Kuidas hävitati vormel-1 sarja senine olemus
Tema meelest tuleb etapivõite rohkem väärtustada. Ja käiski Bernie välja idee - etapi kolmele esimesele võiks jagada medaleid. Maailmameister oleks see, kel kõige rohkem kuldasid.
Selle peale tõusis nii võidusõiduringkondades kui ka fännide hulgas pahameeletorm ja Bernie loobus medalite edasisest promomisest. Isegi tema vana sõber ja ustav liitlane Max Mosley arvas, et medalisüsteemi üle peaks otsustama avalikkus. FOTAgi haaras sõnasabast ja pakkus välja uue punktisüsteemi: 12-10-9-7-5-4-3-2-1 senikehtinud 10-8-6-5-4-3-2-1 asemel.
Küsimus näis olevat päevakorrast maas. Kuni FIA 17. märtsil teatas, et edaspidi otsustab maailmameistri hooaja jooksul võidetud etappide arv, punktid tulevad mängu ainult võrdse võitude arvu korral. Kõik järgmised kohad aga jagatakse vanal viisil, punktide põhjal.
See oli šokk! FIA oli sülitanud näkku nii fännidele kui ka tiimidele. Ehk neile, kes oma rahaga sarja tegelikult ülal peavad. Olles enne, mesimagus naeratus näol, nende ümber lipitsenud. Ütleme otse: muuta kümme päeva enne MMi algust võitja selgitamise korda on ikka megasigadus. Kujutage ette, et 32 maailma parimat jalgpallimeeskonda on MM-finaalturniirile kokku sõitnud. Ja siis teatab FIFA: mängu võitja selgitatakse nüüd mängujärgsete penaltitega, normaalajal löödud väravaid loeme alles pärast seda. Jalgpallijuhid peaksid sellise avalduse järel tõsiselt oma elu pärast kartma.
Mis FIA uuel süsteemil viga?
Kõigepealt tuletame meelde senise, 2003. aastast pärit süsteemi kehtestamise tagamaid. Enne seda jagati punkte valemiga 10-6-4-3-2-1, kuid Michael Schumacheri ja Ferrari pidev ülemvõim muutis MMi ebahuvitavaks. Võitja selgus liiga vara. Uue süsteemi puhul räägiti kolmest eelisest: põnevust jätkub kauemaks, rohkem punktisaajaid tähendab rohkem promot sponsoritele ja väiksemad punktivahed ärgitavad piloote möödasõidule. Nüüd üritatakse möödasõite stimuleerida kaotuse minimeerimise asemel võidu maksimeerimisega.
Võib-olla näeme nüüd tõesti, kuidas sõitja B möödub viimasel ringil banzaimanöövriga seni liidrikohal olnud sõitjast A ja võtab üliväärtusliku etapivõidu. Ja A vaatab seda, käed rüpes, pealt? Muidugi kaitseb A oma kohta, otsustavalt ja jõuliselt. Nii võibki oodata kokkupõrkeid, trahve ja apellatsioone. Mis omakorda annab FIAle võimaluse tulemustega manipuleerida.
Kindlasti näeme hulganisti stardiavariisid. Võidusõiduvanasõna ütleb, et esimeses kurvis pole võimalik võistlust võita, kaotada aga küll. Teisalt saab ainult stardis korraga paljudest konkurentidest mööduda. Uue süsteemi pakutav präänik on aga nii magus, et lausa sunnib riskima. No pole hullu, publik ju tahabki „plekki" näha ja seda ta ilmselt ka saab.
Sõidu lõpul võib rada üsna tühjaks jääda. Kui näiteks saab stardiavariis kannatada auto esitiib (uute, laiade tiibade puhul on see väga kerge juhtuma), pole suurt mõtet sõitu jätkata. Esikohta niikuinii enam ei näe. Kuna aga hooaja jooksul lubatakse kasutada ainult kaheksat mootorit, on mõistlikum ressurssi järgmiseks etapiks hoida. Või kasutada võistluse aega uute juppide testimiseks. Näiteks nii, et tiimi esinumber üritab võitu, teine number aga tegeleb testimisega. Selline võimalus võib karmide testipiirangute ajal vabalt teostuda.
Muidugi võib vastu vaielda, et punkte on ju vaja tiimide arvestuses, tagumiste kohtade selgitamiseks ja juhuks, kui hooaja lõpul on võite võrdselt. Aga kas need ikka on piisavad stiimulid?
John ei saa aru
Laia avalikkust huvitab ainult sõitjate maailmameister, tiimide paremusrida on rohkem friikide meelelahutus. Ent just vähempühendunud huvilisele muutub sarja jälgimine keeruliseks. Järgnev hüpoteetiline kõrtsidialoog pärineb ühest netifoorumist ja mõjub kahjuks liigagi realistlikuna.
John: „Kuule Bill, sa jälgid vist seda vormelivärki?"
Bill: „Noh-jah."
John: „Kuidas juhtus, et just Button maailmameistriks tuli?"
Bill: „Ta võitis kõige rohkem etappe."
