Kreitzberg jahmatavalt avameelses intervjuus: „Mul on hirm, et me vajume uttu!”
Sotside aseesimehest Peeter Kreitzbergist on saanud viimastel päevadel Eesti üks hõivatumaid ja vastuolulisemaid inimesi. Ta on Keskerakonnaga Tallinnas peetavate koalitsioonikõneluste juhte.
Sotsidele tähendavad need läbirääkimised aastate pikkusest Savisaare-vastasest blokaadist loobumist, mis ärritab paljusid erakonna tuntud nägusid.
Ekspressi intervjuu toimub riigikogu kultuurikomisjonis kell üheksa hommikul, kõik hilisemad kellaajad on poliitikul juba täis buugitud.
Kranaat tõstab Savisaare populaarsust
Tarmo Vahter: Kranaadis ilmus hiljuti kuulutus, et Edgar Savisaar võtab tööle isikliku saapapuhastaja 600 000 kroonise palgaga - tingimusel, et ta on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees. Kuidas teile see nali meeldis?
Peeter Kreitzberg: (tülpinult) Ma ei pea seda eriti heaks naljaks. Teate, mis mind kõige rohkem häirib?
TV: Nii?
PK: Et kõik näksivad Edgar Savisaart! Ma tunnen teda aastast 1995. Ja mitte keegi ei suuda lõpuni minna ja iseendale ja kogu rahvale ära tõestada, et ta on (turtsatab) - selline mees, kes ei kõlba kuhugi!
Tema toetus ainult kasvab, igasuguste naljade, asjade toel. Ma arvan, et kes tahab Edgar Savisaarele midagi halba teha... ja nüüd ka sotsidele - see parem ärgu rääkigu temast!
TV: Härra Kreitzberg, te rääkisite praegu nagu Keskerakonna aseesimees, mitte nagu sotside aseesimees!
PK: Ma olen olnud Keskerakonnas kümme aastat. Ma tean seda seestpoolt päris hästi! Ja mul on mõnes mõttes kahju, et ka meie erakonnas inkrimineeritakse Edgar Savisaarele tohutult palju asju - lootuses, et kogu rahvas saab lõpuks aru, et - et ta ei toimi! Ja ometigi suudab ta tekitada olukorra, kus praktiliselt kõik vaatavad sellest mööda.
Sotside hääl ei ulatu harimata massideni
TV: Kas sotsid suudavad Savisaart koalitsioonis muuta?
PK: Savisaarel sõltub väga palju sellest, mida ta saavutada tahab. Kui tal on vaja ikkagi saavutada midagi niisugust, kus on vaja laiapõhjalist toetust, siis ta arvestab ka oma käikude juures sellega. Ta ei ole niuke jäärapäine.
TV: Miks Savisaarel üldse sotse vaja on? Keskerakonnal on ju 44 kohta. On põhjus selles, et osa keskerakondlaste taust ei ole eriti teada, esimesel võimalusel müüksid nad end Reformile või ükskõik kellele maha?
PK: No raske ütelda. Ma arvan, et Savisaar vaatab küll kaugemale. Tal on ju kõik saavutatud, peale selle, et ta ei suuda ellu viia mõningaid programmilisi asju, millest ta 20 aastat on rääkinud.
TV: Ja need oleks?
PK: Näiteks progressiivset tulumaksu, mida ta Reformiga koos ei tee. Tõenäoliselt ei suuda seda ka IRLiga teha. Suure tõenäosusega suudaks seda teha meiega, kui me üldse alles jääme ja oma hääli suurendame.
TV: Miks sotsid saavad nii vähe hääli?
PK: Mina arvan seda, et sotside sõnum ja teod on liiga kitsa segmendi poole suunatud. Nad ei ole usutavad. Eesti inimene tahab rohkem nagu jõudu.
TV: Te olete sotside aseesimees ja ütlete, et erakond on suunatud liiga kitsale segmendile ja ei ole ka usutav?
PK: Ei! Usutav selles mõttes, et ta ei jõua jõuliste tegudena nende inimesteni, kes ootavad, et Eestis midagi ka muutub. Meil on kindlasti väga väärikas toetajaskond. Aga poliitilise parteina me ei suuda ilma teha, kui meie taga on 5-8 protsenti Eesti intellektuaalseid tippe.
Poliitikat tehakse häältega, häälte massiga. Harimata inimese hääl võrdub valimistel akadeemiku häälega. Sinna ei saa midagi teha.
TV: See on demokraatia.
PK: Demokraatia kõigi oma hädadega. Kui tahad poliitikas ilma teha, siis su sõnum ja pilt ja kuvand peab jõudma ka väheharitud inimeseni. Tal peab tekkima tunne, et see on see jõud, kes mind aitab.
