Kümme päeva viinaravil
Joon! 19. septembril hakkan jälle jooma. Sügisene
maailm tundub tühi ja mõttetu, torpeedo, mis on kaks aastat tagasi
sisse süstitud, on kaotanud mõju.
Ostan Prismast kaheliitrise Karu-õlle ja läheb
lahti. Järgmisel päeval müün maha oma mobla, lähen
üle kangematele jookidele.
Paari vahepealset päeva ei mäleta absoluutselt, tean
vaid, et öösel koperdan oma ateljeesse, kus lihtsalt kukun voodisse.
Ainsaks hommikuseks mureks on ärgates see, kust saada uut jooki.
23. septembril joon tuttavatega Harjumäel viina ja taas
kaob pilt. Ärkan pisikeses kapslikujulises ruumis, mille ees rauduks ja
betoonpõranda keskel auk, kust kusi peaks ära voolama.
Selge, olen kesklinna võmlas! Kong on aga nii pisike,
et peaaegu lämbun. Trummeldan vastu raudust, röögin, et ei saa
hingata. Kongi ust paotatakse pisut, võmm seisab kõrval ja ahmin
hapnikku.
Mõne tunni pärast mind vabastatakse, kaasa antakse
trahvikviitung. Järgmisel hommikul müün Balti jaama turul 25
krooni eest maha oma käekella, siis 35 krooni eest jope ja raadio.
25. septembril lõhun eksabikaasa ukse taga. Ta kutsub
politsei. Kas jälle menti? Seletan, et tahan oma asju kätte saada.
Võmm lahkub õnneks, naine paneb mu takso peale ja kärutab
Wismari haiglasse.
Kuna oman haigekassakaarti, saan odavamalt. B-poolele, kus
päev maksab sada krooni.
400–750kroonise päevataksiga A-poolest erineb B-pool vaid
sellega, et siin käib koridoriuks lukus ja akende ees on kolme sentimeetri
jämedused trellid.
Mulle antakse hirmus peotäis tablette, neli numbrit
suurem pidžaama, mille püksid lotendavad kui Miki-Hiirel, ja talutatakse
euroremonditud palatisse nr 3, kus on kolm puuvoodit ja telekas.
Üks taat norskab ja on toa täis peeretanud. Avan
akna, kukutan end voodisse, mõne hetke pärast kaob pilt silme eest.
Ärkan hommikul hirmsa peavaluga, hüüde peale,
et sööma. Wismari sööklas aga ei lähe puder alla – ja
üldse olen ma ju viimati õginud tol saatuslikul 19. septembril.
Vaatan laudade taga istuvaid inimesi. Neid on igasuguseid,
näost juba staažikad jotad, mõni põskedest paistes kui
talihamster, mõnel maks läbi ja silmavalged kollased. Ühe
käed värisevad kui utesabad, teisel on polüneuriidi nähud
ja lohistab lauda tulles jalgu järgi nagu tiine elevant. Sekka ka
mõni naine, üks veel vägagi ilus, mõni aga end
näost ära joonud kui kalmaar.
Siis tuleb rohujärjekord nagu veneaegne vorstisaba. "Aa,
Vaino," rõõmustab medõde Veera, kui protseduuride ruumi
astun. No mis seal salata, tunnen kogu Wismari personali oma eelmistest
seesolekutest.
"No teeme nüüd magneesiumi," ütleb ta
pärast valusat b-vitamiinisüsti, mis teeb perse tunde, nagu torkaksid
sinna oma nõelad sisse kümme herilast.
Magneesiumisüst, mis taastab ajuvereringet ja väldib
ajurakkude massilist kõngemist, ajab ihu kuumaks. Pärast süsti
on tunne, et munad on jalge vahele ära keenud.
Vahepeal jõuan tunnikese voodis lebada ja Discoverist
Animal Planetit jõllata, kui tuleb sama õde ja paneb tilguti.
Tilgutipudelis on vere aseaine ehk soolvesi, glükoos, vitamiinid,
rahustid. Vinge värk, mis korraks isegi taevalikult uinutab.
Ma pole ikka veel oma tuuri sel korral täis joonud.
Muutun rahutuks ja tahan haiglast välja.
Muidugi lastakse, sest olen ju vabatahtlikult tulnud. Liiatigi
on täna valves doktor Kraan, kellel minu lahkumise üle hea meel on.
Meil on omavahel olnud üsnagi karme sõnavahetusi.
