauluraamat") ja alumine pool keeratakse alla.

Patsient ühendatakse kunstliku vereringega ja Viini transplantatsioonikeskuse kirurg koos dr Laisaarega ja külaliskirurgiga Ungarist prepareerib välja vana kopsu ning õmbleb uue kopsu asemele. Uus kops pannakse vereringesse ja see hakkab hingama. Teise kopsuga sama lugu.

Marget Savisaar elab sealsamas kaasa, kui Nataljale õmmeldud uued kopsud hingama hakkavad.

Neli-viis tundi hiljem, pool üks päeval, sõidutatakse Natalja intensiivraviarstide hoole alla. Dr Laisaar tõmbab kummikindad käest, käib duši all, ja lubab endale kliinikumi puhvetis kange kohvi ja ebatervisliku saiakese.

Ta on nii väsinud, et pole mahti eriti rõõmustadagi, et hetk tagasi toimus Eesti meditsiini jaoks epohhiloov sündmus.

Kolm nädalat hiljem kuuleb Natalja, kuidas intensiivpalati õde teda nimepidi hüüab, ja teeb esimest korda pärast operatsiooni silmad lahti. Kui dr Savisaar mai viimastel päevadel uuesti Viini Natalja juurde jõuab, puhkeb Natalja meeleliigutusest suure häälega nutma. Need on rõõmupisarad.

5. juunil sõidavad nad koos Viinist Tartu Ülikooli kliinikumi ja 19. juunil jõuab Natalja lõpuks ometi koju, Mustveesse.

Ta pea on täis mõtteid ja ideid - mida teha, kuhu reisima minna, võib-olla õppida isegi uus amet? Sest meditsiiniõena ta nakkusohu tõttu enam töötada ei saa.

Esimene asi, mis ta kodus teeb - läheb vaatab, kuidas edeneb remont teisel korrusel, mida ta ei lootnud näha enam kunagi oma elus.

PS Natalja ei ole ajakirjanduse tähelepanust teab mis vaimustuses, kuid ühe asja üle on tal hea meel. Ta saab lasta ajalehes suurte tähtedega ära trükkida: DOKTORITELE LAISAARELE JA SAVISAARELE, KES MULLE UUE ELU ANDSID, SUUR-SUUR-SUUR AITÄH!

 

Dr Tanel Laisaar: Me lõime terve süsteemi

Kaks aastat tagasi hakkasime tõsisemalt kopsusiirdamise peale mõtlema. Kuna on mitmeid ravimatuid kopsuhaigusi, sealhulgas noortel inimestel, peaks olema võimalik siirata ka Eesti patsientidele vajaduse korral uued kopsud.

Nüüd võib öelda, et oleme ehitanud üles terve süsteemi.

Meil on head kontaktid Viini Ülikooli kliinikuga. Esialgu opereerime Viinis, näis, mis tulevik toob. Rahalise külje klappima saamine võttis kolmveerand aastat. Aga nüüd oleme rahul meie ja on rahul ka nemad. Asi toimib!

Nüüd töötame selle nimel, et kopsusiirdamist saaks tulevikus teha ka Tartus.

Kopsusiirdamisprogrammi õnnestumise nimel on kõvasti vaeva näinud paljud arstid.