Tund aega sõitu ja ma olen Pärispeal, Eesti kõige põhjapoolsemas külas, kus kägu kukub kaks tundi ja kümme minutit ilma hinge tõmbamata, ja õitsvate toomingate vahel nõjatub aiaväravale Ivo Uukkivi, punane rätt kaelas nagu kullapesijal.

Mõne aasta eest ta selle maja ostis — vana piiritusevedaja häärberi, väga viletsas seisukorras — tegi korda, ja elab nüüd suvel siin. Juhib siit oma teleprojekte, mis järgemööda ekraanile jõuavad ja mida publik kodudes hingevärinaga jälgib.

“Maa on nii palju rahulikum kui linn!”

Uukkivi suunab meid välikööki, mis näeb selline välja, et niisugust tahaks endale ka.

“Ja siin saab igasugu asju kasvatada!”

Uukkivil kasvavad aias redis, kartul, peet, porgand, tomat, kurk, kõrvits, till, basiilik, maasikad, suvikõrvitsad, pudelkõrvitsad, salat, rukola, rosmariin, estragon, meliss, piparmünt jne.

“Ma olen Meriväljal kasvanud, lapsepõlves tüütuseni peenraid rohinud. Aga see asi jääb sisse. Peenravärk jääb sisse, kui sa seda lapsest peast teinud oled!”

Tean.

“Omakasvatatud peeti jätkus mul kevadeni välja! Kalamajas kasvatasin ka, aga seal pidi arvestama, et saak võidi aiast minema viia.”

Uukkivi paneb väliköögis — see on tal 8 korda 4 meetrit — tule pliidi alla, ajab vee keema, ja vabapidamisel munetud munad, mis on kõige ökomad, lähevad potti.

Nad keevad täpselt nii kaua, kuni Uukkivi tutvustab, kuidas see ehitis tema näpunäidete järgi valmis sai. Ja et ahjuehitajate poolt tuli kaks pakkumist, kusjuures hinnavahe oli 90 000 krooni.

Siis keskendub Uukkivi leiva praadimisele, kuigi tavaliselt ta röstib leiba, mitte ei prae. Leiva peale lähevad pestokaste, kilu, keedetud muna.

Võileibu teeb ta kätega nagu Jamie Oliver, avaldades lootust, et sääsemürk kiluleiva maitsele alla jääb, ja klaasidesse valab keefiri.

Hiljaaegu oli kuulda, kuidas üks tuntud lavajõud, aupaklikkusenoodid hääles, tunnistas, et meie mängime, mida öeldakse, aga näe — Ivo Uukkivi on iseseisev mees, teeb mida tahab.

Uukkivi: “Kunagi läks mul selg higiseks, kui pidin elektriarvet maksma. Nüüd ma mõtlen, et issand, kuhu ma olen jõudnud!”

Telesarjade “Alpimaja” ja “Kalevipojad” tegemisel oli Ivo Uukkivi produtsent. Sel suvel toodab tema filmistuudio Kalevipojad üht-teist veel, mida vaatajad peagi näevad ja millest Uukkivi praegu rääkida ei taha.

Uukkivi: “Mulle on alati meeldinud mingeid asju käima lükata ja saada osa põlemisest, mis tekib. Kuidas eri komponente ja inimesi kokku viies sünnib midagi, mida varem pole olnud. Sellist põlemist, mis kogu “Alpimaja” trupis toimuma hakkas, pole mina varem kogenud!”

“See algas nii, et Ken Saan tuli oma sõgeda ideega, et teeme seriaali?”

“Ken Saan tuli sõgeda ideega, et teeme dopinguteemast dokusarja. Oli tohutult materjali kokku otsinud, 150 artiklit ära paljundanud. Aga siis mõtlesime, et ah, ei hakka sorkima selles veritsevas haavas. Kaldusime draamasarja poole, kus mängumaa on suurem.”

“Hargla oli teil ainuke variant stsenaristiks?”

“Kaalusime Mihkel Rauda ka, aga Mihkel ütles, et tema nii kiiresti ei kirjuta, ja kui Indrekuga olime poolteist tundi rääkinud, oli näha, kuidas ta asjasse sisse läks ja mõtted jooksma hakkasid.”

“Sibul on puudu!” Uukkivi tõuseb ja tõttab peenramaale, kus maasikad ja sibul paksu põhupahmaka sees mühinal kasvavad. Põhk on sellepärast, et muld säilib niiske ja maasikad ei saa mullaseks ja sügisel, kui saak korjatud, paneb Uukkivi peenrale tule otsa ja röövikud ja haigused leiavad oma lõpu.

“Sel aastal oli plaan, et kartulid panen päris põhu sisse kasvama — lugesin permakultuuri kohta ja proovin järele. Siis võtan kevadel kartulid üles ja ei pea pesema ka!”