Hooldaja annab riided kätte, koridoriuks tehakse lahti ja
aidaa. Oma päevikusse kirjutan konarlikult: "Joon end surnuks,
väljapääsu pole."
Mitut järgmist päeva ei mäleta ma taas. 29.
septembri õhtul müün võileivahinna eest mingitele
kaakidele maha oma passi.
Järgmisel päeval saan aga kätte ühe
võla, tuhat krooni. Kuna olen üsna jõuetuks
jäänud, ostan kohe tagavaraks 15 pudelit Põltsamaa peeti.
Näen ühte oma tuttavat. Tuiame mu ateljeesse. Et
olen võtmed sisse unustanud, siseneme akna kaudu. Kui olen viis pudelit
peeti sisse kulistanud, tunnen, et ei jõua enam olla. Tahaksin tagasi
haiglasse. Lähme.
Taas on valves doktor Kraan. Mul mõõdetakse
veres 3,8 promilli alkoholi ja ei võeta. Öeldakse, et tulgu ma
kahe-kolme päeva pärast, kui joove on väiksem. Muidu ei tohi
uinuteid ega tilguteid panna. Fuck! "Doktor Kraan, ma joon end kasti,"
huikan kui vedur ja kaon.
Tol õhtul lähen tuttavate parmude juurde
Lasnamäele, teen neile tublisti välja.
Järsku aga tunnen, et ei saa korralikult hingata.
Kõõksun kui vares puu otsas. Õnneks on lähedal
Balneomi traumapunkt ja tuterdan sinna, kummaski taskus 1,5-liitrine
longeropudel.
Kutsutakse kiirabi. "Joodik," tõdevad arstid ja
mõõdavad mul taas karmi, ca 4promillise joobe. Mind ei
viida aga kusagile, tehakse kohapeal diasepaamisüst.
"Teie organism on eriti tugev, et sellise joobega veel ringi
kondate," nendib kiirabi ja kaob.
Kõõksun aga edasi. Ma pean abi saama!
Järgmisena lähen Keskhaigla valveosakonda ja palun, et aidake. "Ei,
me ei abista joodikuid, kõndige Wismarisse!"
Koperdan sajatades oma ateljeesse, kõõksun edasi
ja oksendan põranda täis. Kogu järgmise päeva joon.
Ööl vastu 2. oktoobrit tuterdan taas Wismari ukse
taha. Aetakse minema.
Järgmisel hommikul aga juhtub midagi imelikku,
täpselt nagu eelmise joomatsükli ajal, 2001. aasta kevadel.
Kusagil kaugel hakkab helisema lustakas sümfoonia. Algul
mõtlen, et see tuleb mõnest autoraadiost, kuid "taevakellad"
helisevad kõikjal, kuhu lähen.
Tean, et see on Peetruse märguanne, et tuleb lõpp,
kui jätkan. Mulle tundub, et isegi aeg jääb vahepeal seisma.
Visa hingena lähen Wismarisse tagasi ja nuian, et
võtku vastu. Pärast pikki läbirääkimisi valvearst
Rõikaga asi õnnestub. Luban, et ei lase enam lesta ja naine tuleb
ja maksab homme raha ära.
Et Wismari haigla on karm äriettevõte,
helistatakse mu eksnaisele koju. Ta on nõus.
Taas viiakse mind kolmandasse palatisse, isegi samasse
koikusse, kus olin esimese katse ajal. Kaks esimest päeva magan lihtsalt
maha, siis hakkab eluvaim tagasi tulema.
Tuttavad ja ekskaasa tulevad külla, toovad mineraalvett
ja puuvilju. Jah, mineraalvesi on vajalik, see viinamehe rõõm
viib mürgid verest välja.
Istun suitsuruumi, kus hakkajamad taadid keedavad
varahommikust kuni ööni kanget teed ja viskavad lamedat nalja.
""Kes sa oled?" küsis mees veidra eluka käest, keda
nägi. Sai vastuse, et elukas on süüfilis. "No mine siis m-i!"
vihastas mees, mille peale elukas "plumps" tegi ja vastavasse paika kadus."
Sihuke ongi Wismari tüüpiline nali.
5. oktoobri õhtul kosserdan juba koridoris ringi ja
tutvun seesolevate tüüpidega. Suitsuruum, puhketuba ehk
kurilnik ongi Wismari tuiksoon, mis on peaaegu alati siniseks
suitsetatud.
Siin kuuled erinevaid saatusi. Siin on kõigil
ühine mure, et kuipalju, miks ja kuidas keegi jõi. Mis
nägemusi keegi viina mõjul on näinud.
