Ka Vaalas mõni päev hiljem peetud oksjon ei läinud paremini, 79st enampakkumisele pandud tööst osteti ära vaid 22. Tagasilöök ei avaldu üksnes müügiprotsendis, vaid ka hindades. Väga paljud teosed osteti ära kas alghinnaga või kerkis hind vaid mõne tuhande krooni võrra.

Kui veel hiljuti rääkisime miljonikroonistest hindadest, siis nüüd on maagiliseks piiriks nulli jagu väiksem number - 100 000. Summa, mis vahepeal tundus juba peenraha selles äris. Nii osteti Hausi oksjonil Konstantin ­Süvalo maal "Varakevad" (1920-25) 108 000 krooni ja Viktor ­Karruse töö "Pärast lüpsi" (1956) 105 000 krooni eest. Viimane neist tegi ka ainsa kõrge hinnatõusu - teose alghind oli 54 000. Vaalale jäi seegi piir seekord kätte saamata, nende hinnatipp, Miljard Kilgi maal "Keskpäev" (1980), läks alghinnaga 70 000 krooni.

Kriis kui värskendav tuuleiil

Samas ei ole meie kunstituru - mille baromeeter ju oksjonid on - kukkumine midagi ootamatut ega ka traagilist. Eesti kunstiturg on järjepanu tegutsenud vaid kümmekond aastat. Seega võrreldes muu maailmaga on tegemist noore, veel väljakujunemata turuga, mille puhul on vara rääkida stabiilsusest. Ja kui majandussurutis mõjus valusalt ka Lääne kunstiturule, siis ei maksa siingi toimuva üle imestada.

Tegelikult pole kriis kunstiturul midagi jäägitult halba. See on ka nagu värskendav tuuleiil kuumal suvepäeval, mis pea selgeks lööb. Sest nagu muu maailm näitas, olid paljud hinnad põhjendamatult kõrgele aetud. Ja kukkumine tuligi järsk. Kuid kaugeltki mitte kogu kunstiturg ei varisenud. Näiteks Vana-Egiptuse, Mesopotaamia, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikesemete oksjonitel läheb hästi. Tegemist on nimelt pikkade traditsioonide ja kindla ostjaskonnaga oksjonitega, kus hinnad tavaliselt ei tee pööraseid hüppeid ega langusi. Ja teadlike ostjatega, kes haipimisele ei allu.

Õhu väljalaskmine korrastab kindlasti Eesti kunsti­äri. Julgen väita, et siingi hinnad lausa jooksid eest ära ehk tõusid põhjendamatult kiiresti. Keegi ei esitanud endale küsimust, kas üks või teine teos ikka on oma hinda väärt. Kui 100 000 ja enamgi krooni Eduard Wiiralti graafiliste lehtede eest oli lausa igapäevane, soovitasin selle üle tõsiselt järele mõelda. Nüüd müüdi Wiiralti üks popimaid lehti "Lamav tiiger" 88 000 krooni eest, rääkimata kunstniku teistest, palju odavamalt läinud või üldse müümata jäänud teostest.

Loodetavasti paneb kriis kunstikogujaid ka rohkem ise mõtlema. Nimelt ei sünni parimad kogud sugugi galeriide ja igasugu "nõustajate" soovitusel, vaid kollektsionääri enda valikul. Ja ainult.

Kunstiäri tulevik

Kunstiäri Eestis ei kao k uhugi. Küsimus on vaid selles, kui suur roll hakkab edaspidi olema galeriidel ja oksjonitel. Kas väikeses konnatiigis, kus kõik kõiki tunnevad või vähemalt teavad sinu meiliaadressi, tehakse üha enam oste käest kätte? Miks oksjoneid tabas järsk kukkumine, see saab selgeks, kui vaadata, kes Eestis üldse kunsti ostab. Lihtsustatult võttes on need kolm liiki inimesi. Esiteks kodukaunistajad, kes soovivad leida oma toaseintele midagi paremat.

Paljud neist lükkavad nüüd kunstiostu edasi või kulutavad sellele piiratud summasid.

Teine rühm on investeerijad, kuigi neid, kes Eestis kunsti puhtalt nagu väärtpabereid ostaks, on raske leida. Pigem käib see üheskoos sooviga kodu kaunistada või kunsti koguda. Ka investeerimispankur Rain Tamme aastatetagusel, ent tänini aktuaalsel hinnangul on siinne kunstiturg "suhteliselt vähelikviidne ja väike". Ja vaevalt keegi investeeriks Eesti kunsti praeguse surutise ajal, kui just midagi väga head väga odavalt ei saa.

