Ilvese autojuht virutas riigilt 33 miljonit krooni

Tartlane Vadim Šamrai (40) täidab poliitilise, majandusliku ja ka kuritegeliku eliidi eriülesandeid.
Kui vaja, sõidutab Toomas Hendrik Ilvest. Kui vaja, aitab ellu viia Eesti üht suurimat maksupettust.

Juuli 2008. Eesti Ekspressi toimetusest kolm korrust kõrgemal üürib tillukest tuba osaühing Consult 24. See kuulub Reformierakonna noortele aktivistidele Martin Kukele ja Roland Ojalale. Nad müüvad riiulifirmasid, 15 000 krooni tükk. Äri kiratseb.

Ühel päeval astub uksest sisse tahtejõulise näoga ukrainlane. Ta teatab perfektses eesti keeles soovist osta kaks firmat, koos SEB panga stardikontodega.

Kuni Ojala koostab pabereid, tunneb mees ennast vabalt. Ta istub laua taha ja laob taskust enda ette kolm vana Nokia mobiiltelefoni. Seejärel kasutab ta võimalust vaba arvutiga tutvust teha ning kaevab internetist välja vana Õhtulehe artikli.

Ekraanile ilmuvalt pildilt naeratab vastu perekond Ilves, kikistatud Toomas Hendrik ja poeg Luukas ning õndsa näoga Evelin. Nende selja taga muigab lühikeste mustade juustega koljat, kes täidaks ihukaitsja normid.

Mees pildil on riiulifirmade ostja. Kuni pabereid vormistatakse, pajatab ta riigipeast nii mõnegi seiga. 2006. aasta presidendivalimiste ajal oli mehel au olla Ilvese autojuht. Nüüd jäävad sohvripäevad minevikku, sest mees hakkab ajama matkabusside rendiäri.

Reformipoistele jääb kundest ülim mulje. Ojala: “Asjalik, usaldusväärne, pädev ja hakkamist täis.”

Toimekas mees on tartlane Vadim ­Šamrai. Eesti suurimas bussifirmas GoBus tegeleb ta sisekontrolli, uute bussijuhtide värbamise, koolitamise ja järelevaatamisega. Ametiühingu liinis hoolitseb mees, et bussijuhid ei läheks ülekäte. Šamrai on juba aastaid GoBusi aktsionäri Aivo Pärna usaldus­isik, vajaduse korral ka isiklik autojuht.

Põhitöö kõrvalt omab ja juhib Šamrai pealinnas nelja firmat. Nende nimed viitavad ehitusele ja sõidukite liisimisele, kus liigub teadagi suur raha. Ka postiaadress äratab usaldust: Paldiski maantee 102. See on Rocca al Mare kaubanduskeskus.

13. märtsil 2008 teatab üks Šamrai firmadest maksuametile, et tasus jaanuaris käibemaksu 271 000 krooni rohkem kui vaja. Ettevõtjatel tuleb seda kogu aeg ette ning riik maksab liigse raha tagasi.

24. märtsil deklareerib sama firma veebruari enammakseks oluliselt suurema summa – ligi seitse miljonit krooni.

7. aprillil täidab maksuamet oma kohust ja tagastab seitse miljonit krooni firma arvele.

Samal päeval külastab Šamrai Tavidi valuutavahetuse Tartu kontorit. Ta tutvustab ennast ehitusettevõtjana ja nimetab oma firma eeldatavaks aastakäibeks 150 miljonit krooni.

Šamrai tahab vahetada maksuametilt laekunud miljonid eurodeks ja võtta need kohe sularahas välja. See tekitab väikese kriisi, sest nii palju paberraha Rüütli tänava kontoris ei ole. Šamrai lahkub sellega, mis saab, ja naaseb järgmisel päeval.

Tavidi Tartu kontori juhataja Alar ­Jõeloo: “Mees teadis täpselt, mida ta teeb ja mis on tema eesmärk.”

