Ja Deniss Boroditši, kes polnud siis veel Tallinna abilinnapea, küll aga linnavolikogu linnavarakomisjoni aseesimees. Minu tänane vastane Kristian Kesner oli nende hea sõber ja kompanjon.


Kõik algas sellest, et ma tahtsin oma raha enda eest tööle panna. Mul oli Hansapangas väärtpaberiportfell, mida haldas personaalne varahaldur. Aktsiaturul oli seis nadi. Kui sul oli aasta lõpus sama palju raha kui aasta algul, oli hästi läinud.


Niisiis otsisin ma oma rahale paremat tootlust. Kuni mulle pakuti võimalust liituda kinnisvaraprojektiga, mis pidi tooma nelja kuuga 50 protsenti kasumit.


Ma ei investeerinud oma raha uude projekti kerge südamega. Otsisin internetist oma äripartneri kohta infot. Ma ei leidnud tema kohta mitte midagi. Avalikkusele oli Kesner tollal täiesti tundmatu kuju.


Pean tunnistama, et 23. detsembril 1976 sündinud Kesner on muljetavaldav persoon. Ta on tõmmu nahaga, araablase ja europiidi järeltulija. Üks Seppikutest ütles kunagi, et temas on usbeki verd. Teised räägivad Jordaania juurtest. Kindel on vaid see, et kunagi kandis Kesner nime Maruah Al-Haq.


Raha oli tal jalaga segada. Kell oli Rolex, see maksab 200 000 – 300 000 krooni. Telefon oli metallikmust Vertu.


Algul sõitis Kesner Mercedes-Benz S 500 L-ga. Selline kahe miljoni kroonine auto, ­kahekordse panoraamluugiga katusega. Lased ühe luugi eest ära, saad taevast vaadata.


Mäletan, Kesner rääkis vaimustusega uuest S 600st, kus on jõudu rohkem ja esiistme peatoes on telekas, mida hea tagaistmelt vaadata. Ent sakslastel tekkis autotehases raskusi ja mudeli väljatulek lükkus sügisele. Kesneril katkes kannatus ja ta ostis veel kaks S 500 L-i. Nende kere on 19 cm pikem kui tavalisel Mersul. Maksimaalne auto, mida oli tol hetkel võimalik saada!


Peagi ilmus Kesnerile ka Bentley. Must ja kollase nahksisuga, ma arvan, et see maksab kolm milli.


Need olid küll Hansapanga liisinguga autod, aga jumalamuidu ta neid sõitmiseks ei saanud. Nii kalli auto puhul on esimene sissemaks oma 30 protsenti.


Kesner elas siis Viimsis Hundi teel. Sellises kaheksakümnendate jõuka jõmmi stiilis majas, kus on betoonkeldrid ja piljardisaal.


Samal ajal ehitas ta Viimsisse uut maja. See on ikka väga vingelt tehtud elamu! Maja välisseinu katab hall graniit. Küttesüsteem on tavalisest inimesest aastaid ees – talvel annab sooja, suvel jahutab. Kõik mis võimalik, kuni kardinateni, on puldiga juhitav. Ma arvan, et see maja maksab oma 20–30 miljonit krooni.


Möödunud aastal ilmus Kesneri nimi Äripäevas Eesti rikaste edetabelis. Ta on seal 237. kohal, kui “mees, kes juhatas rikkuse oaasi noored Seppikud”. Kesneri varanduseks pakkus ajaleht 130 miljonit krooni.


Kuidas ma üldse Kesneriga kokku sattusin? Mul oli aastaid tagasi üks krunt, millele ma ostjat ei leidnud. Kesner viis mind kokku Aleksandr Kovaltšuki firmaga Brassland. See tehing läks normaalselt. Sestpeale Kesner muidugi teadis minu varanduslikku seisu.


Kesneri firmadel oli Tallinnas mitu kontorit. Toompuiestee 18 kuulus neile terve maja. Tal oli ka töönurgake Pärnu mnt 67a Ajakirjandusmajas.


Just Ajakirjandusmaja oli Kesneri kõige silmatorkavam investeering. Jaanuaris 2006 ostis selle osaühing Hexanor, millest pool kuulus Kesnerile ja ülejäänu jagunes vendade Seppikute vahel. Hexanor tegi meeletut äri , aasta lõpuks omas firma kinnisvara enam kui 300 miljoni krooni väärtuses.

Boroditš oli Hexanori nõunik. Seletas, et siin on projekte, nii et tapab. Näitas, kuidas nad oma projektide kasumlikkust arvestavad. Seda ei tehtud pliiatsi ja paberiga, vaid spetsiaalse arvutiprogrammiga. Korralik värk!


Märtsis 2006 läks mul tehinguks. Sõlmisime Siim Seppiku advokaadibüroos investeerimis­lepingu. Selle kohaselt paigutasin kinnisvaraärisse 25,4 miljonit krooni. Raha läks osaühingule NordCorp, mille juht ja omanik oli Kesneri abikaasa ­Natalja Romanova.