Kolmanda ja tähtsaima osa kunstiostjatest moodustavad kogujad, kelle puhul kirg kaalub tihti üles kaine kaalutluse. Kui vähegi kannatab, siis täiendavad nad oma kollektsiooni ka kriiside aegu. Ent nemadki ostavad oksjonitelt vähem. Ja mitte üksnes seetõttu, et kõigil on nüüd palju vähem vaba raha. Ka hea kunsti pakkumine ületab praegu nõudluse - nagu eespool mainisin, kollektsionääridele üritatakse müüa väärtkunsti otse, ilma galeriide vahenduseta.

Üks meie tuntumaid kogujaid isegi ütles, et talle pole kunagi varem nii palju kunsti pakutud kui nüüd.

Mis saab edasi? Kindlasti loodavad oksjonikorraldajad, et sügisel kunstiturg elavneb taas.

Paraku on see vähetõenäoline, sest majanduski näitab kõike muud kui paranemist. Niisiis enne tulevat kevadet või pigem isegi sügist pole muutusi loota.

Galeriidel aga tuleb kokku tõmmata igas mõttes. Mitte enam teha juba saja töö piiri ületavaid oksjoneid, eriti kui hulk teoseid on tavakaup. Viis Uutmaad või kuus Wiiraltit ühel oksjonil on ilmselgelt liig. Tehkem seega kvaliteetoksjoneid kuni 50 teosest. Sest rohkem tippe niikuinii ei suuda ükski meie oksjon välja panna.

Rääkimata kunsti hindadest - näiteks viimaste oksjonite paljude tööde hindu võinuks kärpida julgelt isegi poole võrra. Niisamuti tuleb galeriidel kärpida vahendustasusid. 20 protsenti on hetkeoludes selgelt palju. Vahest siis elavneks veidigi ka avalik kunstiturg.

Kunst pangale võlgade katteks

  • Esimese Eesti Vabariigi suurim kunstioksjon toimus 8. ja 9. veebruaril 1928 Tallinnas. Haamri alla läks 63 taiest, mis olid kuulunud Peterburi kunstiakadeemia professori ja õuemaalija Carl Timoleon von Neffi (1804-1876) esinduslikku kunstikogusse.
  • Müüki pandud taiesed olid panditud ligi nelja miljoni marga eest Harju Pangale. 1925. aastal läks pank aga pankrotti ja kunstikogu tuli maha müüa. Kõrgeima alghinnaga 800 krooni pandi müüki ­Antonio Canova marmorkuju "Veenus" ning sama hinnaga veel teinegi marmorkuju, Emil Wolffi "Nümf". Kalleim pronksist taies, tsaar Nikolai I surimask, oli hinnatud 150 kroonile.
  • Maalidest läks enampakkumisele hulk Neffi enda teoseid, nende seas "Püha Sebastian" (350), "Väike tütarlaps kirssidega" (200), üheksa skitsi Peterburi Iisaku kirikule (40-60) jt.
  • Tallinna Börsisaalis peetud oksjonile tuli kokku ligi paarsada(!) inimest. Kõrgeima hinnaga 1456 krooni müüdi Wolffi "Nümf", Canova "Veenus" osteti ära 803 ja Neffi "Väike tütarlaps kirssidega" 530 krooni eest. Parimad palad omandas oksjonilt Londoni juut J. Maisel, Viru tänaval asunud Šveitsi riidemagasini omanik. Enampakkumise 63 nimetuse alghinnad olid kokku 8970 krooni, müümata jäi 9 eset. Kokku müüdi 11 065 krooni eest.
  • Arvatavasti parim valik Eesti erakogudes asunud väärtkunsti pandi välja müüginäitusele jaanuaris 1936. Ainuüksi näituse kindlustamine maksis miljon krooni. Hulk eksponeeritud töid rändaski toona või hiljem Eestist välja. Ja millest me ilma jäime! ­Peter Paul Rubens, Jacob Jordaens, Anthonis van Dyck, Carl Vanloo, Sodoma jt.
  • Sarnane toonasega on see, et praegugi müüakse kunsti võlgade katteks. Erinev aga see, mida müüakse. Nagu näha, oli Eesti kunstiturg siis palju rahvusvahelisem. Praegu on vastupidi, kunstiturul liigub enamasti Eesti kunst. Ja mitte Rubens või van Dyck.