Kristina olümpiad
Oma viiendal olümpial on Kristina pisitütrega koos. Paar päeva enne olümpiastarti hoidis meie suusakuninganna omaette. Suusastaadionile sammus endassetõmbunud sportlane, kelle mõtted olid ainult eelseisval võistlusel.
“Viimased kaks päeva oli Kristinal vaid puhas keskendumine. Sellest võis välja lugeda, et ta on valmis andma endast parima,” lausus abikaasa ja Šmigunide tiimi mänedžer Kristjan-Thor Vähi.
Pärast tütre Victoria Krisi sündi ja vahelejäänud mullust hooaega taastas Kristina olümpiahõbeda võitmisega oma koha tippsordis. Eesti läbi aegade edukaim naissuusataja pidi 10 km vabatehnikasõidus tunnistama vaid rootslanna Charlotte Kalla 6,6sekundilist paremust.
See on tagasitulek, millesarnast Eesti spordis pole varem nähtud. Sest nüüd peab ta Whistleri suusaradadel medalijahti koos pisitütrega.
Kui Šmigun-Vähi mullu 21. septembril teatas, et kavatseb tippspordis jätkata, võeti see teade vastu nii ja naa. Positiivseid näiteid tagasitulekust oli (Katerina Neumannova ja Julia Tšepalova), kuid kas see ka Torino kahekordse olümpiavõitja puhul paika peab?
Tütre treenerist isa Anatoli Šmigun ei kahelnud kordagi, et see on võimalik. Sellesse uskusid sportlane ise ja temale lähedalseisjad, sest vastasel juhul poleks langetatudki otsust hakata valmistuma olümpiatalveks.
Kuueteist aastaga ja viie olümpiakogemusega on muutunud Kristinas paljugi. Muutunud on sportlik tase, eesmärgid, saavutused. Muutunud on olek ja suhtumine.
1994 ja Lillehammeris oli mängude ajal 17aastaseks saanud Kristina Eesti suusakoondise pesamuna, kes alles aasta varem oli Faluni MM-võistlustel esimest korda kogenud täiskasvanute suurvõistluste hõngu. Kui Lillehammeri olümpiadebüüt kohtadega kolmandas kümnes ei näidanud muud, siis kindlasti tugevat sisu, millelt võis tulevikus tegusid oodata.
1998 ja Nagano eel oli Kristina juba Eesti suurim medalilootus. Ent jaanuarikuine rumal õnnetus mootorsaanisõidul tegi temast elu teisel olümpial sümboolse osaleja, kes ühe käega maratoni siiski lõpuni suusatas. Naganoks planeeritud medalid tulid aasta hiljem Ramsau MMil.
Aga see oli rohkem lohutuseks.
2002 ja Salt Lake City. Olümpiatalve lävel tundus, et nüüd on lõpuks tulnud tema tund esimeseks medalikorjeks. Kuid kellegi karvane käsi tegi Kristinast dopingukahtlusaluse ja kuigi lõpuks tõde tõusis, oli jälg jäetud. Rohkem vaimule kui kehale. Seitsmes koht oli lagi ja ilusad olümpiaunistused lükkusid taas edasi.
Pettunud Kristina ütles pisarsilmil, et igal olümpial läheb tal midagi valesti. Kõik see, milleks ta on valmis, jääb saavutamata. Ja taas tegi ta vigade paranduse olümpiajärgsel MMil.
2006 ja Torino. Neljandal katsel tuli Kristina lõpuks kahekordseks olümpiavõitjaks. Enam polnud kellelgi kahtlust, et õiglus võitis.Pärast kolmandat olümpiamedalit, mis väärib mõnes mõttes kindlasti isegi kõrgemat vääringut kui Torino kullad, tundis ka sportlane pingest vabanemist.
“Tulin siia võitma ja tahtsin võita, kuid olen väga rahul ka hõbemedaliga,” rõõmustas õnnest särav sportlanna. Vaid Kalla vastu ei olnud tal enda sõnul mingit rohtu. “Vähemalt mitte sellist, mida võtta tohiks.”
Kuid lõpuks paotas meie esimene kolme olümpiamedaliga naissportlane, et võib-olla on see tema viimane olümpia. “Olen sellises vanuses, et võib-olla ei lähe ma enam kunagi olümpiale. Sellepärast tahan siin mängudel endast kõik anda.”
Tiit Lääne on TEA kirjastuse sporditoimetaja.