Üks vennike nägi kapi otsas mängukarusid. Nad
olid ilusasti suuruse järjekorda seatud.
Teine nägi põrandal kilpkonni, kellele olid augud
selga puuritud, ja aukudest tuli välja auru.
Kolmandal aga tulid vene ohvitserid aeda õunu
varastama, viskasid kabuurid puuokstele, et kergem oleks ronida. Sibasid puu
otsas kui oravad.
Neljas mees pööras haiglas ära ja õgis
koridoris sisse pooled kummipuu lehed, algul silitas aga puud kui naist. Vaene
kummipuu!
Üks memm aga oli oma jutu järgi klaasi veini joonud
ja siis kõikjal ämblikke näinud.
Vanavarakoguja Toivo aga jutustab, et kord hakkasid Viru
tänaval kahel joodikul korraga hallutsinatsioonid. "Kas sa näed seda
kuradit siin laual?" küsis üks. "Näen küll, on sihuke
meetripikkune, punane ja lööb tantsu," vastas teine.
Alkoholipsühhoos on jube, see tekib mõni päev
pärast jooma lõpetamist. Tavaliselt inimene seda hetke ise ei
mäleta, kui ära pöörab, alles pärast tulevad
sündmused meelde, kui tulevad. Mõnikord psühhoos ei
möödugi ja viinanina võibki sassi jääda. Üks
säärane vennike arvas, et ta on baariomanik ja kutsus kõiki
usinalt jooma.
Siinsamas B-poolel on ka see kurikuulus palat nr 4, kuhu
tuuakse vältimatut abi vajavad haiged. Mõned on deliiriumis,
rahutud, venitavad suust välja olematut köit, nad seotakse voodisse
kinni.
Siin saab vaadata tõelist inimeste hääbumist,
mõned on seisundis, millest enam välja ei tuldagi. Igal juhul
väga õpetlik palat. Nägin maksatsirroosiga meest, kes viidi
Merimetsa haiglasse surema. Ta oli üleni kollane, tegi püksi, ei
saanud muhvigi aru.
Ja ikka ei võta ma õppust! Miks? Mu enda tervis
hakkab pisut paranema, söök läheb juba sisse.
Wismaris tehakse ka narkomaanidele ekspertiise ning B-poole
koridoriuks avatakse söögi ning rohtude jagamise ajaks. Siis saab
natuke rohkem ümbrust jälgida.
Nägin täna oma silmaga, kuidas narkomaan
ähvardas valvearsti. Tavaliselt võetakse narkaritelt uriiniproov,
nad peavad topsi soristama. Aga see narkar lubas valvearstile noaga virutada.
"Pange mu käed raudu ja viige arestimajja," oli ta
nõudmine, mille appirutanud võmmid ka täitsid.
6. oktoobri lõuna ajal õnnestub mul korraks
lipsata "rikkurite" ehk A-poolele. Siin on ka privaatpalat, kuhu omal ajal on
isegi litse tellitud.
A-poolel on ka naisi rohkem. Üks on veene nüsinud,
teisel on kõva meik näos, et peretülist tekkinud sinikat silma all varjata. Ühel tädil on suured tissid, teda vahivad kõik.
Siin kuulen ka lugu, mis naerma ajab. Kallil poolel pole
piisavalt käterätte, üks naine sai räti asemel
padjapüüri! Kuivata siis sellega!
Ühele kenale daamile koostan horoskoobi, mis tema
sõnul täkke läheb. Niisiis haiglasuhe, mis tavaliselt kusagile
välja ei vii. Aga lubame aadresse vahetada. Meie "suhe" lõpeb aga
järgmisel hommikul rohusabas, kus daamike mind nähes nutma puhkeb ja
psühholoogi juurde lidub.
Lähen ka ise endast välja, viskan palatis puruks
telekapuldi, peksan jalaga vastu seina.
Pärast joomist tekkiv emotsionaalne labiilsus on kohutav.
Mis saab mu elust edasi?
Mind lohutab kõrvalpalatis asuv tüüp Valdek.
Nutame koos kui väikesed lapsed. Siis hakkab mul hirm, et võin
psühhoosi saada. Valvearst, doktor Nikolajev, laseb mulle rahustava
süsti teha.
Uimerdan voodi serval kui laiskloom ning vestlen
voodinaabriga, 65aastase Alfrediga, kes on kirglik jahimees. Tema hakkas jooma,
kui sai Peterburis ekskursioonil olles teada, et tädi on surnud.
