Eike Kreek
sattus ultraheliuuringule tsüsti kahtlusega. Aga tsüsti ei olnud. Tema kõhus siputas 18. nädala vanune loode. "Palju õnne, te saate emaks," ütles günekoloog. "Aborti enam teha ei saa, liiga hilja."
Eike ei julgenud lapseootusest vanematele rääkida. Ja kui lõpuks rääkis, uurisid vanemad kohe abordi võimaluste kohta. Eike kuulis alatasa juttu, et "sa ei saa hakkama, see olukord rikub su elu ja targem oleks laps üldse ära anda". 
"See ei ole nii! Ei saa olla," mõtles ka Cäthryn Alliksaar, kui selgus, et ta ootab last. Ta oli mõned päevad varem pidanud 17. sünnipäeva. Üheksas klass oli pooleli. Isegi kärkivaid vanemaid tal polnud, tüdruk elas lastekodus. 
Lastekodus soovitati aborti teha.
 Kui 16aastane Nipitiri hoidis käes positiivset rasedustesti, kohisesid tal kõrvad. Just kõrvade kohin tähendab talle tänagi veel nii valusat aega, et ta räägib oma loo Nipitiri nime all. Perekond ja tuttavad soovitasid Nipitiril teha aborti, kuid ta ei tahtnud. 
Nii Cäthryn, Eike kui Nipitiri otsustasid lapse sünnitada. See otsus peletas nende kõrvalt peigmehed. Kõigist kolmest said teismelised üksikemad.   

Alaväärsuse kehastus    

Ainsana hoolisid Eikest ega soovitanud aborti teha tema toakaaslased ühiselamus. Eike oli astunud Haapsalu kutsekooli majutusteeninduse erialale. Õppetööle sisse elada ta ei jõudnudki. Laps pidi sündima kevadel. 
"Elasin šoki kiirelt üle, nutsin natuke ja hakkasin siis uurima, mis mind ees ootab." Midagi head ei tõotanud. Eike vanemad polnud vaimustuses mõttest, et tüdruk jääb hariduseta ja nende kitsasse kahetoalisesse korterisse tuleb nuttev beebi. Lapseootel Eike tundis end kehvasti, sest "teised sõbrad olid kõik noored ja vabad, tahtsin kangesti nendega koos aega veeta..." 
Kõhuga koos paisus Eike alaväärsustunne. Isegi Tallinna sünnitusmajas võttis teda vastu naine, kes hüüatas: "Issand, nii noor inimene, kas siis koolis ei õpetatud rasestumisvastaseid vahendeid kasutama?" 
Eike vaikis. Ta jättis ütlemata, et "aga see eest, nagu näha, õpetatakse halvasti ütlemist ja solvamist." 
Raseduse ajal hakkas Eike käima Tallinna katoliiklikus sotsiaalabi keskuses Caritas, kuhu oli loodud Noorte emade tugigrupp. Seal räägiti noorte emade kõhklustest, kuulati, julgustati. Lastekaitsespetsialist suunas Caritasse ka Cäthryni ja Nipitiri. 
Nende kõigi kolme alaealiselt emaks saanud koolitüdruku laiade tiibadega päästeingel aga pesitses Vanalinna  Hariduskolleegiumis. 

Jätkub homses Ekspressis