Šamrai firmad eksisteerivad vaid ­pabe­ril. Sellest piisab, et esitada 2008. aasta keva­del ja suvel maksumetile üha uusi deklarat­sioone enammakstud käibemaksu tagastamiseks.

Maksuameti vanemrevident Annely Tammik saab ülesande analüüsida ­Šamraile kuuluva Q Autoliisingu tegevust. Miski äratab naises kahtlust ja aprilli algul nõuab ta firmalt pabereid.

Rocca al Mare kaubanduskeskusesse saadetud korralduse toob post tagasi märkusega, et seal sellist üürnikku ei tunta.

Nüüd helistab Tammik Šamrai mobiilile. Mees palub vabandust, et viibib puhkusel Saksamaal, ja lubab raamatupidajaga ­rääkida. Järgmisel päeval helistab Šamrai maksuamet­nikule tagasi ja kurdab, et raamatupidaja ei saa lukustatud kabinetist dokumente kätte.

Tammik ütleb, et ilma dokumentide kontrollita raha ei tagastata. Šamrai lubab taotluse tühistada ja teebki seda.

Ent mais esitab Q Autoliising uue taotluse. Neli päeva hiljem kannab riik soovitud seitse miljonit krooni üle.

Tammik saab sellest teada alles juunis. Ta helistab Šamraile ja tahab jälle dokumente näha. Mees lubab asjad joonde ajada.

Vanemrevident Tammik: “Tagasi ta ei helistanud. Vesteldes telefoni teel, jäi mulle mulje, et ta sai kõigest aru.”

Šamrai suure plaani õnnestumine on korduvalt noatera peal. Mehe õnneks tegelevad maksuametis tema firmadega eri ametnikud. Nad märkavad, et kõik pole nii, nagu paistab. Kuid keegi neist ei ­valda tervikpilti.

Vanemspetsialist Andres Uuetoale jääb juunis silma uhke nimega osaühing Tallinna Arendus. Ta käsib Šamrail ilmuda maksuametisse. Šamrai oma nägu ei näita.

Sellest hoolimata tagastab ­maksuamet Tallinna Arendusele ligi kümme ­miljonit krooni.

Kolme kuuga kingib riik Šamrai ettevõtetele kokku 33 260 486 krooni. Populaarsetes kasiinoröövides langeb kurjategijate saagiks harva rohkem kui 30 000 krooni. Šamraiga sama suure noosi saamiseks tuleks Tallinnas röövida kasiinosid iga päev kolm aastat järjest.

Jääb vähe puudu, et Šamrail ­õnnestuks petta maksuametilt välja üle 50 miljoni krooni. Tema viies ja kuues firma küsivad augusti algul riigilt tagasi kumbki kümmet miljonit krooni.

Enam mehel ei vea. Maksuamet saab jälile, et keegi varastab massiliselt riigi raha! Alates juuli lõpust vaatavad ametnikud iga päev üle kõik vähemalt 250 000 kroonised tagastusnõuded. Nad hindavad firmade ja nende juhtkonna usaldusväärsust ning võtavad Šamraiga uuesti ühendust.

Vanemrevident Annela Sinisalu: “Minu üllatuseks rääkis mees puhtas eesti ­keeles, oli viisakas ning miski ei viidanud, et äriühing hakkab kohe ­omanikku ­vahetama.”

Juulikuu hommik Tartu kesklinnas. Juba eemalt paistab, et 45aastasel Ats Kadakul pole elus kõige paremini läinud. ­Eluheidiku imestuseks kõnetab teda korralikult ­riides, heas füüsilises vormis musta peaga meesterahvas.

Võõras tutvustab ennast Toomasena. Ta kutsub Atsi oma Volkswagenisse ja teeb ettepaneku tankistiks hakata.

Ats vajab aega mõtlemiseks. Toomas sõidab lähima viinapoe juurde ja ulatab ühe jakobsoni. Ats ostab endale liitrise õlle.

