23.08.2007, 00:00
Kullerite värbajaid pole tabatud
Ent tänini on saladus, kelle käsul või
keelitusel need Eesti inimesed oma vabaduse kaalule panid.
Keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe osakonna politseidirektori Lenno
Reimandi sõnul on Eesti narkokullerite värbajateni jõuda
erakordselt keeruline.
“Esimene põhjus on see, et neid riike, kus kullerid tabatakse, ei huvita, kes on värbajad. Eesti mõistes “hiiglaslikud” kokaiinikogused on Lõuna-Ameerika mastaabis väikesed, isegi väga väikesed. Seal algab tõsine uurimine siis, kui tabatud kogused ulatuvad sadadesse kilodesse.”
“Euroopa suuremate riikide jaoks on aga esimene ja viimane prioriteet terrorism. Mõnes suurlinnas paari kilo kokaiiniga tabatud eestlane ei ületa isegi uudisekünnist. Uimastite salakaubaveo puhul peab tegu olema väga suurte kogustega, et algaks mitut riiki hõlmav uurimine.”
Seega – kilogrammine uimastipakk kohvripõhjas või maos saadab Lõuna-Ameerikas tabatud eestlase küll kiiresti ja pikaks ajaks kohalikku vanglasse, kuid tema värbajaid ehk narkoaine edasimüügist suurt tulu lootvaid inimesi kohalikud võimud “kauge Euroopa avarustest” taga ajama ei hakka. See lihtsalt ei tasu vaeva...
Teise probleemina nimetab Lenno Reimand tõsiasja, et isegi mõnekilosed kokaiinisaadetised on Eesti sõltlaskonna jaoks liiga suured. “Sestap on selge, et see kokaiin ei ole mõeldud Eesti turu jaoks. Mis omakorda tähendab, et ka värbajad ei pruugi olla Eesti inimesed, vaid iirlased, hispaanlased, sakslased jne. Kullerid aga leitakse väga tihti Lääne-Euroopas tööd otsivate inimeste seast.”
“Läheb noor eestlane näiteks Iirimaale ehitusele tööle. Seal elab ta koos kümnekonna inimesega ühes üürimajas – kõigil eri tööotsad, erinevad tutvusringkonnad. Omavahel suheldakse, uhkustatakse ja nii pole ime, kui noore rahamaia inimese pea sassi läheb ja ta otsustab teha nädalase reisi, millega teenida kolm-neli tuhat eurot,” kirjeldab Reimand üht võimalikku skeemi ning jõuab järelduseni, et kui mastaapse narkoäri võrgustik kätkeb mitut Euroopa riiki, ei ole Eesti politseil üksinda võimalik palju ära teha.
“Kolmas tegur on aga loomulikult see, et tabatud kullerid kas ei teagi värbajate tegelikke nimesid või siis ei julge neid avaldada,” jätkab Reimand.
Reimandi sõnul on tabatud Eesti narkokullerite hulk seni võrreldes teistest rahvustest kullerite kinnipidamisega suhteliselt väike. Seetõttu ei ole keskkriminaalpolitseil jõudnud tekkida Lõuna-Ameerika politseiga tihedat koostööd.
“Esimene põhjus on see, et neid riike, kus kullerid tabatakse, ei huvita, kes on värbajad. Eesti mõistes “hiiglaslikud” kokaiinikogused on Lõuna-Ameerika mastaabis väikesed, isegi väga väikesed. Seal algab tõsine uurimine siis, kui tabatud kogused ulatuvad sadadesse kilodesse.”
“Euroopa suuremate riikide jaoks on aga esimene ja viimane prioriteet terrorism. Mõnes suurlinnas paari kilo kokaiiniga tabatud eestlane ei ületa isegi uudisekünnist. Uimastite salakaubaveo puhul peab tegu olema väga suurte kogustega, et algaks mitut riiki hõlmav uurimine.”
Seega – kilogrammine uimastipakk kohvripõhjas või maos saadab Lõuna-Ameerikas tabatud eestlase küll kiiresti ja pikaks ajaks kohalikku vanglasse, kuid tema värbajaid ehk narkoaine edasimüügist suurt tulu lootvaid inimesi kohalikud võimud “kauge Euroopa avarustest” taga ajama ei hakka. See lihtsalt ei tasu vaeva...
Teise probleemina nimetab Lenno Reimand tõsiasja, et isegi mõnekilosed kokaiinisaadetised on Eesti sõltlaskonna jaoks liiga suured. “Sestap on selge, et see kokaiin ei ole mõeldud Eesti turu jaoks. Mis omakorda tähendab, et ka värbajad ei pruugi olla Eesti inimesed, vaid iirlased, hispaanlased, sakslased jne. Kullerid aga leitakse väga tihti Lääne-Euroopas tööd otsivate inimeste seast.”
“Läheb noor eestlane näiteks Iirimaale ehitusele tööle. Seal elab ta koos kümnekonna inimesega ühes üürimajas – kõigil eri tööotsad, erinevad tutvusringkonnad. Omavahel suheldakse, uhkustatakse ja nii pole ime, kui noore rahamaia inimese pea sassi läheb ja ta otsustab teha nädalase reisi, millega teenida kolm-neli tuhat eurot,” kirjeldab Reimand üht võimalikku skeemi ning jõuab järelduseni, et kui mastaapse narkoäri võrgustik kätkeb mitut Euroopa riiki, ei ole Eesti politseil üksinda võimalik palju ära teha.
“Kolmas tegur on aga loomulikult see, et tabatud kullerid kas ei teagi värbajate tegelikke nimesid või siis ei julge neid avaldada,” jätkab Reimand.
Reimandi sõnul on tabatud Eesti narkokullerite hulk seni võrreldes teistest rahvustest kullerite kinnipidamisega suhteliselt väike. Seetõttu ei ole keskkriminaalpolitseil jõudnud tekkida Lõuna-Ameerika politseiga tihedat koostööd.