KAADRID OTSUSTAVAD KÕIK
“Otsige Kersnale asendajat maa alt ja maa pealt,
sõprade ja vaenlaste seast. Ja kui leiate, siis võib-olla ma
andestan teile, et te mõlemad olete joodikud, vargad, liiderdajad,
laiskvorstid, taignapead!”
Jumala meilist Margus Allikmaale ja
Hanno Tombergile
“No nii!” viskab Allikmaa telemaja ees
pilgu ülespoole. “Siit ei ole meil vist küll kedagi
võtta!”
“Njaa,” venitab Tomberg, kelle
silmad sihivad kõrval asuvat raadiomaja. “Ja sealt samuti mitte.
Oleme kõik välja vihastanud.”
“Ega siis
midagi, vaatame siis kõigepealt Reformierakonnas ringi, Ojulandiga on
juba kokku lepitud,” ütleb Allikmaa auto poole sammudes.
Kristiina Ojuland võtab mõlemad heatujuliselt vastu.
“Jumal küll, poisid, kuidas ma teid ootasin!”
hüüatab ta ja annab Allikmaale matsuva musi. “Ta on praegu meie
fraktsiooni toas, võtke ta kohe kaasa ja ärge enam tagasi
tooge!”
“Kellest jutt?” uurib Tomberg. Allikmaa
pühib suud.
“No ikka sellest Ligist, Ligist
muidugi!” pahvatab Ojuland. “Ta ei tee siin Toompeal mütsigi,
istub kogu aeg ajalehe taga! Ja see tema blogi! Need tema
sõnavõtud! Need ei lähe absoluutselt kokku meie partei
peajoonega!”
“No lähme, vaatame poisi
üle,” pakub Allikmaa ja hakkab ees minema.
Reformierakonna mässumeelne liige ja enfant terrible Jürgen
Ligi istub laua taga, loeb lehte ning kribib vahepeal midagi oma
läpparisse kirjutada.
“No tere, Jürgen!”
tervitab Allikmaa. “Sa vist tead, miks me siin oleme?”
Jürgen Ligi teravaninaline nirginägu lööb laias
naeratuses särama.
“Esmalt oleks vaja sind pisut proovida
või nii,” teatab Allikmaa. “Tomberg annab sulle kohe Kersna
vana Fila dressi, mis enne kuulus Erki Noolele. Kadi Pedanik sebis selle meie
jaoks Kersna asjade hulgast välja. Pane selga, vaatame, kuidas
sobib.”
Ligi tõmbab kiiresti higiplekilise dressi
selga. Dress sobib päris kenasti, kuigi jääb natuke
lühikeseks.
“Tee suu lahti! Tõmba käelihased
pingule!” kamandab Tomberg ja uurib Ligi hambaid ning katsub ta muskleid,
nagu orja ostmisel alati tehakse.
“Ja nüüd jooksma,
marss-marss!” käsutab Allikmaa.
““Pealtnägija” saatejuht peab heas vormis olema.
Küll me sulle helistame, kui aitab!”
Ligi sörgib
aeglaselt minema. Allikmaa ja Tomberg vaatavad üksteisele otsa ja
raputavad kurvalt pead.
“Laske sisse
mardisandid, marti-marti!
Mardil küüned
külmetavad, marti-marti!” kõlavad Tombergi hele tenor ja
Allikmaa pisut madalam hääl Keskerakonna büroo värava
taga.
“Kes seal on?” kostab karm hääl teiselt
poolt väravat.
“Tee lahti, Edgar! Õues on
märg ja külm!”
“Jaa-jaa,” ümiseb
Savisaar veerand tundi hiljem kamina ees istudes. “Et siis saatejuhti,
jah? Heimar Lenki ei taha vä? Vana telehunt, kogemustega ja
puha...”
“Kuule, Edgar, meil on siiski saatejuhti vaja,
mitte pulmatola,” raputab Allikmaa pead.
“Aga kuidas
Jüri Ratasega oleks? Ponks poiss, sündinud oraator, sportlikud
eluviisid, viina ei võta suu sissegi...”
“Ei vea
välja!” ohkab Tomberg. “Isegi kaks Ratast ei veaks
välja!”
“No aga Enn Eesmaa? Kalle Laanet? Kalev
Kallo?” puistab Savisaar nimesid nagu käiest.
“Ein
oh, äkki pakud veel mõnda külalolli?” solvub
Allikmaa nüüd juba tõsiselt. “Lauri Laasit, Max
Kauri või koguni Mart Viisitamme?! Jäta nüüd, meil on
hädasti abi vaja!”
“Äkki võtaksite
mõne kena tüdruku? Evelyn Sepa või Kadri Musta? Targad, suu
peale kukkunud ei ole, seksikad...”
Allikmaa tõuseb ja
annab Tombergile märku sedasama teha:
“Asjata sa, Edgar,
narrid meid! Eks me tuleta seda sulle veel meelde! Tibusid loetakse enne
valimisi!”
“Nii et poliitikud meid ei
päästnud...” venitab Tomberg, kui nad Allikmaaga taas
tänaval seisavad.
“Ja ajakirjanikest ei maksa
rääkidagi,” ütleb Allikmaa. “Sealt pole kedagi
võtta. Huvitav, millega see Tartu ülikooli ajakirjandusosakond
üldse tegeleb?”
“Noh, on veel igasugu
seltskonnategelased, Ninjad ja Saagimid ja Baari-Paavod, aga need vist
ei...”
“Ole nüüd ikka, Hanno! Me tahame ju
uurivat ajakirjandust teha, süvaanalüüsi ja puha. Enne siis juba
mõni ärimees, Kruuda või Sõõrumaa
või... Need on piisavalt edevad kah, et ekraanile ronida.”
“Siis jälle öeldakse, et oleme lasknud end ära
osta,” ütleb Tomberg. “Võib-olla mõni
näitleja, Uuspõld näiteks, aga sellele on vaja kogu tekst
ette kirjutada, ise ta ju rääkida ei oska...”
“Kuule, Hanno,” löövad Allikmaa silmad äkki
särama. “Sa oled ju ajakirjandust õppinud?
Rääkida oskad sa enam-vähem kah, välimusel pole viga...
Mis oleks, kui sa ise...”
“Aga mul oleks tugevat
partnerit vaja, meest, keda saab usaldada,” teatab Tomberg. “Kui
sina ka tuleksid, Margus, siis...”
“Egas midagi, tuleb
vist endal käed külge panna jah,” noogutab Allikmaa.
“Tegelikult oli mul sellest Kärmasest ka isu täis, igavene
edevusehunnik sihuke!”
“Ja veel raske iseloomuga!”
noogutab Tomberg. “Kangekaelne nagu eesel!”
“Mine
sina, Hanno, nüüd ja valmista press ette,” käsutab
Allikmaa. “Mina helistan Ligile, et ta dressi ära tooks. Sul
Kärmase number on? Temalt tuleks kah riided enne kätte saada, kui ta
vallandamisest kuuleb. Ütlen, et on vaja pessu panna või
midagi...”
Mehed läksid lahku. Tallinna kohale laskus
öö, kuid see ei ole enam kunagi nii pime kui enne –
teletaevasse oli kerkimas uus särav staaride tandem.