Alfredil on süda haige, lisaks vaevab teda podagra, kuid
kärakas maitseb. Nüüd ootab ta, et doktor Mesilane talle
esperaali (alkoholismivastased tabletid, mis õmmeldakse tagumikku)
paneks.
Kallis lõbu, mis maksab 1500 krooni, kuid kolm aastat
alkoholivabadust on kindlustatud. Kui sel ajal jood, oled kastis.
7. oktoobril pärast lõunat tuuakse sisse
kuraasikas taat, 50aastane Valdur, kunagine kümnevõistleja, kelle
pooled tulemused olid paremad Erki Noole omadest.
Valdur tuuakse 4. palatisse, ta on neli ööpäeva
magamata olnud. Käib ringi ja räägib, kui kõva mees ta
on. Lubab lukusoleva koridoriukse molekulideks lüüa, varastab Alfredi
öökapist odekolonni, millest kolmveerand ära joob.
Nojah, kuulsused on Wismari peatükk omaette. Siin on
olnud kuulsaid naislauljaid, näitlejaid, sportlasi, maffiamehi.
Kõik on viina ees võrdsed, ole sa kes tahes.
Õhtuks läheb Valdur nii sassi, et temagi tuleb
voodisse kinni siduda. Vend aga võitleb vastu. Keeldub siibrisse
kusemast ja soristab trotsist end regulaarselt täis või suure
kaarega põrandale.
Viimastel öödel pole mul eriti und. Telekat ei
viitsi vaadata. On tekkinud imelik hirm, ma kardan voodit. Sest üks
õhtune neuroleptikum, truxal, tekitab košmaarseid unesid. Mõtlen,
et voodi on kui eelkirst, kus igal ööl end surmaga harjutama peab.
Uinun 15 minutiks, ärkan higisena. Olin unes näinud,
kuidas mind pea ees martäänahju topitakse.
Samast rohust nägi meie palati kolmas mees revolutsiooni.
Kõrvalpalatis elunev Fedja aga nägi mitu ööd jutti, et on
tuletõrjuja ja ronib viiendale korrusele oma korterit kustutama, seal
aga loobitakse teda tikkudega.
Tuian palatisse nr 1, hakkame Valdekuga lihtsalt lollusi
tegema, vahetame puhkeruumi ja 4. palati sildid omavahel ära, kleebime
peldikusse ja duširuumi paljaste naiste pilte, orgunnime peldiku ukse kohale
harja. Nii kui keegi sisse astub, saab kolaki vastu pead.
"Issand jumal, te olete ikka päris lollakad," undab selle
peale õde Reet.
Räägin Valdekule, et Wismaris võikski elada.
Maksad sada krooni ööpäevas, selle eest saad kolm korda
süüa, käid tööl, oled pideva meditsiinilise kontrolli
all.
Kuutasu oleks selles hotellis vaid 3000 krooni. Asukoht veel
kesklinnas! Kuradi hea äriidee! Kell kaks öösel on kurilnik
paksult mehi täis, vesi pannakse keema, kange tee kruus rändab
taas käest kätte. Mis kasu sest ravist siis on?
Wismari nüri atmosfäär on mulle pähe
löönud, võtan märkmiku ja hakkan öösel kell
kolm napakaid luuletusi kirjutama. Kõigepealt luuletus koristaja
Luulele, siis ukse molekulideks lüüa lubanud Valdurile, jne.
...
Luule haiglat koristas
põrand läikis, palat
ka
joodik maha soristas
tuli otsast alata
...
Valdur seoti voodi ikke,
sest ta nägi
päkapikke
...
magneesiumisüst on minu huumaks,
sest ta teeb mu ihu
kuumaks.
...
Mind haiglasse sõidutas sohver
mu veres oli viina 4
promilli
rekord, seepeale ütles tohter
saatis koju ning kinkis
lilli
...
Kas tead, mis värvi on Wismari
armastus?
Värskapudeli värvi!
...
Tiidul pandi torpeedo sisse
lennuhuviline
noormees
lendas hooga Siberisse
...
Piia oli joonud
seitse aastat jutti
aga mitte kunagi
polnud pügand tutti
nüüd teda Wismarisse tuua
oli päris
lahe
võmm tiris tutist
ja asi tahe
...
Mati oli joonud
jutti neli kuud
kodus tagus
halgudeks
Mari, keda pidas puuks
...
Pohmell kui vaevas Kalevit
polnud tarvis
pudelit
sõrmed kurku läkitas
uue joogi tekitas
...
