"Võib-olla on siin mingi Bermuda kolmnurk."

On varasuvine teisipäev ning kell näitab mõni minut üle keskpäeva.

Meil on plaan osta veidike tooraineid ja valmistada neist hilist hommikusööki või varast lõunat, kuid vaid vähestel peale Arro on õnnestunud muuta see tegevus endale elatusallikaks. Sest tema esimene kokaraamat "Sepamaa talu köök" müüs üle 17 000 eksemplari ning eri teoseid on nüüdseks kogunenud juba ühe käe sõrmede jagu.

Viimane raamat "Sepamaa talu köök 2" on juba paar nädalat nii Rahva Raamatu kui Apollo müügiedetabelite esikolmikus ning isegi Eesti Ekspressi kujundaja, pealtnäha kokanduskauge naisterahvas, teab väita, et Arro on neist kõigist ajakirjakokkadest ainus, kes t e g e l i k u l t süüa teha mõistab.

Aga praegusel hetkel on kunstnike Epp-Maria Kokamäe ja Jaak Arro tütrel see kompliment veel kuulmata. Ta suundub elegantsel modellikõnnakul turusügavusse, ostab maikellukesekimpude kõrvalt pundi rohelist salatit, põikab sisse väsinudroheliste seintega saalidesse, mille hämaruses valvavad võimukad vene matroonid kuivatatud ploomide ja korintide mägede taga, ning korjab kilekotti krõmpsvärskeid suvikõrvitsaid ja tillukesi kirsstomateid. Kilekotid turuandidega lähevad omakorda riidest kotti, millel ilutseb ­Michelini-mees ("Ma ostsin endale hiljuti uued rehvid ja sain šoki, kui selgus, kui kallid need on, siis anti mulle see kott nii-öelda pealekauba"), ning me olemegi taas tagasi Arro väiksema džiibi mõõtu Hondas, kui heliseb telefon.

"Jaa! Sain kätte," ütleb Anni ja ma saan esimest korda aru, kui uskumatult asjalikult ta rääkida suudab. "Ei! Nende toidupiltide autor on Sandra Urvak!"

Ta kuulab keskendunult, roolides auto samal ajal üle raudtee. "Jah! Just! See semi-dried ei ole tegelikult päikesekuivatatud, aga võid päikesekuivatatud panna ka. Mis seal ikka. Või pane poolkuivatatud tomatid - see sobib küll!"

Ta pargib auto Suur-Kloostri tänavale, sest ühte siinsetest majadest on Anni siiani sisse kirjutatud, ning me jalutame pool kilomeetrit Müürivahe tänavani, kus Anni tegelikult elab. "Vanalinnas parkimine on košmaar - pool päeva kulub auto juurde ja sealt tagasi kõndimisele. Ma kolin varsti Pelgulinna ära. Seal on palju rahulikum, täitsa nagu maal. Aknast välja vaadates võiks arvata, et kohe jalutavad lambad majast mööda."

Uude elukohta plaanib Anni endale isa ja töömeeste abiga ehitada ka midagi sellist, milleks ta vanalinnakorteri nikerdistega baariletist ja melamiinkattega kappidest koosnev kupatus ei kvalifitseeru - korraliku köögi. See saab olema sinistes toonides, suure tööpinnaga ja kui ebayst soodsa hinnaga ost õnnestub teha, tuleb sinna ka Smegi ahi. "Mu praegune ahi küpsetab ainult altpoolt, kõik asjad kärssavad ära," kurdab Anni. "See aasta, mis ma olen siin elanud, on v ä g a pärssinud mu loomingulisust."

Niisiis astume sisse hoopis A nni naabrite poole, kus köögi keskel seisev hiiglaslik töölaud on kaetud terasega ja õhupuhastid pärinevad parimaist kataloogidest.

Peremeest pole kodus. Ka teenija lahkub ja koduperenaine, Anni sõbranna, igavleb oma suure valge sülearvutiga diivanil.

"Tere!"

"No tere-tere."

"Sul seda pastamasinat oli ka või?"

"Ei ole."

"Ei ole või? No siis ma rullin seal laua peal."

Annil on plaanis teha kolmekäiguline hommikueine (või olgu, varane lõuna, kui vaadata juba üheni jõudnud kella). Ta tahab küpsetada suvikõrvitsavormi kitsejuustuga ja keeta nõgesepelmeene, kuid sissejuhatavaks käiguks on plaanis valmistada kiluvõileibu.

Kilud lähevad kõigepealt oliiviõli sisse tõmbama ("siis lähevad nad palju paremaks)", kuid pärast paki Fazeri musta leiva avamist kohtab kultuskokk takistust.

"Issand! Praakleib!" hüüab Anni, kui pooleksmurdunud viilud välja pudisevad. "Võiks tagasi saata!" Ja siis hakkab ta neile ikkagi alistunult võid peale määrima. "Üks mu tuttav Rootsis saatis tehasesse tagasi pudeli limonaadi, kus oli sees mingi tükk, ja sai kompensatsiooniks sedasama limonaadi umbes 25 kasti. Meie inimesed oleks sellisel puhul ilmselt olnud nii, et noh, mis seal ikka, ikka juhtub."

