Nädal hiljem istume Mustamäel kiirtoidurestorani parklas. On keskpäev, kuum rannailm. Kui Tõnis, veidi kahvatu ja närviline, läidab sigareti, paljastuvad tema küünarvartel heledad süstlaarmid. Ta on esimesi kuid puhas, käib regulaarselt Wismari haiglas vastuvõtul ja loodab peagi alustada uut elu.

Paar päeva tagasi, kui me sinuga tuttavaks saime, ma imestasin, et sa ei näegi narkomaani moodi välja.
Kui sa nii ütled.

Viiepallisüsteemis, mis hinde oma tervisele annaksid?
Neli. Praegu on okei. Vahepeal oli tervis kehvem, olin nagu elav laip.

Esimene doos. Kuidas selleni jõudsid?
Pakuti.

Lihtsalt pakuti?
Jah, pärast üht pidu küsiti, kas küüru tahad. Proovisin ja mulle meeldis, kuidas see mõjus.

See oli kuus aastat tagasi. Mida sa sellest mäletad?
(Turtsatab naerma) Ma mäletan isegi laulu, mis sel hetkel raadios mängis!
Lamasin sõbra juures diivanil ja tundsin, kuidas aegamisi kadus kehast pinge. Olin maailma kõige turvalisemas kohas, kõige pehmemal voodil. Hingasin hästi rahulikult ja olin nagu vatitupsu sees, pilve peal.

Loe täispikka artiklit 26. augusti Eesti Ekspressist