8. oktoober. Magan vaevalised kolm tundi. Päeval
käivad tuttavad, toovad õgimist ja mineraalvett.
Õhtul tuuakse 4. palatisse 21aastane noor narkomaan
paariks tunniks jälgimisele, politseinikud istuvad ja valvavad koridoris.
Algul visatakse narkar kui narts valvearsti tuppa lihtsalt tekiga
põrandale, siis alles kantakse palatisse.
Valdur vabastatakse "paeltest". Wismari elu murrab ka minu,
keedan kanget teed, kohe on mehed ümber kui kullid. Tuleb neilegi anda.
Samal ööl, kui lõpuks tunnen, et suudan taas
uinuda, kargab sisse valveõde ja huikab: "Appi, valvearst Mesilasele
tungitakse kallale!"
Jooksen unise peaga valvetuppa, kus käib tõsine
action. Haiglasse psühhoosiga toodud pisike vene mees on nii
väge täis, et on juba valvearstile tohlaka pannud.
Kuue patsiendiga suudame taadi lõpuks diivanile nagu
lesta pikali väänata, saan kinni ta paremast jalast ja keeran seda,
kuni mehike röögib valust. Annab alla ja läheb vabatahtlikult
voodisse, kus laseb enda kinni siduda.
9. oktoobril kirjutatakse lõbus sell Valdek ja veel
hulk teisigi mehi välja. Valdek kingib mulle mobla, mida ta ei tarvita.
Kuna mu SIM-kaart on alles, olen väga õnnelik.
B-pool jääb aga päris tühjaks. Kuid see on
kõik ajutine. Päeval käib mu ekskaasa, nutame koos. Miks, miks
läks kõik jälle nii?
Lõunasöök on normaalne. Päeval saan
riided kätte, et pisut õues jalutada. Riided kõlbavad isegi
selga panna, ma polegi neid seekord väga ära trööbanud.
Õues on kõik võõras, autode
undamine, hunnik kiirustavaid inimesi. Ruttu sisse tagasi!
Õhtul hakkab alles möll pihta. Kõigepealt
tuuakse sisse 30aastane noormees, kes kahe peale ühe teise
tüübiga on kolme päeva jooksul sisse kuuganud 12 pudelit viina.
Ta veres on üle 4 promilli alkoholi – üle haigla alkomeetri piiri.
Üldiselt surmav kogus, kuid inimene elab! Siis heliseb mu
telefon ja üks tuttav kutsub mind jooma. "Kulla mees, olen viinaravil,
jäid nõksa hiljaks," vastan kiretult.
Siis transporditakse 4. palatisse ilus vene plika, kel katus
sõidab. Väidetavalt tuuakse ta jälgimisele, sest on oht, et
ecstasy või amfetamiin on tal SHA (skisofreenia) vallandanud.
Samasse vältimatu abi palatisse taritakse ka purupurjus
soomlane, kes viina nõuab. Õhtul kell 23 tuiab somm juba
osakonnas ringi ja otsib haigete külmkapist alkoholi. Arvab, et on kusagil
lõbumaja koridoris. Ütleb, et sõbrad viivad ta kohe
ära.
Enne seda, kell 22 aga saan perse sihukese süsti, et pool
kanni paistetab hoobilt üles. Truxali lükkan keele alla ja
sülitan hiljem lihtsalt suust välja.
Kuna jahimees Alfredile õmmeldi täna esperaal
sisse ja talle tuli poeg järgi, pannakse tema koikusse uus mees, kes enne
seda mitu päeva 4. palatis oli värisenud.
Öö möödub rahutult, sest jälgimisele
pandud plika käib palatist palatisse ja lihtsalt võtab
öökappidest, mida heaks arvab. Istub kellegi kõrvale ja
kallistab. Kurat, ajab ihu täkku täis, sest pidžaama alt paistavad
karmid naiselikud väärtused. Aga plika pea on päris segi ja tont
teab, mis haiguste bukett selles ihus peitub.
Päeval saan teada, et Valdek on juba otsaga Seewaldis,
oli öösel aluspükste väel õues ringi tormanud.
Käin teda vaatamas. Kui oma haiglasse naasen, serveerib mu uus voodinaaber
ühekordsetesse taldrikutesse igasuguseid hõrgutisi.