TV: Ja sotsid ei jõua nende inimesteni?
PK: Aga ei ole siiani jõudnud minu meelest väga.
Tarku sotse jalaga segada, aga tulemust ei ole ega tule
TV: Sotsid on vahetanud korduvalt erakonna esimehi, on vahetanud erakonna logo, on vahetanud erakonna nime - nagu sokke. On toodud kõige müütilisemaid figuure, nagu Jüri Pihl, erakonna etteotsa. Ja ikka ei tule hääli?!
PK: Jah. Sellel erakonnal on ikkagi see eripära, et administratiivse võimekuse ja hoiakuga juhti tal ei olegi tegelikult olnud. Kuigi kõik on olnud väga lugupeetud ja toredad inimesed.
Võtame praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese, kelle ajal kukuti täielikult välja Tallinna volikogust. Võeti endale peale suured võlad.
Juturääkijaid, tarku inimesi on sotsidel küllaga. Ega nende puudust ei ole. Aga millegipärast ei teki seda sünergiat, mis lõpuks paneb rahvast uskuma, et see on see seltskond, kes meid tegelikult edasi viib.
TV: See on siis üks vilets erakond?
PK: Kogum häid inimesi ei ole alati erakond. Ma ei kinnitaks teile, et see on nüüd vilets erakond. Ma arvan, et sel erakonnal on potentsiaal saada väga heaks erakonnaks, aga selleks tuleb teha midagi sellist, mida mina isiklikult arvan, et Jüri Pihl oskaks.
TV: Mida Pihl oskab?
PK: Oskab panna kõik inimesed sama asja ajama. Ma ise loodan väga, et Pihl suudab mingigi pöörde tuua, et see erakond hakkaks arenema. Kui Rahvaliidul oli ammu 10 000 liiget, on meil endiselt 3000 liiget.
Kui me valimistel tagasihoidlikult levitasime oma materjali, nägin ma hulgaliselt reforminoori, hulgaliselt kesknoori. Aga sotsnoori ma ei näinud eriti palju.
Rohelise koletise tapmine
TV: Sotside valimisreklaam lubas, et Püha Jüri tapab rohelise koletise. Aga nüüd võib sotside valijatele tunduda hoopis, et Püha Jüri läheb rohelise koletise sulaseks hoopis?
PK: Pühal Jüril läheb natukene aega.
TV: Millega?
PK: Ega siis see tapmine... (hakkab naerma) Need on valimisloosungid, ükskõik millisel erakonnal.
TV: Neid ei maksa uskuda?
PK: Need on sellised asjad, millega üritatakse tähelepanu pälvida. Seal on võetud kirjanduslik kujund. Ega jumala pärast keegi seda päris otse ei võta, et nüüd lähebki tapma.
Sellega taheti rõhutada, et Keskerakond ja sotsid ei ole üks ja sama, vaid on terve rida asju, mida me ei taha näha Eesti poliitikas: valitsemine läbipaistvamaks, otsused demokraatlikumaks, inimesed konkursside põhjal ametisse. Nüüd te küsite, aga see mupo mees?
TV: Mis lugu Henrik Normanni töölevõtmisega siis on?
PK: Esimene inf, mis mulle tuli, et ta on konkursiga võetud. Noh, hästi. Aga selgub, et ei olnudki konkurssi. Ja lõpuks on selgunud veel, mida ma teile ütlema ei hakkagi.
TV: Oot-oot, nüüd läheb huvitavaks! Mida salajast te teate Normanni töölevõtmisest muposse?
PK: Seda ma ei ütle. Aga ma tahan kontrollida, mida mulle on räägitud.
TV: Te uurite Normanni juhtumit?
PK: Kõigepealt tuleb suured asjad ära saada. Kui me hakkame praegu Normanniga tegelema, jääb Tallinna linna liikumine seisma. Aga kahtlemata on see probleem. Lihtsalt ei ole praegu mahti sellega tegeleda.
Parbus kui sündiva koalitsiooni valulaps
TV: Kui sotsid teevad diili Keskerakonnaga, siis peate võtma seisukoha Ivo Parbuse suhtes, keda süüdistatakse suures pistisevõtmises?
PK: Mulle meeldiks tohutult, kui kohus võtaks seisukoha. Aga ma olen teiega moraalselt nõus, see saab meile küsimuseks kindlasti, kui me hakkame koostööd tegema.
TV: Kas sotsid nõuavad Parbuse töölt vabastamist?
PK: Ma ei välista seda üldse. Meile on Parbus tõesti ebamugav. Aga ütelge, mida peaks tegema, et kõigi nende Parbuste juures ei kasvaks Edgar Savisaare toetus 70 protsendini?
Linnameedia peab siiski jääma!
