16.05.2008, 00:00
Kinnisvaraärimehe monoloog: kuidas ma kaotasin 25 miljonit krooni
Ekspress esitleb klassikalist näidet kinnisvaraärist Eesti moodi. Hiilgavat tulu tõotanud kortermajade ehitamise kava muutus pankrotimenetluseks ja politsei kriminaaluurimiseks. Oma loo räägib ärimees Ilmar.
Ma ei oleks oma elu kõige viletsamat tehingut kunagi teinud, kui mul
poleks olnud väga häid julgustajaid. Ma pean silmas Siim ja Sulev
Seppikut. Keda sa veel usaldad kui mitte lugupeetud Ain Seppiku poegi?
Ja Deniss Boroditši, kes polnud siis veel Tallinna abilinnapea,
küll aga linnavolikogu linnavarakomisjoni aseesimees. Minu
tänane vastane Kristian Kesner oli nende hea sõber ja
kompanjon.
Kõik algas sellest, et ma tahtsin oma raha enda
eest tööle panna. Mul oli Hansapangas väärtpaberiportfell,
mida haldas personaalne varahaldur. Aktsiaturul oli seis nadi. Kui sul oli
aasta lõpus sama palju raha kui aasta algul, oli hästi
läinud.
Niisiis otsisin ma oma rahale paremat tootlust. Kuni
mulle pakuti võimalust liituda kinnisvaraprojektiga, mis pidi tooma
nelja kuuga 50 protsenti kasumit.
Ma ei investeerinud oma raha uude
projekti kerge südamega. Otsisin internetist oma äripartneri
kohta infot. Ma ei leidnud tema kohta mitte midagi. Avalikkusele oli Kesner
tollal täiesti tundmatu kuju.
Pean tunnistama, et 23.
detsembril 1976 sündinud Kesner on muljetavaldav persoon. Ta on
tõmmu nahaga, araablase ja europiidi järeltulija. Üks
Seppikutest ütles kunagi, et temas on usbeki verd. Teised
räägivad Jordaania juurtest. Kindel on vaid see, et kunagi kandis
Kesner nime Maruah Al-Haq.
Raha oli tal jalaga segada. Kell oli
Rolex, see maksab 200 000 – 300 000 krooni. Telefon oli metallikmust
Vertu.
Algul sõitis Kesner Mercedes-Benz S 500 L-ga. Selline
kahe miljoni kroonine auto, kahekordse panoraamluugiga katusega. Lased
ühe luugi eest ära, saad taevast vaadata.
Mäletan, Kesner rääkis vaimustusega uuest S 600st, kus on
jõudu rohkem ja esiistme peatoes on telekas, mida hea tagaistmelt
vaadata. Ent sakslastel tekkis autotehases raskusi ja mudeli väljatulek
lükkus sügisele. Kesneril katkes kannatus ja ta ostis veel kaks S 500
L-i. Nende kere on 19 cm pikem kui tavalisel Mersul. Maksimaalne auto, mida oli
tol hetkel võimalik saada!
Peagi ilmus Kesnerile ka Bentley.
Must ja kollase nahksisuga, ma arvan, et see maksab kolm milli.
Need olid küll Hansapanga liisinguga autod, aga jumalamuidu ta neid
sõitmiseks ei saanud. Nii kalli auto puhul on esimene sissemaks oma 30
protsenti.
Kesner elas siis Viimsis Hundi teel. Sellises
kaheksakümnendate jõuka jõmmi stiilis majas, kus on
betoonkeldrid ja piljardisaal.
Samal ajal ehitas ta Viimsisse uut
maja. See on ikka väga vingelt tehtud elamu! Maja välisseinu
katab hall graniit. Küttesüsteem on tavalisest inimesest aastaid
ees – talvel annab sooja, suvel jahutab. Kõik mis
võimalik, kuni kardinateni, on puldiga juhitav. Ma arvan, et see
maja maksab oma 20–30 miljonit krooni.