Valisin hoolikalt, kuhu investeerin. Sulev Seppik pakkus projekti Smuuli tänaval. Ja teist Järvel.


Aga need mulle ei sobinud.


Ja siis oli üks tühi lapp Harku vallas. Möldre kinnistu. Käisin seda korduvalt vaatamas, Kesneriga koos ja üksi.


Neljale hektarile oli plaan teha kuni kolme korrusega kortermaju. Kokku oleks elamispinda tulnud tubli kvartal, 23 000 ruutmeetrit. Paar aastat varem olid nad ostnud selle krundi ühelt naiselt kuue miljoni krooni eest. Koos minu investeeringuga seati kinnistule hüpoteek 40 miljoni krooni ulatuses.


Oli kaks varianti. Et teeme kiiresti detailplaneeringu ja vääristame sellega krunti. Kolme-nelja kuu pärast müüme maatüki 60 miljoni kroonise kasuga järgmisele arendajale edasi.


Tagavaraplaani kohaselt oleksime hakanud ise kortereid ehitama. Siis oleks läinud poolteist aastat kauem, aga oleksime saanud ligi sada miljonit krooni puhast. Pool sellest oleks kuulunud mulle.


See oli kinnisvaraäriks kuradi hea plaan. Minult raha, Kesnerilt oskusteave.


Tulid jõulud, siis käisin kuu aega Eestist ära. Kui tagasi tulin, aimas magu halba. Möldre kinnistul ei toimunud suurt midagi.


Helistasin Kesnerile ja leppisin kokku nõupidamise. Kokku me ei saanud, sest tema lükkas selle edasi. Ja nii hakkaski toimuma.


Kuni otsisin mehe üles. Ütlesin, et näita arendajaid-ehitajaid, kellest sa oled kogu aeg rääkinud! Kes meie maatüki ära ostab?


Kesner seletas, et on pidanud kõnelusi suurte ehitusfirmadega, nagu NCC ja Merko.


Mul üks sõber töötab NCCs, küsisin temalt järele. Ta ei teadnud midagi.


Et kusi on majas, sai lõplikult selgeks möödunud aasta suvel. Läksin Pärnu maanteele äriregistrisse ja lasin välja trükkida NordCorpi 2006. majandusaasta aruande.


See oli põnev lugemine. Sain teada, et firma käive oli olnud aasta jooksul null krooni. Samas näitas raamatupidamine rohkem kui 30 miljoni kroonist puhaskasumit.


Tegelikult eksisteeris see raha vaid paberil. Seoses kinnisvarahindade tõusuga oli NordCorp talle kuuluva maa kallimaks hinnanud.


Veel sain aruandest teada, et minu poolt investeeringuteks antud raha on kellelegi edasi laenatud. Selle inimese nime kirjas ei olnud, kuid teda nimetati firmaga seotud isikuks.


Mind hakkas huvitama, kuhu mu raha siis läks. Äriregistri andmetel oli Romanoval veel mitu firmat. See seotud osapool oli tema mees Kesner.


Läinud sügisel saime Kesneriga Olümpia juures kokku. Jalutasime mööda Lauteri tänavat ja astusime sisse uude lemmikloomapoodi.


Kesner on suur lemmikloomasõber. Ta peab chihuahuat, maailma kõige väiksema koeratõu esindajat. See on praegusel ajal kõige popim koer üldse, mahub ära naisterahva ridiküli. Maksab 40 000 – 50 000 krooni.


Pärast loomapoodi läksime lõunat sööma. Kirves oli õhus, ütlesin, et kassi-hiire-mäng l& ;oti lde;peb nüüd ära.


“A tõ eto serjozno dumaješ? Rõnok upal...” seletas Kesner. Ta pakkus, et võiksime teha džentelmenide kokkuleppe.


Ma arvasin, et selleks on kaht džentelmeni vaja. Kesner teatas, et siis jääb üle vaid juriidiline lahendus. Kokku me milleski ei leppinud. Ta istus Bentleysse ja sõitis minema. Rohkem me kohtunud ei ole.


Minu seis oli sitt. Võlaõigusseadus näeb selliste olukordade lahendamiseks ette kindlad, paraku aeganõudvad protseduurid. Kõigepealt pidin taganema investeerimislepingust. Pärast seda tekkis mul võimalus raha tagasi nõuda. Järgnes pankrotihoiatus ning kohtusseminek.


Vahepeal pidin ootama, mida NordCorp minu kirjadele vastab. Aga vastust ei tulnud. Nad on väitnud, et ei saanud kirju kätte.


Mul oli lootus seoses Kesneri sõpradega. Olid ju nemad julgustanud mind temaga äri ajama. Küsisin Boroditšilt, mis nüüd saab. Tema kurtis vastu, et Kesner jäi ka talle võlgu. Ja üks Seppikutest ägas: “Ma ei jõua enam tema paska ära lahendada.”


