Ja veel ja veel dokumente, mõnedki tuttavate-kolleegide nimed sees, Tartust ja Tallinnast. Tänan õnne (pigem instinkti), et parteisse ei astunud ja KGB pilli järgi ei tantsinud. Mõned ikka tantsisid, nii et varbad villis, nagu selgub. Miks tulvab verre sama raev, mis juba 20 aastat peaks olema maha rahunenud? Vihale ajab meenutus, kui abitud ja hirmul me olime, kui punane võim tantsu lõi. Kõik olime hirmul, välja arvatud elukutselised vabadusvõitlejad, kelle ees müts maha.

Oli sügis 1982. Päevitanud noormehed-neiud tulid üliõpilasmalevast ja hakkasid õppima. Üliõpilasmalev oli võrratu. Millega võrrelda? Iisraeli kibutz? Ei. Üliõpilaskorporatsioon? No midagi sinnapoole.

Tänapäeva üliõpilase suvine tööots üksinda kohvikus või paadilaenutuses on piin võrreldes malevaga: poisid-tüdrukud paarikümnekesi koos elamas, betooni valamas, käed-jalad segi magamas, laule tegemas. Mõned samast koolist, mõned hoopis mujalt. Uus muusika, uued tutvused, uued väga õrnad tutvused, sport.

Ma tõmbasin 32 korda lõuga, tõesõna, võin diplomit näidata. Muhu rühmas tegin rühmalaulu “200 rubla – that’s my EÜE”. Koos ühe kauni Ruthiga, kes on tänaseks surnud, ja Kaido Ehasooga, kes on täna advokaat, kribisime tapeeditüki peale laulusõnu.

Laul seksikast silotornist

Sellesama tapeeditüki viskas Tartus KGB ohvitser Viktor Kozlov sügisel minu rühmakaaslase ette lauale. Ülekuulamise ajal. Tapeedil seisid sõnad:

“Saarte raketibaasisi

Lõuna-Eesti oaasisid,

ausammaste nägusid morne

silotornide seksikaid vorme.”

Keegi oli viinud tapeeditüki Muhu Vahtraste küla lakast Tartusse Vanemuise tänavale. Läks jälitamiseks! Mingeid raketibaase ei tohtinud ametlikult Saaremaal olla (Muhu saarel asus Nõukogude suur tüng NATO-le: puust kaitsevärvi rakettide ja lennukite maketid.)

Sügisel 1982 naasid päevitunud üliõpilased linna, kahvatud kommunistid aga hakkasid neid kiusama. EÜE kokkutuleku taidluse pärast lõigati aspirantuuriõpingud katki Tartu korvpallitreener Paavo Russakul. Lauri Vahtrelt pinniti teiste kohta tunnistusi, ta ei andnud. Ülikoolist välja!

Kuperjanovi hauale küünla panemise tõttu heideti välja minu sõber matemaatik Priit Heinsalu, kes saadeti end nüristama Vene kroonusse. Ent Priit ei nürinenud – temast sai EV kaitseministeeriumi kantsler. Indrek Tarand visati esimeselt kursuselt sama patu pärast välja (kah tulevane kantsler), ja Aivar Reidla ja Mart Sarapuu.

Kes Vene ajal hätta jäi, selle ümbert hajus osa tuttavaid eemale. Probleeme ei tahtnud keegi. Partei- ja komsomolikomiteest saabusid “signaalid” meie õppejõududele, et üliõpilase Luigega on asjad halvad. Läheneb Tartu riikliku ülikooli juubel ja üle piiri läinud noori nõukogude ülikool ei vaja. Üle piiri tahab neid aga viia Nõukogude armee, nimelt Afganistani sõdima.

Meile heideti ette taidluskavasid ehitusmaleva kokkutulekul, mis tegelikult oli lõbus sport ja musitamine kusagil tsivilisatsioonist eemal. Jah, ahvisime Ameerika Häält ning protestisime selle vastu, et Nõukogude tankimanöövrid viljapõldusid tallavad.

