Kunstnikusuu: Death or glory

Kuidas õigustada välismaal viibimist?

Ma ei tea õigupoolest, kas see on tõsi või miks on, aga sageli ikkagi tundub, et kui keegi viibib pikemat aega välismaal, võrdub see paljude Eestisse jäänud tuttavate ja lähedaste jaoks siiski millegi äärmiselt erilisega. Kes muidugi kuidas, sest mitte väga ammu oli päevakorral ka kuri poleemika “mugavuspagulastest”, milles esines lahkujate suunas rohkelt rahvuslikku pahameelt.

Olen nüüdseks Londonis elanud veidi üle aasta. Mis mu elus muutunud on, küsin endalt selle foonil pea igal hommikul, kui vaevlen liialt kaua voodist üles tõusmisega, ning säärane laiskus saab automaatselt võrdeliseks üldise edutuse tundega, mis ärkamist veelgi raskendab. Eelmisel nädalal, kui hommikul taaskord sama rituaali läbisin ja tundsin muuhulgas ka ängistust oma stuudio(toa) madala toatemperatuuri pärast (+10), mis on sedaviisi õigupoolest püsinud juba mõnda aega, helistasin emale. Tema aga hõiskas telefoni, et lõunatab mu kahe õega Kukekeses ja päris, miks ma nii morn olen – ehkki elan ju Londonis!