Võileivad on peaaegu valmis. Need on Anni "spetsialiteet". "Sakslased on kiluvõileibade järgi täiesti hullud; eelmisel aastal Berliinis Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel (Anni oli sinna kutsutud kokaks) ei saanud Henning von Wistinghausenile (Saksamaa suursaadik Eestis 1990ndatel) tere öeldagi, sest ta oli kogu aeg võileivavaagna juures." Kuid veel enne võileibade hakitud tilli, rukola ja punemega ülepuistamist rändab kilufileedele otsa tähtis komponent: pošeeritud (Anni ütleb: "peidetud") muna.

Nood kooreta keedetud poolpehmed munad on pärit maheelu elavate mahekanade seest ning siinkohal meenub Annile lugu tibudest, keda ta tuttav ühest Eesti juhtivast linnufarmist teatriprojekti jaoks oli laenutanud. Nimelt ei tahtnud kanala miskipärast näitlejaid pärast etenduse lõppu tagasi ja teatas, et laenutaja võib noorkanad vabalt endale jätta. Kuid pärast maakodu kanalasse paigutamist plahvatasid tibud umbes kahe päevaga - kasvasid üleöö täiskasvanu suuruseks, nokkisid oma maakanadest liigikaaslased surnuks, lammutasid ära aediku ja lendasid end seejärel vastu aknaklaasi sodiks.

Milliseid hormoone oli kanadele kanalas sisse söödetud, Anni ei tea, kuid igatahes on see mõtlemapanev lugu. Anni ütleb, et ta ei söö kana, ainult külmetuse korral teeb endale vahel kanasuppi.

Siis kui Anni hakkab nõgesepelmeenide jaoks tainast rullima, räägime me juba kalast (sinna ei olegi kana juurest nii pikk hüpe). Anni möönab, et eluskala ta praeks teha ei suudaks. Jah, kui kala on hakanud näiteks õnge otsa või tulnud välja võrgust, poleks ilmselt mingi probleem ta peaga vastu kivi koksata, kuid poest sipleva kilekotiga koju minna tundub mõeldamatu. Annile meenub mälupilt lapsepõlvest, see, kuidas isa eluskalapoest ostetud kahe tursaga uhkelt koju saabus. Anni alustas õega vannis kohe kalade reanimeerimist ning õhtul toimetas perekond praesöömise asemel mõlemad tursad Snelli tiiki. On teadmata, kuivõrd ulatuslik tursapopulatsioon seal tänaseks on tekkinud.

Kella kaheks on pelmeenitainas rullitud, klaasi abil ringideks lõigat ud ja küüslaugu- ning keedunõgeseseguga täidetud. Vesi on keema lastud, pelmeenid keedetud ja pruunistatud võiga üle kallatud, ent Anni ise pole suhu pistnud midagi peale mõne hapuoblikalehe, mis ta mõne aja eest kaussi torkas ("Ma ükspäev pohmelli peale võtsin neid ja kohe hakkas parem"). Vaadates ta 185sentimeetrist ja 57kilost herilasekeha küsin endalegi ootamatult, kas teda on kahtlustatud anoreksias.

See näib Arrot šokeerivat (selgub, et artiklis Arro üksnes kommenteeris anoreksiat). Ta kinnitab innukalt, et ta sööb "kohutavalt palju" ja näiteks hommikueineks paigutas ta röstitud sepiku vahele "vaat niipalju" (nimetissõrm peatub pöidlast kahe sentimeetri kaugusel) juustu, mis olnud "kohutavalt hea". Anoreksiajuttudest erutunult kirjeldab ta veel pikalt ­Elsbeti kohviku küllusesarvekesi, mis koosnevat peamiselt kohupiimast ja võist - see on taignatoode, millest Anni viimasel ajal on "täielikus sõltuvuses".

Kuid suhu rändab ikkagi vaid järjekordne oblikaleht - nopitud eelmisel päeval Anni maakodust Sepamaalt.

Võib-olla tuleb nimi asjaolust, et sealses piirkonnas olevat maa sees palju rauamaaki. Arrode talu lähistele lööb sageli sisse äike ning elu jooksul on Anni seal kahel korral näinud keravälku. Ta meenutab säravat palli, mis vaikselt tuppa lendas, mõnda aega õhus särises ja siis teleka sisemust üles sulatades juhtmeid pidi seina sisse läks.

"Meile lastele oli räägitud, et kui keravälk tuleb, ei tohi hingata, ja nii pidasime me kõik diivanil hinge kinni. Ja hiljem arutasime omavahel, et kui me nüüd kas või v e i d i hinganud oleksime, oleks meist pannkook saanud."