Kommunistid märatsesid. Mingis mõttes pidasin end üliõpilasliidriks, võin uhkusega tunnistada, et mul oli fännegi. Margit Sutrop näiteks, praegune TÜ eetikakeskuse juhataja, hankis sugulase kaudu ülikooli kommunistide parteikomiteelt teavet, et “aidata ei saa, nõue on Luik välja heita”.

Hullumaja päästab mind

Mind hakkasid laitva pilguga vaatama ka ülikooli komsomolikomitee tüübid. Mis ma üldse noorte leninlaste ridadesse otsisin? Miks oli komsomoli astunud ka näiteks Toomas Luhaäär, tulevane tippadvokaat, kellest kohe veelgi kuulete?

Asi oli selles, noor lugeja, et nõukogude ülikoolis ei saanud mitte keegi õppida ajakirjanikuks ega juristiks, olemata Nõukogude Liidu Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu liige. Partei ja KGB – vaat seal tegi juba iga mees omaenda, khm, karjäärivalikud. Kuid ajakirjandusosakond ja juurateaduskond – need olid sada protsenti ÜLKÜ liikmed. Niisugune leebe sunduse vorm. Nagu validaator. Keskkooli lõpuklassis tuli siis valida. Tahad ajakirjanikuks – astu lehmakoogi sisse, öeldi.

Ülikooli komsomolikomitee hakkas siis parteikomitee survel “meetmeid võtma”. “Me ei saa sind päästa,” ütles tuttav komsomolikomitee liige. “Lendad komsomolist, lendad ka žurnalistikast. Aga vaata ise, millega suvel hakkama said...” See karjäärimees andis märku, et olime oma malevas ise üle piiri läinud. Mis pagana piiri?! Okupatsiooni lõpetamist polnud keegi nõudnud. Ülikooli peahoones komsomolikomitee 3. korruse ukse taga “Sieg Heil!” karjumine, vaat seda sai küll tehtud.

Täna on see karjäärimees juhtiv kapitalist ja automüüja Eestis.

Mina päästsin end, pugedes armsa õppejõu Marju Lauristini kaitse alla. Temale tõi, nagu aru sain, parteikomiteest sõna sotsioloog Paul Kenkmann. “Üliõpilane Luik. Võtke palun nõu kuulda. Vajate õppepuhkust.” Jah, tõsi, olin üleerutatud. See punane sürr ei lasknud magada. Läksin närvidest kupla.

“Võtke see ümbrik,” ütles dotsent Lauristin, “ja viige doktor Vahingule Staadioni tänavale.”

Netikommentaatorid, valvel! Siin teile kont. Ma sain suunamise hullumajja. Viisin ümbriku ettevaatlikult ühikasse ja ootasin pimedat. Õhtul keerasin laualampi 500vatise pirni ning mängisin detektiiv Blomkvisti.

“Armas Vaino,” kumas lambivalgel läbi ümbriku Marju Lauristini kirjarida. “Paiguta see üliõpilane sanatoorsesse osakonda, kuni ülikooli juubelitrall läbi saab. Ta on üle õppinud.”

Imetletud kirjanik Vaino Vahing vaatas mulle kaarjate kulmude alt hüpnootiliselt otsa. Juhatas palatisse. Seal veetsin kaks rahumeelset kuud. Kui mitte arvestada Afganistanis närvišoki saanud leitnant Aleksi öiseid karjeid. Aleks juhtis veel uneski soomustransportööride BTR rühma. Ka mind õpetas alma mater soomustransportööride BTR rühma komandöriks.

Aga nüüd punase varjundite juurde

Omavahelistes vestlustes üritasid isegi komsomolikomitee jäigad seltsimehed rääkida “halvema ärahoidmisest”. Kui kärnaseid Laurisid, Priitusid, Hansusid, Indrekuid välja ei viska, saab kogu üliõpilasmalev “paugu”. Meid tuleb peedistada, et ülikool kui tervik päästa. Põllumajandusülikoolis kuulati üle Toomas Määrmanni, kes koos Toomas Luhaäärega juhtis Saaremaal Sõrve malevarühma. Küll sel rühmal olid hingeminevad laulud. Runnellikud. Ja lõuna regioonis lauldi “EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere”. Visiooni jätkus, kas pole?

