Kui haldusreformi teostaks Lembitu
Saabuv haldusreform pole Eestis esimene ega jää ka viimaseks. Tulevikku me ette ei näe, kuid minevikust võiksime õppida. Eeskätt muinasajast, mille lõpu haldusjaotus oli üdini oma, aastasadade jooksul loomulikul teel välja kujunenud. See arvestas looduslikke olusid, eriti põllumajandusmaade paiknemist, soodsaid sadamakohti ja ühendusteid. Siin olid omad võimukeskused, taga- ja ääremaad. Mis võiks olla loomulikum ühe äsja iseseisvunud rahva jaoks, kui ära pühkida kõik võõras ja naasta oma juurte juurde.
Muidugi on vahepealsed 800 aastat teinud oma töö, sünnitanud linnu, külasid ja rajasid, mida siin varem polnud. Aga me ei pea ka täna juuksekarva lõhki ajama ning iga viimase kui maalapi juures kunagist õigust nõudma. Pealegi leidus juba ka tollal liiga pisikesi ja elujõuetuid moodustisi, nagu mõned Läänemaa provintsid ja näiteks Pudiviru, mille nimigi näitab, et oleks mõttetu seda uuesti elustada. Aga oma põhijoontes oleks Lembitu-aegne haldusjaotus täiesti taastatav.
Maakonnad tuleb kaotada
Esiteks tuleb administratiivsel juhtimisel loobuda maakondlikust tasandist. Ka aastal 1200 polnud maakonnad haldusterritoriaalsed üksused, vaid kõigest ajaloolis-geograafilised piirkonnad. Virulasi näiteks tunti ära selle järgi, et nad elasid teatud metsade, jõgede ja järvede taga ning et nad "...olid lihtsameelsed inimesed ning teistest eestlastest alandlikumad", nagu kirjeldab Henrik oma Liivimaa kroonikas; aga nad ei olnud mingi Viru osastisvürstiriigi alamad.
Peamised haldusüksused olid autonoomsed külakonnad, mida Henrik nimetab provintsideks ja meie ajaloolased kihelkondadeks. Viimased võisid mõnel pool omakorda jaguneda väiksemateks võimupiirkondadeks, mida viimasel ajal on hakatud nimetama linnusepiirkondadeks. Selliseid provintse ja väiksemaid võimupiirkondi võis Eestimaal kokku lugeda 40 ringis.
Maakondliku tasandi kaotamisega - aga see on ju ka üks regionaalministri haldusreformi eesmärke - saaksime lahti nõukaaega või isegi esimese vabariigi aega ulatuvatest totrustest nagu näiteks Lääne- ja Ida-Virumaast, Rapla-, Jõgeva-, Põlva- ja Valgamaast. Oleks aga täiesti vale säilitada need struktuurid uute omavalitsusüksustena, Lembitu seda ei salliks. Selle asemel võiksime jälle kutsuda kõiki kirde-eestimaalasi virulasteks (eestlastepoolne samm lõimumise suunas!), praegusi põhjaharjulasi nende õige nimega rävalased, Rapla ümbruse asukaid harjulasteks jne.
Virumaal viis omavalitsust
Kogu Virumaal saadi Lembitu päevil hakkama kõigest viie omavalitsusüksusega (praegu koos Lohusuu ja Avinurmega 29 valda). Kui taastada vana ja end aastasadu õigustanud struktuur, siis võiksid seal olla järgmised üksused: (1) Viru-Rebala (praegused Vihula, Haljala, Kadrina ja Rakvere vald), (2) Mahu (Viru-Nigula, Sõmeru, Rägavere), (3) Askele (Aseri, Lüganuse, Sonda, Maidla), (4) Alutaguse (Kohtla, Jõhvi, Mäetaguse, Toila, Vaivara, Illuka, Iisaku, Alajõe) ja (5) Lemmu (Tudulinna, Laekvere, Vinni, Avanduse, Väike-Maarja, Rakke, Tamsalu, Saksi).
Narva (6) kui kunagine hansalinn võiks olla omaette haldusüksus, n-ö vabalinn, omapäi tuleks jätta ka nõukaajal tekkinud võõrkeha Kohtla-Järve (7). Praegu Ida-Virumaa alla kuuluvad Lohusuu ja Avinurme võiksid koos Torma ja Saarega Jõgevamaalt moodustada omaette üksuse, mis suures ulatuses kattuks muistse Vaiga provintsiga (8).
Liikudes Tallinna ümbrusse, tuleks kõigepealt eraldada kolm omavalitsust muistse Rävala alal. Nendeks oleksid (9) Rebala (Loksa, Kuusalu, Anija, Jõelähtme, Viimsi), (10) Ocriela või Otsrävala (Raasiku, Rae, Kiili, Saku) ja (11) Vomentaga (Harku, Saue, Keila, Vasalemma, Kernu, Padise, Nissi). Kunagine Kalevite kants Lindanise (12) oleks muidugi "vabalinn".
Muistse Harjumaa (suur osa praegusest Raplamaast) sisemine jaotus muinasaja lõpul pole küll teada, aga arheoloogilise uurimistöö põhjal võiks siin olemasolevat jaotust järgides eristada kaht üksust: (13) Kohila-Juuru-Kaiu-Rapla-Kõue-Kose ja (14) Kehtna-Raikküla-Märjamaa.