John: „Aga Alonso võitis vist ka päris palju?"
Bill: „Jah, ainult Button võitis rohkem. Mõlemad on väga kiired."
John: „Aga mismoodi siis Massa lõpuks teise koha sai, kui Alonso rohkem võitis?"
Bill: „Tal oli punkte Alonsost rohkem."
John: „Oot-oot, aga tal oli vist isegi Buttonist rohkem punkte?"
Bill: „Oli küll, aga Button võitis Massast rohkem etappe."
John: „Aga Alonso võitis ju ka Massast rohkem etappe?"
Bill: „Ee... jah, aga süsteem on selline."
John: „Räägime parem jalgpallist. Liverpool on viimasel ajal sigakõva."
---
Lühidalt öeldes keeras FIA vindi üle. Ainsa hoobiga hävitati vormel-1 sarja senine olemus. Ja mis mõtet on veel rääkida traditsioonidest? Tee kuitahes totrateks muutusteks on vaba. Miks peaksid kõik tiimid omale ise auto ehitama? Las ostavad-müüvad. Miks peaks etapp koosnema ainult ühest sõidust? Teeme kaks sõitu, teise starditakse esimese pööratud finišijärjekorras. Milleks kõrgtehnoloogia? Võtame kõik jupid seeriaautode küljest.
Andke andeks, ma ei taha sellist vormel-ühte. Ja ma loodan, et sellist ka kunagi ei tule. „Võitusid väärtustava" arvestussüsteemi kehtestamine lükati igatahes aasta võrra edasi. Vaid kaks päeva pärast selle väljakuulutamist. Pange tähele: FIA mitte ei loobunud idiootsest süsteemist, vaid hakkab selle alusel maailmameistrit selgitama alles 2010. aastal. Ja ärge arvake, et põhjuseks oli avalikkuse halvakspanu. FIA oli hambaid krigistades sunnitud arvestama tiimide protesti, mis puudutas protseduurireeglite rikkumist.
Nii võib öelda, et FOTA peatas FIA turmrünnaku osava tiibmanöövriga. Lahing aga pole kaugeltki läbi. Lihtsalt vaenupooled kaevuvad nüüd silmini maase ja hakkavad üksteise suunas raskerelvadest paugutama. Tõenäoliselt jõutakse lõpuks siiski kompromissini. Aga mis siis, kui seda ei juhtu? Halvimal juhul lõpetab „Maxi ja Bernie rändtsirkus" krahhiga, kui autotootjate tiimid sealt lahkuvad ja oma sarja asutavad.
Ent kas alternatiivsari võiks elujõuliseks kujuneda?
Teeme oma võistluse!
Pealtnäha paistab kõik kullakarvaline. Osalejatel on raha, tehnika, teadmised ja isegi üksmeel. Lepitakse kokku reeglites, pannakse paika kalender, ehitatakse autod ja võistlus võibki lahti minna. See on ettevõtmise lihtsam pool.
Võistlusel on alati kaotajaid võitjatest rohkem. Kui meeskond X kuidagi võita ei suuda, hakkab autofirma X juhtkond varem või hiljem arutama osalemise mõttekust. Firma põhitegevus on ju autode tootmise kaudu omanikele kasumi teenimine. Kui võidusõit põhitegevust ei toeta, pole sellega mõtet tegeleda. Esialgu entusiastlike huviliste arv võib kiiresti kahaneda.
Ka konfliktid on kerged tekkima. Sarikaotajad kipuvad oma hädades ikka reegleid süüdistama ja nõuavad järeleandmisi. Kui sarivõitjad sellega nõus pole, on tulemus kindel - sarikaotaja lahkub. Kui on nõus, võib see tähendada ainult agoonia pikendamist.
Just nii juhtus DTM-sarjas. „Uus DTM" (Deutsche Tourenwagen Masters) loodi Audi, Opeli ja Mercedese initsiatiivil aastal 2000. Hooaja 2005 lõppedes pakkis aga Opel asjad kokku - neli aastat polnud saavutatud ainsatki etapivõitu. Sestpeale müttavadki Audi ja Mercedes iekeskis. Kõigile pingutustele vaatamata pole suudetud ühtki marki juurde meelitada.
See tundub kummaline. Tänu reeglite stabiilsusele on DTMi autod suhteliselt odavad, seejuures aga kiired ja kõrgtehnoloogilised. Sari ise hiilgab esmaklassiliste teleülekannete ja hiilgava turundusega. Ent tehnilised tingimused muudavad uustulnukatel võitmise äärmiselt keerukaks. Ka on DTM kaotanud suure osa oma kunagisest külgetõmbejõust. Võidusõidud on pikad ja igavad, võidusoosikute ring kitsas ning (varjatud) meeskonnataktika muudab tulemused ettearvatavaks. Teist sellist rongkäiku vormel-1 asemele küll vaja ei ole.
Milline oleks aga väljapääs?
Loe homme Ekpsress.ee veebiküljelt, milline näeks välja vormel-1 postiivne tulevikuprogramm