Nüüd võtab Anni suure kamaka kodumaist kitsejuustu ja pudistab seda jõuliste sõrmetäite kaupa ahjuvormi asetatud suvikõrvitsatele ja kirsstomatitele. Ning kirub veidi Eesti asjaajamist - sest siin aetakse juuksekarv kõigi toitu puudutavate reeglite puhul sageli lõhki, mistõttu paljudel kitsejuustutegijail pole oma toodangu turustamiseks vajalikke lube. Seegi juust on ostetud "tutvuste kaudu". Ta kirub Eesti toidupoode ka: "Ma ei ole nendega üldse rahul. Eile ma pidin näiteks tegema ühte kokakoolitust ja selleks tuli käia n i i turul k u i k a kahes poes. Ühes polnud vaniljekauna, ja kikerherneid ma ei saanudki."

Ma kirun veidike aega vastu Stockmanni, mille juurviljaosakonna pastöriseerimata peedimahl veel mõne aja eest alatasa klimpis oli, ning Anni noogutab empaatiliselt. "Võib-olla neil pole asjade säilitamiseks korralikke ladusid. Vaata, kui k i t s a koha peal nad on."

See märksõna - "kitsas" - kostab Anni suust veel mitmel korral. Nagu näiteks Tallinna Kaubamajast rääkides. "Käisin seal just eile ja kirusin, et miks seal nii k i t s a s peab olema."

Avarust leidis Anni viimati Londonist. Ta käis seal nädalavahetusel sõbrannaga söömas "ja väga tore oli". Hinnad olla Londoni restoranides samad mis Eestis, kuid kulinaarsed avastused suuremad.

Üks hästi tore paik olla St. John's Bread & Wine, tehaseinterjööriga koht, kus elementaarosakeste tasandile on viidud ka menüü. "Seal on kõik lihtne. Kui tellid vuti, saad vuti. Kui tellid küpsetatud tuvi, saad tuvi - võib-olla ainult veidike salveid on jala küljes.

Eestis ei ole selleni veel jõutud. Meil on ikka see seisukoht, et praad peab tingimata tulema koo s lisandite ja garneeringuga."

Eesti söögid ajavad Annile vahel üldse naeru peale, näiteks see, kui telekokk vaaritab kana õllekastmes, mis kõigi eelduste kohaselt peab olema "üks suhteliselt õudne toit". Aga too vana, eestiaegne Eesti köök, kus kasutati julgelt nii parmesani kui hollandaise'i kastet, on Arrole jälle suureks ihalusobjektiks.

Ja hollandaise'i kastmega seostub ka Arro viimase aja suurim läbikukkumine.

"See kaste on väga pirtsakas ja teda tuleb tunnijagu pidevalt väikesel kuumusel kloppida ja segada, ja kõik oli juba nii hea ja kreemja konsistentsiga ja täiesti kõrvale pandud, aga siis helises telefon ja ma hajameelselt tõstsin ta tulisele pliidile tagasi. See kärsahais, oh... see ei lähe mul iialgi meelest."

"Sööd sa igasuguseid asju?" küsin ma tuvist innustust saades ning Anni vastab: "Ei, ei söö. Kui ma tõesti nälga suremas olen, siis võin kabanossi ka ära süüa, ja ega neil Michi kiirnuudlitel ka midagi viga ei ole, ainult kaste on rõve. Aga näiteks ajusid ei taha ma väga süüa." Umbes kolm minutit räägib Anni Marokost, kus tänavarestorani hiigelpotis võib keeda tükkideks raiutud kits sõrgadest koljuni välja, mis ühel hetkel pajast välja õngitsetakse ja maiustamiseks pooleks lüüakse). "See oli nii rõve! Minu jaoks peab toit olema ikka puhas nauding."

"Mis sa Eesti restoraniäri tabanud kriisist arvad?" küsin.

Arro vastab: "See, mis praegu toimub, on nagu puhastustuli. Ilmselt neid mustaks värvitud ja kristall-lühtritega saale, kus keegi käia ei tahtnud, sai ühel hetkel liiga palju. Ja ega ma muud ei oskagi neile restoranipidajaile soovitada kui see, et muutke sisekujundus ära ja menüü niisamuti, aga siis võiks juba sama hästi uue restorani teha."

Sügisel kavatseb ta avada oma kohviku, esimese projekti, mis osaliselt Annile endale kuulub (raamatuprojektide läbimüügilt pole Arro näiteks kasumit saanud). Kohvik Komeet hakkab tegutsema Solarise keskuses ning hinnad tulevad ausad.

"Tooraine, mida mina kasutan, ei maksa ju palju. Näteks peedikilo on turul mu meelest jätkuvalt 3.50."

Kell on saanud kolm. Ahjust võetud suvikõrvitsa- ja tomativorm lõhnab oivaliselt, olles mõnusalt pruun ja juustune samal ajal, ning nüüd leiab Anni aega ka ise korraks laua taha istuda. Ta sööb elegantselt, väikeste suutäite kaupa, näoilmet muutmata ega hakka end ise kiitma. "Nõges on ikka nii hea," ohkab ta hoopis, ja see on kõik, mis ta ütleb.