Möödunud aastal ilmus Kesneri nimi Äripäevas Eesti
rikaste edetabelis. Ta on seal 237. kohal, kui “mees, kes juhatas rikkuse
oaasi noored Seppikud”. Kesneri varanduseks pakkus ajaleht 130 miljonit
krooni.
Kuidas ma üldse Kesneriga kokku sattusin? Mul
oli aastaid tagasi üks krunt, millele ma ostjat ei leidnud. Kesner viis
mind kokku Aleksandr Kovaltšuki firmaga Brassland. See tehing läks
normaalselt. Sestpeale Kesner muidugi teadis minu varanduslikku seisu.
Kesneri firmadel oli Tallinnas mitu kontorit. Toompuiestee 18 kuulus
neile terve maja. Tal oli ka töönurgake Pärnu mnt 67a
Ajakirjandusmajas.
Just Ajakirjandusmaja oli Kesneri kõige
silmatorkavam investeering. Jaanuaris 2006 ostis selle osaühing Hexanor,
millest pool kuulus Kesnerile ja ülejäänu jagunes vendade
Seppikute vahel. Hexanor tegi meeletut äri
, aasta lõpuks omas firma kinnisvara enam kui 300 miljoni krooni
väärtuses.
Boroditš oli Hexanori nõunik. Seletas,
et siin on projekte, nii et tapab. Näitas, kuidas nad oma projektide
kasumlikkust arvestavad. Seda ei tehtud pliiatsi ja paberiga, vaid spetsiaalse
arvutiprogrammiga. Korralik värk!
Märtsis 2006 läks
mul tehinguks. Sõlmisime Siim Seppiku advokaadibüroos
investeerimislepingu. Selle kohaselt paigutasin
kinnisvaraärisse 25,4 miljonit krooni. Raha läks
osaühingule NordCorp, mille juht ja omanik oli Kesneri abikaasa
Natalja Romanova.
Valisin hoolikalt, kuhu investeerin.
Sulev Seppik pakkus projekti Smuuli tänaval. Ja teist Järvel.
Aga need mulle ei sobinud.
Ja siis oli üks tühi
lapp Harku vallas. Möldre kinnistu. Käisin seda korduvalt vaatamas,
Kesneriga koos ja üksi.
Neljale hektarile oli plaan teha kuni
kolme korrusega kortermaju. Kokku oleks elamispinda tulnud tubli kvartal,
23 000 ruutmeetrit. Paar aastat varem olid nad ostnud selle
krundi ühelt naiselt kuue miljoni krooni eest. Koos minu investeeringuga
seati kinnistule hüpoteek 40 miljoni krooni ulatuses.
Oli kaks
varianti. Et teeme kiiresti detailplaneeringu ja vääristame sellega
krunti. Kolme-nelja kuu pärast müüme maatüki 60 miljoni
kroonise kasuga järgmisele arendajale edasi.
Tagavaraplaani
kohaselt oleksime hakanud ise kortereid ehitama. Siis oleks läinud
poolteist aastat kauem, aga oleksime saanud ligi sada miljonit krooni
puhast. Pool sellest oleks kuulunud mulle.
See oli
kinnisvaraäriks kuradi hea plaan. Minult raha, Kesnerilt oskusteave.
Tulid jõulud, siis käisin kuu aega Eestist ära.
Kui tagasi tulin, aimas magu halba. Möldre kinnistul ei toimunud suurt
midagi.
Helistasin Kesnerile ja leppisin kokku
nõupidamise. Kokku me ei saanud, sest tema lükkas selle edasi. Ja
nii hakkaski toimuma.
Kuni otsisin mehe üles. Ütlesin, et
näita arendajaid-ehitajaid, kellest sa oled kogu aeg rääkinud!
Kes meie maatüki ära ostab?
Kesner seletas, et on pidanud
kõnelusi suurte ehitusfirmadega, nagu NCC ja Merko.
Mul
üks sõber töötab NCCs, küsisin temalt järele.
Ta ei teadnud midagi.