Fotograaf Tiit arvab, et ka kartulipõllul võiks sügisel tuld teha, siis oleks praekartulid kohe peenralt võtta! Ja Uukkivi arvab, et see on väärt idee.

Nii, sibul saab ka leiva peale.

Teleprojekti kõrvalt draamateatri jaoks ikka aega jääb?

“Võtete ajal ma energiapuudust ei tundnud. Nüüd on mitu nädalat möödas ja ma ikka taastun! Kindlasti oleks hea olnud kõike pikema ettevalmistusaja ja pikema võtteperioodiga teha, aga meil läks ideest viimase osani eetris viis kuud. Selle ajaga pidime toime tulema.”

Päevakajaliste asjadega juba on nii, et nende tegijad peavad olema kiirreageerijad. Võtteperioodil ta eriti tegelaskuju peale enam mõelda ei jõudnud, sest võtteplatsil oli kogu aeg vaja millegi muuga tegeleda.

“Öösiti pärast sajale kirjale vastamist pühendusin osale, et siis nelja tunni pärast ärgata.”

 Kas Mari-Liis ei ütle, et kuule, kas siis nii peabki välja nägema see elu? Töö ja töö, pidev mure, tähtajad…

“Pigem ma esitan neid küsimusi endale ise.”

“Mari-Liis!” (Mari-Liis jalutab parasjagu pisikese poja Uku Kutiga aias.)

“Kas sa ei ütle Ivole vahel, et see teeb liiga palju tööd?”

Mari-Liis: “Ma ütlen talle, et tee-tee, millal siis veel teed, kui sa praegu ei tee!”

Uukkivi: “Praeguses elus! Ega ma ainuke näitleja ole, kellel oma firma. Paljud näitlejad on ettevõtjad, noored eriti. Sest teatritööga saab nii vähe raha, et…”

Pole enam sellist aega, et näitleja tuleb neli tundi enne etendust teatrisse, vaatab mõtliku näoga peeglisse, teeb grimmi, keskendub oma Poloniuse rolliks ja tõrjub kõik mõtted lisatöödest.

“Sellised ajad on läbi!”

Suvel ei lähe Uukkivi võimaluse korral linna ligigi.

“Kalamajas on suvel lämbe. Seal on ikka hirmus lämbe!”

Kui arvuti ja netiühendus on olemas, siis on maaelu Uukkivi arvates ideaalne… Kui ei kostaks ainult üks lakkamatu trimmerdamine.

“See on nagu köhimine teatris — üks alustab ja kohe tekib ka teistel vastupandamatu soov köhida. Või nagu külakoertega — üks haugatab, ja kohe kostavad haugatused üle küla. Oleks aeg vikat uuesti au sisse tõsta.”

Uukkivi tasandab häält — et ehk suudavad need, kes ennast puudutatuna tunnevad, tema juttu huumoriga võtta ja peksa andma ei tule.

Mis on Eesti elus valesti — peale selle, et kõik hirmsasti trimmerdavad?

“Eestis puudub tasakaal ja koostoime — kodanike, kultuuri, majanduse ja elukeskkonna vahel. Neli elementi nagu: maa, tuli, õhk ja vesi. Kui üks neist neljast liigse tähelepanu osaks saab, siis teised paratamatult hääbuvad. Koos toimides saab nende elementidega mida iganes teha. Tulel vett keetes saab teha midagi kasulikku, näiteks teed. Aga selleks me siin ju oleme, et areneda.

Tuleb tunnistada, et see kunstiülikooli ehitus ajab mind ka viimasel ajal väga närvi. Kui võidaksin loteriil sellise summa, siis ehitaksin ise selle üles. Mulle ei mahu pähe, kuidas meie asjapulgad ei saa aru, kui tähtis on see Eesti majandusele ja tulevikule, et meil oleks see ülikool just täpselt selles kohas, tasakaaluks keset ostukeskuste, pankade ja kontorite metsa. Kutsun üles ärimehi, kel vähegi nupp nokib, investeerima oma raha kunstiülikooli ehitusse, tulevastesse loominguliselt mõtlevatesse inimestesse, mitte kusagile kahtlasesse fondi, kus nende kergelt tulnud raha sama kergelt haihtub.”

Ja mis on väga hästi?

“Et on meri, lilled, heinamaa, päikesepaiste, tähistaevas, lähedased ja lahedad inimesed. Nagu ikka.”

Uukkivi lööb kätega plaksu.

“Paneme veel ühed leivad hakkama?”

Vastust ei tule.

“Selge!”

Uukkivi paneb uuesti tule pliidi alla ja kiluleivad lähevad kordamisele.

“On ju kohe tunda, et munad on öko!”