Keisrinna Katariina kutsel Krimmi

Krimmi juutidest põlisasukaid nimetatakse krõmtšakkideks, mis tuleneb poolsaare nimest. Ise nad kasutasid enda kohta nime jahudiler. Nad tundsid oma juurte üle uhkust, kinnitades, et on Krimmis elanud venelastest kauem. Veelgi enam, 19. sajandil väitis karaiimi (judaismi haru) ajaloolane Abraham Firkovitš, et juudid olid Krimmis juba enne Jeesus Kristust ning võltsis selle tõendamiseks isegi tekstiga hauakivi.

18. sajandil kuulus Krimm Ottomani impeeriumi koosseisu, ent pärast Vene-Türgi sõda sai poolsaar 1783. aastal Vene tsaaririigi osaks. Sõja ajal lahkusid paljud juudid poolsaarelt ning uue valitseja alla jäi vaid 469 juudi perekonda. Kuna kesirinna Katariina II lootis, et juutidest saab Krimmis kaitsevall türklaste vastu, soodustas ta igati nende ümberasumist Krimmi.

Järgneva sajandi jooksul rändasidki tuhanded peamiselt noored juudid sellesse „Uue Venemaa“ ossa. 1847. aastal elas Krimmis 2837 juuti, 1897. aastal aga juba 28 703 ehk 5,1 protsenti kogu poolsaare elanikkonnast. Suurimad juudi kogukonnad paiknesid Simferoopolis, Kertšis, Karasubazaris (Belogorskis), Feodossijas ja Jevpatorias. 19. sajandi lõpuks oli Krimmist saanud omalaadne väljaõppekeskus tulevastele sionistidest kolonistidele, kes proovisid siin läbi erinevaid maaharimise viise, enne kui rändasid välja Palestiinasse.

Ka 20. sajandi alguses kasvas Krimmi juutide arv jõudsasti, ent selle rahuliku arengu lõi segi esimene maailmasõda ja sellele järgnenud Vene kodusõda (1918-1920). Sõjategevuse tulemusel langes juutide arv umbes 60 000lt 30 000le.

Juudiasunduste kuldaeg

Nii nagu tsaarivõim, soosis ka Nõukogude võim juutide kolimist Krimmi – nende asundusliikumine sai hoo sisse 1920. aastate algul. 1923. aastal toetas kompartei keskkomitee poliitbüroo koguni ettepanekut rajada Krimmi juudi autonoomne piirkond, kuigi mõni kuu hiljem tühistas sellekohase otsuse. Sellele vaatamata algatas Nõukogude valitsus laiaulatusliku juudiasunduste loomise plaani, mis pidi saama rahalist abi Ameerika juudiorganisatsioonidelt. Abi tuligi, ameeriklased saatsid Krimmi traktoreid ja muud tehnikat. Samas, 1927. aastal otsustas Stalin luua juudi autonoomse piirkonna hoopis Kaug-Idas Birobidžanis. Seda põhjendati väitega, et asustamata maad olevat Krimmis liiga vähe laialdaste asunduste loomiseks.

Ühtekokku anti Krimmi juudiasundustele 342 000 hektarit maad ning sinna asus elama üle 5000 perekonna. 1926. aastal elas Krimmis peaaegu 40 000 juuti ehk 6,1 protsenti elanikkonnast, neist ligi veerand Simferoopolis. Need juudid polnud pärit ainuüksi Nõukogude Liidust, nende hulgas oli ka Palestiinast naasnuid.

1930. aastate algul sai riigis hoo sisse kollektiviseerimine ja industrialiseerimine, mille tagajärjel jätsid paljud asunikud oma kodud maha. Põhjuseks oli vägivaldne kolhoosidesse ajamine. Krimmi toodi selleks 25 000 punaarmeelast ja töölist, kes lasid maha või arreteerisid igaühe, kes vastupanu osutas. Tuhanded pered küüditati itta. Siiski elas 1939. aastal Krimmis 65 452 juuti, neist 20 000 ehk kolmandik 86 juudi kolhoosis. Kõigele vaatamata ei kadunud nende lootus Krimmis oma riik asutada.

Juunis 1941 aga algas sõda. Sakslased vallutasid Krimmi sügisel 1941. Umbes pooled juudi kolonistid jõudsid rinde lähenedes põgeneda. Osa neist jõudis Kasahstani ja Usbekistani, jätkates seal maaharimist, osa läks Punaarmeesse. Krimmi jäänud juutide saatus oli traagiline. 1942. aastal teatasid natsid, et Lääne-Krimmis on likvideeritud 20 000 juuti ning 16. aprillil 1942 kuulutati Krimm juudivabaks. Kokku mõrvati üle 30 000 Krimmi juudi.

Juudi riik jäi sündimata

Kui sakslased 1944. aasta kevadel Krimmist välja löödi, naasid tuhanded juudid kodukohtadesse. Jällegi soodustas Nõukogude võim seda igati. Moskva nimelt pidas Krimmi tatarlasi, ukrainlasi ja sakslasi antikommunistideks ning lootis juudi asunikud muuta lojaalseks, lubades neile tasuta maad ja autonoomiat. Eelnevalt viidi Krimmis läbi puhastus: koostöö eest vaenlasega küüditati umbes 200 000 krimmitatarlast.

Lubadusi oli Stalin juutidele ilmselt jaganud juba sõja ajal, kui saatis vastloodud Nõukogude Juudi Antfašistliku Komitee esindajad Solomon Mikhoelsi ja Itzik Fefferi USAsse visiidile. Sellega soovis Stalin suurendada Läänes elavate juutide tuge oma sõjalistele püüdlustele. Tasuks selle eest pakuti neile Krimmi.

Sõja järel kohtusid Mikhoels ja Feffer Nõukogude Liidu välisministri Vjatšeslav Molotoviga, et arutada võimalust rajada Krimmi juutide oma vabariik. Nad lootsid, et juuditariga abielus olev Molotov toetab nende ettepanekut ja räägib sellest ka Stalinile. Ent kui ÜRO hääletas novembris 1947 Iisraeli riigi rajamise poolt, kukutas see läbi ka Krimmi kui konkureeriva juutide uue kodumaa idee. Stalin aga muutus juutide rahvuslike püüdluste suhtes vaenulikuks.

Repressioonid ei lasknud end kaua oodata. Avalöögiks sai nõukogude juutide liidri Mikhoelsi tapmine jaanuaris 1948. Peatselt arreteeriti ka hulk teisi juudi aktiviste, nende seas Juudi Antifašistliku Komitee juhtkond. Neid süüdistati „sionistlikus vandenõus“ eesmärgiga luua koostöös Ameerika imperialistidega Krimmi Juudi Vabariik. 12. augustil 1952. aastal hukati Feffer koos veel kaheteistkümne juudi mõtleja, kirjaniku ja näitlejaga Moskvas Lubjanka vanglas.

Juutide Krimmi ametlik lõpp saabus kaks aastat hiljem. 1954. aasta 19. veebruaril otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium anda Krimm Ukraina NSV koosseisu, kustutades sellega viimase lootusesädeme Krimmist kui juutide tõotatud maast. Kunagistest juutide õitsvatest asundustest ei saanud enam iial asja. 1959. aastal elas Krimmis 26 374 juuti ehk ainult 2,2 protsenti elanikest. See arv on pidevalt vähenenud ning tänapäeval elab Krimmis veel umbes 17 000 juuti.