Endamisi mõeldud mõtted: selle saate tegemise ajal oli avastuseks mitte üksnes sisu, vaid kõik, mis puudutab Venemaa televisiooni köögipoolt.
“Me ei helista kunagi palvega soovitada meile inimest-ajakirjanikku pealinna. Me helistame regiooni, ütleme, Narva. Kui regioonis inimest tuntakse, on see meie jaoks kaalukas argument.” ­Irina Nossova, programmi “Otse-eeter Boriss Kortševnikoviga” peatoimetaja, ilmutas end algul telefonikõnes, kuid materialiseerus juba järgmisel hommikul Tallinna lennujaamas.
“Armastan Baltikumi,” teatab ta suitsu põlema pannes. “Ma ei ole veel kunagi Eestis käinud.”
Ira, Elja, Borja, Maksim... juba mõni tund pärast esimest suhtlemist “Otse-eetriga” ületas Moskvast saabuvate telefonikõnede hulk aasta normi. Imestan, kas see kõik on ikka üks ja sama kanal, kas neid on nii palju. Jah, programmi “Otse-eeter” kallal töötab seitse ajakirjanike brigaadi, kuid ka inimeste hulk ühes brigaadis ületab meie mõistes suure toimetuse oma. Sel ajal, kui Irina lendas Tallinna, tuli talle siin leida vajaliku tehnikaga varustatud operaator, kes oleks nõus nädalavahetusel töötama. Vastust “ei” ei saa lihtsalt olemas olla.
“Meil on vaja arhiivikaadreid. Mitte tasuta!” Peatoimetaja Irinal oli laupäev poole tunni kaupa planeeritud. ETV ja Margus Allikmaa isiklikult tulid vastu ja Priit Pärg tuli puhkepäeval välja ning kirjutas välisele kõvakettale Vahur Kersna 96. aastal tehtud filmi “Tundmatu Jaska”.
“Ja nüüd ma lisan kokku lepitud summale veel...” teatas äkki Moskva külaline, “ning see film ei satu kahe järgmise päeva jooksul meie konkurentide NTV ja ORTi kätte, kui nad peaksid küsima.”

Jätkub homses Ekspressis