Kogu meie südiduse trampis soojal vibreerival augustiõhtul Põlva Intsikurmus oma sõnavõtuga mutta seltsimees Aarne Vahtra, Teatrite Valitsuse ülem, kes halas 1000 malevlase ees, kui “piiritult häbi” tal on meie laulude, meie isetegevuse ning meie tüdrukute kikkis rindade pärast. “Nagu sigaretikoniga põletasite mu Kasahstani maleva vatikuube!” heitis kommunist meile ette. Paar kuud hiljem, turismireisil Pariisi, eemaldus Vahtra turismigrupi nuhist (aga selleks võis vabalt olla ta ise) ja libises rahva hulka. Seltsimees reetis partei ja kodumaa...

EÜE aga tõotas lõpetada igasugused kokkutulekud. Absoluutselt. Ehitasime vaikselt provintsi-kolhoosides müüri. Ja suve lõpuks tegime väikese... festivali. Ja seal natuke sporti, laulu ja taidlust. Ning vahetasime vedelikke.Ühesõnaga, süst tagumikku ja kogu pull käis edasi.

Moulin Rouge = Punaste Veski

Punaste Veski keerles samuti edasi. Selgus, et ka minul on tarvis kaitsesüsti. Seda soovitasid mu oma head kursusekaaslased Margot Visnap, Margus Mets ja Rein Sikk. Mängiti maha žurnalistikaosakonna kolmanda kursuse komsomolikoosolek, kus mulle avaldati “sügav” (või “karm”? Mis sõnadega tookord manati?) noomitus. Mu ülikooli esimene armastus Margot koos Eve Rohtlaga võttis mu “käendusele”. Professor Juhan Peegel, olgu rahu tema põrmul, käis koosoleku kulgu jälgimas. Olin jällegi närvis. See polnud sama mis täna maksuametis käies. Ega ka siis, kui kapo vestlusele kutsub.

Punased võisid teha KÕIKE, sest kogu eesti humanitaarüliõpilase olemus TRÜs oli ju kuskit ikka nõukogudevaenulik. “Ei saa sind päästa...” Kurat, kus kollitasid. See punane, kes sinuga otseselt kokku puutus, polnud kunagi bad guy. Oh ei. Oli niisugune helepunane. Kõik aina päästsid hullema eest. EÜE pealikud kartsid ELKNÜ Keskkomiteesse saadetud Moskva venelast, noorsooühingu teist sekretäri (see oli alati moskoviidi koht). Moskoviit võis kaevata. Kui ei kaevanud, võis kaevata KGB. Näiteks seesama rühmakaaslane Vahtraste külast, kes tapeeditüki Tartusse tiris. Süsteem oli dubleeritud.

Hullumaja päästis mu KGBst. Hea Lauristin ja kursusekaaslased päästsid mu väljaviskamisest. Kui mind oleks ajakirjandusosakonnast välja heidetud, ei oleks ka mu artikleid mõni aeg keegi trükkinud. Külma hingust puhus mulle Ants Lang, Kultuuri ja Elu peatoimetaja asetäitja, pöidlaid keerutades: “Vaadake, üliõpilane Luik – me ju tõesti rääkisime, et võiksite meile praktikale pääseda. Aga partei liinis on üht-teist teada antud – ja võib-olla oleks parem...”

Eks Lang, aktiivne ja sõnakas nagu tema poeg Reingi, ajas ju kah omal moel Eesti asja. Et ajakirjal Kultuur ja Elu minu pärast jama ei tuleks. Malevakokkutuleku ärajätmine, ka Aarne Vahtra põhjamine, ülikooli parteikoosolekud. Kas see siis polnud juba jama? Ei. Kardeti ikkagi Venemaale saatmist – sõjaväkke või vangi.

Alandav aeg sai mööda. Olin hullarist paaril korral salaja võrkpallitrenni hiilinud, ent servid lendasid võrku, enesekindlust polnud. Vorm taastus, kublad nahalt kadusid. Midagi nagu ei juhtunudki. Viisin sõjaväkke kupatatud Priit Heinsalule pakke.

