Mikk on tohutult uudishimulik. Ta käib mitmes huvialaringis, kokku on tal neid kaheksa. Teda huvitavad robootika ja kosmoloogia. Tartu Loodusmajas käib ta näiteks ornitoloogiaringis ja juhtmete ühendamise klubis, kus lapsed võtavad tehnikavidinad lahti ja panevad tagasi kokku. Lisaks õpib ta muusikakoolis.

Samas ei tea Mikk, mis on "Kättemaksukontor".

Mikk läks esimesse klassi seitsmeaastaselt. Ta õppis lugema vahetult enne kooli, kuid vabatahtlikult raamatut kätte ei võtnud. Koolis tekkisid Mikul käitumisraskused. Ta tõusis keset tundi püsti, segas teisi, küsis kogu aeg küsimusi. Õpetajale tundus Mikk hüperaktiivne.

Ema püüdis Mikule selgitada, et koolis on reeglid, et õpetaja ei jõua temaga eraldi tegeleda, kuid Miku käitumine ei paranenud. Aga Miku käitumisega oli vanematel muret varemgi. Lastehoiu kasvataja soovitas nelja-aastast Mikku imeliku käitumise tõttu psühhiaatri juurde viia. Klassijuhataja oli kindel, et Mikul on käitumishäired.

Ema viiski poja psühhiaatri juurde. Seal aga selgus, mis on Miku käitumishäirete taga.

Miku juhtum näitab, et Eestis ei ole kerge olla andekas laps. Andekust ei osata koolis ega lasteaias isegi "diagnoosida".

"Kui õpetaja oleks natukenegi lugenud andeka lapse eripäradest, siis poleks tekkinud olukorda nagu meil tekkis Mikuga," ütleb andekate laste uurija, sotsiaalteaduste doktor Viire Sepp. Sepp on kirjutanud laste andekusest mahuka raamatu, kaitsnud samal teemal Hollandis doktorikraadi. Ta annab ülikoolis loenguid, kuid kurvastab, et tema loengutsüklis ei käi rohkelt tulevasi õpetajaid, sest see ei mahu nende õppekavasse.

Ometi on andekus täpselt samasugune erivajadus nagu õpiraskus.

Pikemalt homses Ekspressis