TV: Sotsidel oli seisukoht, et linnavalitsuse lehed tuleks kinni panna või neid kärpida.
PK: Ei, inimesed tahavad infi saada, issand jumal!
TV: Te siis olete oma seisukohta muutnud?
PK: Ei, ei ole muutnud. Kui te vaatate Euroopa pealinnu, noh, Helsingil on oma informatsioonikanalid.
Tegelikult Keskerakond kirjutas ühe väga hea ettepaneku kõigile, ma üritaks seda tõsiselt võtta - et mitte ühtegi senti linna ega riigi raha ei kulutata ühegi partei propagandaks.
Kuidas teha siis vahet informatsiooni ja propaganda vahel? Näiteks kui linn kannab ette, et on loonud 250 töökohta. Selline inf tundub sellele, kes seda linnavalitsust ei armasta - propaganda.
Kardetakse Ilvese kaotust presidendivalimistel
TV: Paljud sotsid pelgavad koostööd Keskerakonnaga. Mis selle taga on?
PK: Mõnede hirm on kahtlemata see, et tulevad presidendivalimised ja jumal teab, kas äkki praeguse presidendi hääled ei lähe tagant ära. Ja võib-olla seda muret tunneb ka presidendi kantselei, ma ei oska praegu ütelda.
TV: Aga miks teie Keskerakonnaga diili teha tahate?
PK: No ma tahaksin programmilisi seisukohti ellu viia. Ma tahaks näha, et Eesti noor inimene saaks siin õppida, et nad ei jääks massiliselt välismaale.
TV: Te olete veendunud, et paremerakondadega ei ole seda võimalik teoks teha?
PK: Ma arvan, et siin on väga suured piirid, kust me üle ei saa ja kust oleks vaja üle minna.
Ma ei ütle, et meil Tallinnas võib kindlasti hästi minna. See on mineeritud põld. Aga istuda lihtsalt kännu taga ja vaadata, kuidas sotsiaaldemokraatlikku poliitikat viiakse ellu ilma meieta?
Siis tekib minul matemaatikuna küsimus, aga miks meid vaja on. Kui me ei suuda toime tulla Savisaarega, ega me siis ei ole partei ka eriti.
Sellist valgete kinnastega parteid, kellega tahaks kindlasti koos teha ja kellega ei teki eetilisi probleeme, no sellist ei ole Eestis olemas!
Kui sotsid jäävad nõrgaks, siis las nad kaovad
TV: Härra Kreitzberg, oma keskerakondliku tausta tõttu te olete nagu hübriid.
PK: (Naerab) Ma arvan, et mul ei olegi ennast väga lihtne kõigile sotsidele arusaadavaks teha.
TV: Kas nad teid Savisaare spiooniks ei pea?
PK: Ma ei või kindel olla, võib-olla peavad. Kui te selle lehte panete, siis peavad niikuinii. Ma tahaks lihtsalt, et mõned asjad läheks paika.
TV: Kas te arvestate, et Keskerakonnaga koostöö pooldamine võib tähendada, et teid järgmine kord ei valita sotside aseesimeheks?
PK: Absoluutselt. Miks see peaks teisiti tähendama? Ma tõenäoliselt ei kandideeri ka enam aseesimeheks. On nooremaid inimesi ja las nad tulevad!
(Ootamatult resoluutselt) Teate, mul on pigem see hirm, et me vajume uttu! Me oleme passiivsed ja järgmine kord me ei saagi riigikokku. See häbi on minu meelest palju reaalsem.
TV: Te tunnetate seda ka isiklikult?
PK: Ma tunnetan seda ka isiklikult. Olles aseesimees, näiteks, ma ei tee seda, mis tooks meid riigikokku või laiendaks erakonna toetuspinda. See on palju suurem jama.
TV: Aga mis takistab teil seda teha?
PK: Ei takistagi. Me peame proovima uusi käike. Kui me laseme endale pähe istuda, siis me ei olegi partei. Mis siis on? Ega Eesti ei kaota sellega midagi, kui üks selline nõrk, teovõimetu kooslus kaob.
Peeter Kreitzberg (60)
Saabus Eesti poliitikasse 1995, kui Edgar Savisaar tegi 46aastasest Tartu ülikooli professorist kultuuri- ja haridusministri. Kreitzbergi tõus oli stabiilne, 2001. aastal kandideeris ta presidendiks. Lahkus Keskerakonnast 2005. aastal all-stars-tiimi koosseisus (Sven Mikser, Liina Tõnisson jt), kuna ei jaganud Savisaare kõhklusi Eesti astumisest Euroopa Liitu. Täna kuulub Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhtide hulka. Tüüpilise sotsina ei tunne end valimisreklaame jagades hästi, paludes seda teha oma abikaasal.