Ideoloogiatöötaja ja ärimees

Ja nüüd, 30 aastat hiljem seisan juhtiva kinnisvaraärimehe Indrek Toome (70) kontori ukse taga, käes EKP Tartu linnakomitee dokument kirjaga “SALAJANE”. Kui hr Toome ukse avab, meenub mulle millegipärast kogu Tartu parteikaader: uhked, pikad, heas vormis mehed. Arnold Koop ja parteisekretär Advig Kiris (ja vist ka pikk prorektor Uno Palm) käisid koos võrkpalli mängimas. Nad võisid 95 protsendile meesüliõpilastest ülalt alla vaadata. Ja vaatasidki. Karmilt.

Indrek Toome toonus on hea. Mina olen see, kes on ülekaalus, mitte seenior. Ükskord nägin Andres Toomet, Indreku poega ja omaaegset Optiva panga väga head analüütikut. Mina ja Andres mõlemad võiksime vanahärra Toome käest tervislikku elulaadi õppida.

Indrek Toome imestab

Toome viipab lahkelt. Ta võtab mind ju omas majas vastu. Radisson SASis, mis on SRV ehitatud, ja SRV nõukogus kunagine ENSV Ministrite Nõukogu esimees ka ametit peab.

Võtame istet, kaks vaba Eesti ärimeest. Aega pole raisata.

“Indrek, teie allkirjaga Tartu kommunistide salajases ettekandes Keskkomiteele on minu nimi. Aga ma polnud ju teie partei liige. Vabandust, mis teil üliõpilaste karistamisega asja oli?”

“Imestan ka ise. Ülikooli ja EPA parteikomiteed suhtlesid Karl Vaino juhitud Keskkomiteega otse. Uhkelt. Nad olid rajoonikomitee õigustes. Kui üliõpilasi, näiteks Vahtret, välja visati, siis mulle ei kandnud keegi midagi ette. Advokaat Luhaäärt ma tean küll, ta kaitseb konkurent Merko huve tihti. Teie juhtum pidi olema mingi kõrgemalt poolt järelepärimisega seotud. Et kas ikka on ideoloogiatöö tehtud ja kedagi karistatud. Tegelikult oli 1982 juba selline aeg, kus tehti puhtalt pokazuhhat ehk nägusid. Julgeolekukomitee ehk veel midagi võitles. KGBd juhiti otse Moskvast. Muide, Vanemuise tänaval oli ka sõjaväeluure GRU laud.”

“Nii et kuri oli hoopis julgeolek. Mida KGB üliõpilastest tahtis?”

“Moskva tasandilt taheti näha ideoloogilist puhtust. Kuid mina ütlen, et võrreldes sellega, kui suur ENSV KGB isikkoosseisus oli, saatsid nad väga vähe eestlasi trellide taha.”

“Palju neid siis Tartus oli?”

“Linna parteiorganisatsiooni esimehena käisin julgeoleku parteirakukese koosolekul. Aga minu kuuldes nad operatiivtööst ei rääkinud. Räägiti lasteaiakohtadest, korterite eraldamisest jne. 15–20 julgeolekumeest oli.” / Nagu malevarühm, itsitan mõttes. Malevarühm Taaralinna T..ad. /

“Väga ähvardav sõnavara oli, millega meile lajatasite. “Noomitus arvestuskaardile kandmisega”, keeld juhtival kohal töötada...”

“No see mõjus inimestele küll ja ajas närvi. Kui said noomituse või karistuse, siis vaevalt enam juhtival kohal ehk nomenklatuuris olla saad. See oli ähvardamise viis. Mis aga tookord mõjus, ja võiks praegugi eeskujuks olla, oli SORVVO. Isegi kui kõrgel kohal inimene varastas riigilt ainult korteriremondi jagu, käis nätakas kohe ära.”

Konets, tovarishtsi. Punase eri varjundid. Indrek Toome varjund on väga stressivaba. Ulatan käe, lihtsat käe, rahvuslik leppimine kõlaks liiga suurelt. Kätt surudes tuleb siiski meelde, kuhu 30 aastat tagasi närvipingest kublad tulid. Käsivarre veenidele.