Detsembri algul tegin avalduse Põhja politseiprefektuuri. Sain vastuse, et kuritegu pole toimunud. Tegemist on tsiviilvaidlusega. Ka prokurörid olid sama meelt.


Kaebasin edasi Tallinna ringkonnakohtusse. Aprilli algul käskis kohtunik Malle Preimer politseil teha kindlaks, kas NordCorpis võib olla tegu kelmusega.


Kuni ma õiguskaitseorganitega vaidlesin, jõudsid Kesner ja Romanova teha hästi palju uusi lepinguid. NordCorpi etteotsa on pandud Ülo Pae ja nii edasi. Praegu uurimine jätkub.


Kesner aga kommenteerib seda Ekspressile nii: Kriminaalasi on lihtsalt surveavaldus minu vastu. Mul ei ole mitte midagi varjata. Kõik tehingud on seaduslikud ning pangaülekannete ja lepingutega dokumenteeritud.


Pankrotihaldur Küllike Mitt tegi tublit tööd. Ta tuvastas, et mina kandsin pangas 25 miljonit krooni NordCorpile üle 2. märtsil 2006. Juba järgmisel päeval laenas Romanova selle raha edasi Kesneri firmale Vexiro. Ta tegi seda ülimadala intressiga – neli protsenti.


Kesneri meelest olevat kõik see toimunud lausa minu heakskiidul: Raha Vexirosse kandmine oli raha liigutamine kontserni sees, mille eesmärgiks oli teiste kinnisvaraprojektide finantseerimine. Seda asjaolu kinnitab muuhulgas Investeerimislepingus sellekohane punkt.


Mina ei ole selle tõlgendusega nõus.


Kesner leiab üldse, et nende perele on rängalt ülekohut tehtud: Pankrotihaldur on oma arvamuse kujundanud ainult kitsalt NordCorpi tegevust hinnates. Ta ei ole tehinguid kontserni raames hinnanud.


Lisaks sellele ei ole NordCorp mitte ühestki Vexirole kantud kroonist ilma jäänud. Seega on ilmselge, et NordCorpi huve ei ole kahjustatud.


Pankrotihaldur Mitt on risti vastupidisel seisukohal. Tema hinnangul on NordCorp maksujõuetu.


Nõudeid firma vastu on ligi 40 miljoni krooni eest, aga vara on ilmselt palju vähem.

Küsimus on selles, kui palju maksab Möldre kinnistu. NordCorp ise nimetas selle väärtuseks 38 miljonit krooni. Minul on hüpoteek summas 40 miljonit. Lisaks on pangal hüpoteek 7 miljonit.


Nüüd väidab Kesner: “Esitasime kohtule hindamisakti, et isegi kiirema müügi korral oleks kinnistu väärtus 19 miljonit.”


Mulle see meeldiks, sest siis oleks mul suurem lootus oma raha tagasi saada. Paraku on kinnistuga tutvunud ka kinnisvarabüroo Uus Maa ekspert, kes pakub selle väärtuseks vaid 11 miljonit krooni.


21. mail on NordCorpi võlausaldajate esimene koosolek. Ma ei ole ainuke, kes seal oma raha tagasi tahab.


Ma ei ole rohkem kui aasta otsa südamest naernud. Ma ei taha sest väga üksikasjalikult rääkida, aga ma elan viimased poolteist aastat depressioonis.


Ma olen selle jama üle palju mõelnud, kus ma tegin vea. Ma oleksin pidanud küsima kaks aastat tagasi enne lepingu sõlmimist Kesnerilt ja tema äripartneritelt isiklikku käendust oma varale.


Ausalt öeldes on mul häbi, et ma niimoodi perse kukkusin.


Ilmar andis Ekspressile oma jutu kinnituseks üle Tallinna ringkonnakohtuniku Malle Preimeri määruse (4. aprill 2008) ja OÜ NordCorp ajutise pankrotihalduri Küllike Miti aruande (11. aprill 2008).


Kristian Kesneri poolt Ekspressile esitatud seisukohad on kajastatud kaldkirjas.
Sulev Seppik: Kahju, et Ilmar meiega rohkem äri ei ajanud!

  • Tõepoolest pakkusime Ilmarile osalemist erinevates äriprojektides. Ühes Hexanoriga seotud äriprojektis ta ka osales ja väga kasumlikult.

  • Kahju, et Ilmar otsustas teistes Hexanori projektides mitte osaleda, sest tänaseks on pakutud projektid kasumlikult realiseeritud.

  • Kindlasti ei julgustanud meie (ei mina, minu vend ega Deniss Boroditš) Ilmarit Kristian Kesneriga äri tegema. Meie pakkusime talle projekte, milles ise (läbi Hexanori) osalesime.

  • See, et Ilmar otsustas hoopis Hexanoriga mitteseotud projekti teha ja just Möldre oma, on tema äriline otsus, mis tollel ajahetkel võib-olla ei olnudki nii halb.

  • Ja küll ei tule ette, et mina või minu vend oleksime kasutanud vulgaarset väljendit “Ma ei jõua enam tema paska ära lahendada”.