Selgub, et Ploomiks kutsutaval mehel on täna 40 eluaasta
juubel! Haiglasse sattus ta pärast seda, kui oli otsustanud joomatuuri
lõpetada ja Saaremaale tuttavate juurde värske maaõhu
kätte kainenema läks. Seal aga pööras neljandal päeval
ära ja hakkas toas metsloomi nägema.
Pärast õhtusööki läheb peoks.
Kutsun ka 1. palatist väärika vanavarakoguja Toivo ning tolle
4promillise joobega ja haavalehena väriseva kuti.
Loomulikult on ka sassis plika Tanja kohal ja vitsutab pooled
söögid ära. Õnneks kaob Tanja kõrvalpalatisse kahe
noore vene kuti juurde.
Enne südaööd kohtun ühega neist
puhkeruumis. "Tead, nad on mu toanaabriga alasti ja kepivad," ütleb
tüüp, kes ei taha oma palatisse tagasi minna.
Tunnen huvi, et kas ilma kummita. Muidugi! Tunnen kaasa ja
imestan, et haigla sisekontroll ei toimi.
Mõne hetke pärast on aga Tanja juba meie palatist
pidulaualt viimase mandariini ära virutanud. Ploom saab nii vihaseks, et
tuleb puhkeruumi ja viskab talle kausitäie viinamarju vastu nägemist:
"Söö, lits!" Rumal neiu ei saa aga aru, mida ta nüüd paha
tegi.
Selgi ööl magan vähe, järgmisel hommikul
käin korraks kodus. Järsku hakkab südames torkima, olen veel
pärast karmi "kärutamist" üsna nõrk.
Kui Wismarisse tagasi jõuan, on tüütule
plikale karm süst tehtud ja ta magab kui kott.
Õhtupoolikul üritab üks naine haiglasse
ilmselt narkootikume tuua. Väidab, et on ühe esimeses palatis sees
oleva poisi ema. Ta otsitakse läbi, käekottki valatakse laiali. Naine
kaob.
Õhtul aga hakkab Tanja taas ringi "keevitama".
Millegipärast tunnen talle kaasa. Annan šampooni, et mine käi duši
all, ning toon talle poest paki sigarette, ulatan kaks ühekordset žiletti,
et raseeri ennast. Kaunitar kaobki duši alla.
Homme saab kümme päeva täis, kui siia tulin;
see paik on lõplikult üle visanud. Kauemaks siia jääda
tähendaks uut depressiooni ja ehk uut joomatuurigi.
12. oktoober. Hommikul tuigub rohusabas väga tuntud
teletäht.
Doktor Rõigas kirjutab mind välja. Minu palatisse
tuuakse poolsassis tüüp, kes parajat sokki suust välja ajab.
Tuttav viib mind autoga koju.
Seekord pääsesin. Aga mida toob tulevik? See on
kõik enda kätes. Igal juhul paneb seekordne pauk mind elu olemuse
üle taas tõsiselt järgi mõtlema.
Eriti sel hetkel, kui kannan oma ateljeest välja 12
kilekotitäit taarat, mille sisu olen üksinda hävitanud.
Kõik nimed peale Margo Vaino nime on selles loos
muudetud.
• Terve Tallinna linna peale on Wismari haiglas ette nähtud vaid kolm voodikohta vältimatut meditsiiniabi vajavatele alkoholisõltlastele! Siiski on haigla ise inimestele vastu tulnud ja vältimatu abi palatisse nr 4 seitse-kaheksa voodit pannud.
• Kui sul pole haigekassakaarti, maksab Wismari ravipäev karmilt, 400–750 krooni.
• Haiglas tehakse süüa kohapeal, mõni lõunasöök on päris mõnus.
• Rohtusid antakse neli korda päevas. Pärast hommiku-, lõuna- ja õhtusööki veel kell 22.
• Kõige enam on haiglas 30–45aastaseid mehi, suurem osa on varemgi sees olnud. Kõige rohkem on haiglas inimesi sügiseti.
• Venkud kutsuvad tsüklimehi tsiklistideks (mootorratturid).
• Kärakas annab küll kõvasti energiat, kuid laastab organismi vitamiinidest. Sellest ka pohmell. Oleks hea äriidee hakata vitaminiseeritud viina tootma, kus B-vitamiinid kohe sees oleksid.
• Kui sul raha pole ja oled pikka aega tina pannud ning tahad lõpetada, siis helista kiirabisse ja ütle, et näed joomisest kolle. Nii on sul võimalus sattuda Wismarisse vältimatu abi palatisse.
• Keskmine joomatsükkel kestab 10–20 päeva, viie-päeva-mehed on "poisikesed".