Tankistiks hakkamise eest saaks Ats viis tonni. See on mehele suur raha. Aga tal ei ole dokumente.

Toomas viib Atsi ­migratsiooniametisse ja käsib uurida, kui palju maksab kiirkorras ID-kaardi tegemine. Selleks tuleb minna Tallinna.

Järgmisel hommikul võtab Toomas Atsi Tartu bussijaamas auto peale. Sõit möödub vaikuses, Toomas ei luba Atsil ei rääkida ega muusikat kuulata.

Mõni päev pärast ID-kaardi kättesaamist peab Ats minema notarisse. Sel hommikul viib Toomas ta hotelli duši alla ennast pesema ja habet ajama. Kasitud mees saab selga korralikud riided ning ­taskuraha juuksuris käimiseks ja söömiseks. Ats ostab endale pudeli õlut.

Enne notari uksest sisse astumist soovitab Toomas Atsil pigem vait olla, küll tema kõik joonde ajab. Alles allkirju andes saab mees aru, et temast saab kogunisti kuue firma omanik.

Ats Kadak: “Notar küsis, kas ma olen teadlik. Ma ei saanud aru, mille kohta ta küsis. Kuna Toomas oli enne öelnud, et ma pean jaatavalt vastama, siis ütlesin jaa.”

Maksuametis keeb. Šamrai pole ainus tartlane, kelle firmadele on tagastatud raha mitte millegi eest. Ka ühele hiljuti vangist vabanenud farmitalitajale on läinud kuus miljonit krooni. Ka see riiulifirma osteti reformipoiste käest.

Sahinad maksuametis toimuvast segadusest jõuavad üle hoovi Eesti Ekspressi toimetusse. 13. novembri lehes ilmub uudis bussijuhi megapettusest. Maksuameti peadirektor Enriko Aav ei taha asjast rääkida.

Algab kriminaaluurimine. Maksuameti juhtivinspektor Pilvi Pajumäe hakkab jälgi ajama.

Mitmed tunnistajad kirjeldavad Šamraid väga täpselt. Hotelli administraator tunneb temas ära mehe, kes tõi ühe tegelase ennast puhtaks küürima.

Üle kuulatakse ka petisfirmade uus omanik Ats Kadak: “Praegusel momendil olen kodutu ja magan suvalistes keldrites. Söögiraha saan pudelite korjamisest. Ma ei teadnud enne tänast, et ma olen Eesti suurim maksuvõlglane.”

15. aprillil 2009 võtab maksuamet Šamrai vahi alla. Ta ei ole Eestist lahkunud. Aga mida pole, on raha.

Maksuametnikud otsivad metalliotsija ja maapinnaradariga läbi Luunjas asuva suvila, mis kuulub Šamrai ämmale. Kui garaažist leitakse hiljuti betooniga üle valatud nurk, tärkab lootus. Radar näitab betoonist põranda ja maapinna vahel tühja ruumi olemasolu. Uurijad puurivad kolm auku ega leia midagi.

Šamrai kasvas üles vaeses ja paljulapselises peres. 90ndatel kodunes ta Tartu hämarilmas. Oli aeg, kus ta kandis pidevalt kaasas kullakaalumise kaalu. Kui raha liikus, eelistas ta jõukuse kogumisele sõpradele välja tegemist.

Eelmisel aastal raha igatahes jagus. Mees ostis endale Mercedese, elukaaslasele BMW ja eksile Honda CRV maasturi.

Šamrai ülekuulamised kukuvad läbi. Tema ei tea midagi. Kogu asja taga oli keegi Tom ja keegi Inks.

Šamrai: “Mind on võõraste inimeste poolt ära kasutatud. Neid kirjeldada ma ei oska.”

Eesti maksuamet tunneb uhkust oma e-keskkonna üle, mis on maailmas ainulaadne. Selle lahutamatu osa on käibe­maksu automaatse tagastuse süsteem KMAUT.