Et kusi on majas, sai lõplikult
selgeks möödunud aasta suvel. Läksin Pärnu maanteele
äriregistrisse ja lasin välja trükkida NordCorpi 2006.
majandusaasta aruande.
See oli põnev lugemine. Sain teada,
et firma käive oli olnud aasta jooksul null krooni. Samas näitas
raamatupidamine rohkem kui 30 miljoni kroonist puhaskasumit.
Tegelikult eksisteeris see raha vaid paberil. Seoses kinnisvarahindade
tõusuga oli NordCorp talle kuuluva maa kallimaks hinnanud.
Veel sain aruandest teada, et minu poolt investeeringuteks antud raha on
kellelegi edasi laenatud. Selle inimese nime kirjas ei olnud, kuid teda
nimetati firmaga seotud isikuks.
Mind hakkas huvitama, kuhu mu raha
siis läks. Äriregistri andmetel oli Romanoval veel mitu firmat. See
seotud osapool oli tema mees Kesner.
Läinud sügisel
saime Kesneriga Olümpia juures kokku. Jalutasime mööda Lauteri
tänavat ja astusime sisse uude lemmikloomapoodi.
Kesner on
suur lemmikloomasõber. Ta peab chihuahuat, maailma kõige
väiksema koeratõu esindajat. See on praegusel ajal kõige
popim koer üldse, mahub ära naisterahva ridiküli. Maksab
40 000 – 50 000 krooni.
Pärast loomapoodi
läksime lõunat sööma. Kirves oli õhus,
ütlesin, et kassi-hiire-mäng l&
;oti
lde;peb nüüd ära.
“A tõ eto serjozno
dumaješ? Rõnok upal...” seletas Kesner. Ta pakkus, et
võiksime teha džentelmenide kokkuleppe.
Ma arvasin, et
selleks on kaht džentelmeni vaja. Kesner teatas, et siis jääb
üle vaid juriidiline lahendus. Kokku me milleski ei leppinud. Ta istus
Bentleysse ja sõitis minema. Rohkem me kohtunud ei ole.
Minu seis oli sitt. Võlaõigusseadus näeb selliste
olukordade lahendamiseks ette kindlad, paraku aeganõudvad protseduurid.
Kõigepealt pidin taganema investeerimislepingust. Pärast seda
tekkis mul võimalus raha tagasi nõuda. Järgnes
pankrotihoiatus ning kohtusseminek.
Vahepeal pidin ootama, mida NordCorp minu kirjadele vastab. Aga
vastust ei tulnud. Nad on väitnud, et ei saanud kirju kätte.
Mul oli lootus seoses Kesneri sõpradega. Olid ju nemad
julgustanud mind temaga äri ajama. Küsisin Boroditšilt, mis
nüüd saab. Tema kurtis vastu, et Kesner jäi ka talle
võlgu. Ja üks Seppikutest ägas: “Ma ei jõua enam
tema paska ära lahendada.”
Detsembri algul tegin avalduse
Põhja politseiprefektuuri. Sain vastuse, et kuritegu pole toimunud.
Tegemist on tsiviilvaidlusega. Ka prokurörid olid sama meelt.
Kaebasin edasi Tallinna ringkonnakohtusse. Aprilli algul käskis
kohtunik Malle Preimer politseil teha kindlaks, kas
NordCorpis võib olla tegu kelmusega.
Kuni
ma õiguskaitseorganitega vaidlesin, jõudsid Kesner ja
Romanova teha hästi palju uusi lepinguid. NordCorpi etteotsa on
pandud Ülo Pae ja nii edasi. Praegu uurimine jätkub.
Kesner aga kommenteerib seda Ekspressile nii: Kriminaalasi on lihtsalt
surveavaldus minu vastu. Mul ei ole mitte midagi varjata. Kõik tehingud
on seaduslikud ning pangaülekannete ja lepingutega dokumenteeritud.
Pankrotihaldur Küllike Mitt tegi tublit tööd. Ta
tuvastas, et mina kandsin pangas 25 miljonit krooni NordCorpile üle 2.
märtsil 2006. Juba järgmisel päeval laenas Romanova selle raha
edasi Kesneri firmale Vexiro. Ta tegi seda ülimadala intressiga
– neli protsenti.
