Kes kaitseks lihtsameelseid ja introverte?
Kuu-paari eest arutleti meediaväljaannetes selle üle, mis tingimustel tohib kasutada last teleekraanil. Diskussiooni tõukejõud olid lapsed, kes olevat jäänud naistevahetusele jalgu ja keda siis koolis seepärast kotitakse ning patsist tiritakse. Kusagilt lipsas siis ka läbi, et tegelikult oli näiteks üks reality-šõus osalenud laps saanud hoopis üle kooli tegijaks, aga see selleks.
Mõttevahetuse käigus tekkis mul hoopis üks teine küsimus: kes kaitseks lihtsameelseid, introvertseid ja aeglaseid meedia eest? Ma väidan, et tele ekspluateerib selliseid pahaaimamatuid märksa tihedamini ja julmemalt kui lapsi. Meie eeldused on paratamatult erinevad ja geenidesse kodeeritud natuur lubab igaühel mängida vaid oma mängumaa piires. Mõnele lihtsalt jääb korrutustabel ja Brasiilia pealinn kolm korda aeglasemalt meelde kui teisele. Kui üldse. Samas ei välista korrutustabeli mittetundmine, et tegu ei oleks jube hea isa või erakordse klaasipuhujaga. Kuid koletul kombel on viimastel aastatel muundunud meediaformaat ja sotsiaalne akrobaatika, kus edu garantii on kiirus ja teravmeelsus. Sajakroonisega lehvitamine suudab mitteteadja panna topeltidioodi rolli, näidates väga selgelt – kui sa kaamerate ees Brasiilia pealinna ei suuda meenutada, on sinu saatus olla veel ka vaene. Loll ja rahatu.
Lisaks võime pidevalt olla meedia vahendusel tunnistajaks, kuis mõni sädeleva suuvärgiga loll suudab end märksa paremini kaitsta kui näiteks mõni tõrksa olemisega akadeemik. Ning mitte ainult kaitsta – põhimõtteliselt toimub meedias pidev iseenda mahamüümine – usutavaks tegemine, säramine ja südamete võitmine. Kes ei suuda nõnda end müüa ja nonstop kildu rebida, hääletatakse lihtsalt mängust välja. Kes see ikka viitsib vaadata mõne rahuliku ja vaikse olemisega tegelase uimlemist mõnes reality´s? Omaette teema on aeglus, mis sobib teleekraanile sama kenasti kui roosa minikleit Ingrid Rüütlile. Selleks, et sind elust välja ei hääletataks, pead sa oma rektsioonikiirust tõestama bussist väljumisel, hulludel päevadel ja päris kindlasti põkkumisel meediaga. Varrukast pudenevad klišeed aitavad särada debattidel, džunglikojas ja kohtumistel rahvaga.
Ning vaadates seda, kuidas langevad lihtsameelsed rünnakute ohvriks, mõtlen, et huvitav kui paljud teavad oma õigusest privaatsusele? Äärmuslik juhtum on muidugi Peeter Võsa, kelle leivanumber ongi inimeste näitamine võimalikult abitus olukorras. Kuid peale selle on ju pidevalt ekraanil juhtumid, kus pilt ei ole nii mustvalge. Kas inimesed ikka aduvad, kui rumalasse olukorda nad võivad end panna, osaledes mõnes telekošmaaris? Mida hakata pärast saadet peale teadmisega, et sinu peas puhub tuul ja sa oled nõrgim lüli? Või on selline enda avalik alandamine kaasajal eneseteostuse üks osa? Elu Farmi-Gabrielina kui kättemaks iseendale…
Keegi ei taha kaitsta lihtsameelseid ja aeglaseid introverte – see tähendaks liitumist kaotajate leegioniga. Et asi oleks veidikegi balansis, siis võiks ehk teha mõned reality´d ja jutušõud eriti aeglastele ning rahulikele ilmakodanikele. Näiteks võiks panna ühes reality´s ühte korterisse elama kümme poeeti või siis vändata "Baari" asemel seriaal "Raamatukogu" või "Keemialabor". Siis oleks ilus teleka ees lösutada, tund aega ei juhtuks absoluutselt midagi ning me saaksime rahulikult jälgida lume keerlemist akna taga.