Masin jagab kõik saabunud deklaratsioonid kaheks: kas ametnikele kontrollimiseks või automaatseks tagastamiseks. KMAUTi tarkvaras aga peitus viga.

Kui firmal oli vähemalt üks kroon ettemaksu ja taotlus jäi alla 400 000 krooni, tegi masin automaatse tagastusotsuse.

Järgmine taotlus raha automaatseks tagastamiseks pidi jääma juba alla kümne miljoni krooni.

KMAUTi ninapidivedamine oli briljantne kuritegu. Kuidas oskas keegi masinat niimoodi lollitada?

Maksuameti uurijad otsisid Šamrai kaas­osalist oma kolleegide seast, aga edutult. Võib-olla “mutti” polegi.

Aeg-ajalt tabavad maksuameti avalikku internetisüsteemi väljastpoolt maja kummalised päringud. Arvatavasti otsib keegi turvaauke.

Šamrai firmade pangaülekannete ja deklaratsioonide esitamiseks kasutati Tartu ülikooli wifi võrku. Selle võrgu kasutajate andmeid ei salvestata. Ka Šamrai telefonikõnede uurimine ei viinud kuhugi.

Šamrai kannab Tallinna vanglas 3 aasta ja 2 kuu pikkust vanglakaristust. Järgmise aasta lõpul tekib tal võimalus enne tähtaega vabaneda. Tähitud kirjaga saadetud palvele Ekspressi toimetusega ühendust võtta ta ei vasta.

Maksuametil võib olla Šamrai kaasosaliste osas kahtlusi, aga vaevalt tõendeid. Selle pettuse korraldaja võiks kandideerida Eesti kõige hiilgavama kuritegeliku aju tiitlile. Kes iganes ta on, uskus ta täielikult Šamrai lojaalsusesse ega pidanud pettuma.

Endine tööandja Aivo Pärn: “Vadimi sai usaldada. Kui talle andsid mingi ülesande, siis see ülesanne sai lõpplahenduse.”

--------

Kelm sobis hästi tulevase presidendi autojuhiks

2006. aasta presidendikampaania ajal sõidutas Vadim Šamrai renditud bussiga Toomas Hendrik Ilvest ja tema meeskonda.

Selleks ajaks oli Šamrail kaks kriminaalkaristust. 2001 mõistis Tartu maakohus ta süüdi kindlustuspettuses ja 2005. aastal passivõltsimises. Viimasel juhul üritas ta tühjendada võõra firma kontot rohkem kui kahest miljonist kroonist.

Ka presidendikampaania ajal oli Šamrai kohtu all, seoses peksmise ja ähvardamisega. Talle kehtis isegi elukohast lahkumise keeld.

Süüdistuse kohaselt läks Šamrai veebruaris 2006 Tartu pubi Suudlevad Tudengid naistetualetis pärast keskööd tülli ühe tütarlapsega. Ta pigistas naist kõrist ja tõukas peaga vastu seina. Samuti lubas Šamrai pubi teenindusjuhi maha lüüa, mida viimane pidas reaalseks ohuks.

21. septembril lõpetas Tartu maakohus prokuröri ettepanekul asja arutamise, kuna kuritegudega ei tekitatud raskeid tagajärgi. Šamrai kasuks rääkis ka positiivne tööalane iseloomustus. Ta pidi maksma riigituludesse 4500 krooni.

22. septembril saatis Šamrai perekond Ilvest Eesti Televisiooni presidendidebatile. Seal on tehtud ka käesolevas Ekspressis avaldatav foto. Järgmisel päeval valiti Ilves presidendiks.

Šamrai naaber Tartus, politsei vanemkonstaabel Tiit Voot: “Vadim pidi olema usaldusväärne inimene, kuna oli Ilvese autojuht. Ma ei usu, et päris igaüks oleks selleks sobinud.”