Kesneri meelest olevat kõik see
toimunud lausa minu heakskiidul: Raha Vexirosse kandmine oli raha
liigutamine kontserni sees, mille eesmärgiks oli teiste
kinnisvaraprojektide finantseerimine. Seda asjaolu kinnitab muuhulgas
Investeerimislepingus sellekohane punkt.
Mina ei ole selle
tõlgendusega nõus.
Kesner leiab üldse,
et nende perele on rängalt ülekohut tehtud: Pankrotihaldur
on oma arvamuse kujundanud ainult kitsalt NordCorpi tegevust hinnates. Ta ei
ole tehinguid kontserni raames hinnanud.
Lisaks sellele ei ole
NordCorp mitte ühestki Vexirole kantud kroonist ilma jäänud.
Seega on ilmselge, et NordCorpi huve ei ole kahjustatud.
Pankrotihaldur Mitt on risti vastupidisel seisukohal. Tema hinnangul on
NordCorp maksujõuetu.
Nõudeid firma vastu on
ligi 40 miljoni krooni eest, aga vara on ilmselt palju vähem.
Küsimus on selles, kui palju maksab Möldre kinnistu. NordCorp
ise nimetas selle väärtuseks 38 miljonit krooni. Minul on
hüpoteek summas 40 miljonit. Lisaks on pangal hüpoteek 7
miljonit.
Nüüd väidab Kesner: “Esitasime
kohtule hindamisakti, et isegi kiirema müügi korral oleks kinnistu
väärtus 19 miljonit.”
Mulle see meeldiks, sest siis
oleks mul suurem lootus oma raha tagasi saada. Paraku on
kinnistuga tutvunud ka kinnisvarabüroo Uus Maa ekspert,
kes pakub selle väärtuseks vaid 11
miljonit krooni.
21. mail on NordCorpi võlausaldajate
esimene koosolek. Ma ei ole ainuke, kes seal oma raha tagasi tahab.
Ma ei ole rohkem kui aasta otsa südamest naernud. Ma ei taha sest
väga üksikasjalikult rääkida, aga ma elan viimased
poolteist aastat depressioonis.
Ma olen selle jama üle palju
mõelnud, kus ma tegin vea. Ma oleksin pidanud küsima kaks aastat
tagasi enne lepingu sõlmimist Kesnerilt ja tema äripartneritelt
isiklikku käendust oma varale.
Ausalt öeldes on mul
häbi, et ma niimoodi perse kukkusin.
Ilmar andis
Ekspressile oma jutu kinnituseks üle Tallinna ringkonnakohtuniku Malle
Preimeri määruse (4. aprill 2008) ja OÜ NordCorp ajutise
pankrotihalduri Küllike Miti aruande (11. aprill 2008).
Kristian Kesneri poolt Ekspressile esitatud seisukohad on kajastatud
kaldkirjas.
Sulev Seppik: Kahju, et Ilmar meiega rohkem äri ei ajanud!
- Tõepoolest pakkusime Ilmarile osalemist erinevates äriprojektides. Ühes Hexanoriga seotud äriprojektis ta ka osales ja väga kasumlikult.
- Kahju, et Ilmar otsustas teistes Hexanori projektides mitte osaleda, sest tänaseks on pakutud projektid kasumlikult realiseeritud.
- Kindlasti ei julgustanud meie (ei mina, minu vend ega Deniss Boroditš) Ilmarit Kristian Kesneriga äri tegema. Meie pakkusime talle projekte, milles ise (läbi Hexanori) osalesime.
- See, et Ilmar otsustas hoopis Hexanoriga mitteseotud projekti teha ja just Möldre oma, on tema äriline otsus, mis tollel ajahetkel võib-olla ei olnudki nii halb.
- Ja küll ei tule ette, et mina või minu vend oleksime kasutanud vulgaarset väljendit “Ma ei jõua enam tema paska ära lahendada”.