Jõudes Läänemaale, olgu kõigepealt öeldud, et muinasajal oli see palju suurem ja jagunes seitsme omavalitsuse vahel. Paraku ei tea me nende piire, mistõttu tänaseid reaalsusi arvestades võiks seal moodustada vaid neli üksust. Põhja poolt alustades oleksid läänlaste omavalitsused järgmised: (15) Nõva-Noarootsi-Oru-Risti-Taebla-Ridala-Vormsi, (16) Martna-Kullamaa-Loodna-Vigala, (17) Lihula-Hanila ja (18) Koonga-Halinga-Varbla-Tõstamaa-Audru (arvatavalt kunagine Soontagana linnusepiirkond). Viimasest ida poole kuni Võrtsjärveni jäävad juba muistse Sakala maad, kusjuures piirialadel paiknev Pärnu (19) peaks jätkama vabalinnana.
Alistekund - presidendi koduvald
Sakala sisemisest jaotusest ei tea me kuigi palju. Muistses vabadusvõitluses peeti ägedaid lahinguid kahe piirkondliku keskuse - Lõhavere ja Viljandi vahel. Nii võiks ka tänapäeval üheks omavalitsuseks olla (20) Lembitu Lehola (Suure-Jaani ja Olustvere). (21) Viljandi ümber peaksid koonduma Saarepeedi, Viiratsi, Paistu, Parsti, Vastemõisa ja Kõpu; nende lõunanaabriks saaks meie presidendi koduvald (22), muistne Alistekund (Halliste, Karksi ja Mõisaküla). Lääne poolt kuni mereni kuuluksid sakalastele veel (23) Are-Sauga-Tori-Paikuse ja (24) Surju-Saarde-Tali-Häädemeeste-Tahkuranna ning kagust lisanduks (25) Hummuli-Helme-Põdrala-Tarvastu piirkond.
Sakalaste ja harjulaste vahele jääb piirkond, mis muiste kattus suurelt jaolt (26) Alempoisi provintsiga (Käru, Türi, Oisu, Kabala, Vändra, Kaisma). Sakalast kirdes asus (27) Nurmekund (Kolga-Jaani ja Kõo), sealt edasi (28) Mõhu (Puurmani, Põltsamaa, Pajusi, Jõgeva, Palamuse, Tabivere). Nn väikeprovintse oli veel kaks: (29) Jogentagana (Vara, Tartu, Laeva, Tabivere) ja (30) Soopoolitse (Alatskivi, Pala, Kasepää).
Mis puutub muistsesse Järvamaasse, siis sellegi sisemine jaotus pole täpselt teada. Reaalsusi arvestades võiks seal moodustada kolm omavalitsust: (31) muistne Lõpekund vastu Virumaad (Koeru ja Järva-Jaani) ning (32) Imavere-Koigi-Paide-Roosna-Alliku-Väätsa ja (33) Albu-Ambla-Lehtse.
Kagu-Eestis oli üks suur muistne Ugandi maakond, mille sisemine haldusjaotus pole teada. Tähtsaimad keskused olid Tartu ja Otepää ning kusagil maa Pihkva-poolses küljes teatakse olevat asunud Valgatabalve. Tartu (34) peaks jääma akadeemilise vabaduse kantsiks edasi ja Otepää ümber võiks olla oma kindel piirkond, näiteks (35) Otepää-Palupera-Puka-Sangaste-Urvaste-Kanepi-Valgjärve. Ülejäänud Ugandi jaotamisel võiks reformijail olla vabad käed. Siinkohal võib välja pakkuda järgmisi omavalitsusi: (36) praegune Tartu maakond lõuna pool Emajõge, (37) Õru-Tõlliste-Karula-Taheva-Antsla-Mõniste-Varstu, (38) Ahja-Mooste-Räpina-Mikitamäe-Värska-Orava-Veriora-Laheda-Kõlleste-Vastse-Kuuste-Põlva ning (39) Võru-Sõmerpalu-Lasva-Rõuge-Haanja-Misso-Vastseliina-Meremäe. Nagu nimederohkusest näha, on muistset Ugandi suurmaakonda tabanud eriti hullumeelne killustumine.
Ja lõpuks saared. (40) Hiiumaa oli Lembitu ajal suuremalt jaolt asustamata tühi saar, insula deserta, ja mingit sisemist jaotust pole sinna ka täna vaja. Kärdlast on kõik hallatav. Saaremaal võib aga väheste kirjalike allikate ja arheoloogilise uurimistöö põhjal eristada viit piirkonda: (41) Muhu-Pöide-Laimjala-Orissaare, (42) Valjala-Pihtla-Leisi, (43) Kaarma-Kärla, (44) Kihelkonna-Mustjala ja (45) Torgu-Salme-Lümanda.
Need 40 omavalitsust ja viis "vabalinna" on Eestile täiesti piisav ka täna, hoolimata kaheksa korda suuremast rahvaarvust. Seesugune reform on täiesti teostatav, sest see viiks haldusstruktuuri oma loomulikele alustele tagasi. Ning teiseks, see oleks Eesti oma näo taastamine. Ja mõne aasta pärast võiksime kogu maailmas näidata, kuidas meie omavalitsuste ajalugu ulatub tagasi vähemalt tuhande aasta taha kui mitte rohkem. Kui palju on maailmas teisi maid ja rahvaid, kes võiksid nii öelda?
Valter Lang
Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor
