Miks tehakse hobustebokse just plast-punnlauast? Rexest Grupi juhatuse liige Aivo Käsnar selgitab, et puit on ebahügieeniline ja hobune sööb selle lihtsalt ära. Võib mõelda, et tallid on üsna kitsas turunišš, ent Käsnari sõnul on Euroopas hinnanguliselt kuus miljonit hobust, kellest igaüks vajab umbes 50 meetrit punnlauda.

“Nii saame kokku 300 miljonit meetrit teoreetilist turgu – me ei jõuaks seda terve oma eluajal ära varustada!” märgib Käsnar.

Käsnar kinnitab, et Rexesti tehnoloogia on Soome, Rootsi ja Saksamaa konkurentide omast parem: kui teised pressivad lihtsalt tööstuslikke jäätmeid kokku, siis eestlastel on materjalikulu väiksem, seetõttu ka tooted kergemad ja vastupidavamad, lisaks vähem robustsemad ehk siledama pinnaga. Rexesti toodang on konkurentide omast ka tunduvalt soodsam.

Rexesti asutanud Aivo Käsnar ja Andrus Valdmaa alustasid eri plastide kokkusulatamisega eksperimenteerimist 2008. aastal. Kaheaastase pingsa testimise ja nokitsemise tulemusena jõuti unikaalse tehnoloogiani, kuidas valmistada Plastrex-nimelist materjali. Selle kohta ütlesid Tal linna tehnikaülikooli teadlased oma eksperthinnangus küll esiti, et nii pole võimalik. Aga oli!

Rexest kasutab tooraineks kodumajapidamistes tekkivaid juustu-, vorsti- ja singipakendeid ning kilekotte. Sellist sodi nimetatakse madalakvaliteediliseks kodumajapidamisjäätmeks.

Esmalt jõuavad need Eestis Väätsa prügilasse, kus nad Rexesti (kui Eesti ainsa kodumajapidamise plastijäätmete ümbertöötleja) tarvis välja sorditakse. Lisaks saabuvad Mäosse tööstuslikud plastijäätmed: praaktooted, katkised plastalused, kanistrid, purgid jms.

Enne veel, kui Rexest tegevust alustas, ladestati plastijäätmed maapõue või pressiti kokku ja müüdi Hiinasse või Malaisiasse. Nüüd, kus see kraam Mäosse jõuab, sordib ja purustab Rexest selle ära, kuumutab-jahutab ning teeb veel üht-teist “hookuspookust” – tootmisahela lõpus seisab igatahes virnade viisi punnlaudu, valmis sõiduks kliendi juurde.

Innovatsioon “sitast saia tegemisel” jätkub Mäos täie auruga. Praegu uuritakse isegi, kas tasuks vana juba ladestatud plastisodi prügilatest välja kaevata ning see väärt kaubaks teha!

Käsnari sõnul lisandub tooteportfelli lähiajal plastist terrassilaud, mida ei pea iga kevad peitsima ega lihvima. Paistku päike või sadagu vihma – jäätmetest tehtud terrass püsib oma parimas
kvaliteedis aasta ringi.

Kesk-Eesti plastimeeste tähtsamad sihtturud on Skandinaavia riigid, Inglismaa ja Saksamaa. Paralleelselt ehitatakse üles müügivõrku, otsitakse uusi turge ja tooteid ning laiendatakse tootmist. Viimane nõuab aina rohkem toorainet – jäätmeid. Käsnari sõnul ringleb Eestis aastas 60 000 tonni Rexesti huviorbiidis olevaid plastijäätmeid. Ka tublisti laienedes suudaks Rexest aastas uuesti ringlusse võtta vaid 5000 tonni.

“Näeme asjas omamoodi missiooni: enam ei maeta plasti maapõue. Me teeme prügist midagi uut,” räägib Käsnar. Seda ilmaimet olla hiljuti märgatud isegi Brasiilia televisioonis, kus Rexesti tegevust kajastati.