Kust saab beebi uue maksa?

 (3)
                 
Kust saab beebi uue maksa?
(Corbis / Scanpix)
Ühe tillukese poisi surm näitas, kui raske on eestlastel leida väikelastele siirdamiseks elundeid.

“Kui me saime haigekassast garantiikirja 3,5 miljoni krooni peale, siis oli päris vinge tunne! Meil on ikka tubli riik!” räägib Marge. Raha oli mõeldud seitsme ja poole kuisele Valterile Londonis uue maksa siirdamiseks. Ka nii väikestele beebidele siiratakse elundeid, kuigi tundub, nagu oleks tegemist nukukirurgiaga.

Väikese Valteri maks ei tööta, nagu peaks. Imikud ju ei kaeba ja ka Valter ei tõsta lärmi – tema haigus avastatakse, sest arstid näevad, et poiss on liiga kollane. Valter on sel ajal kahe ja poole kuune. Muidu on Valter helge poisike, kõva jutupaunik – koogab vahvasti. Aeg-ajalt üritab ta kõrvu kratsida – maksahaigusele iseloomulikult häirib teda sügelus. Haiguse edenedes, mõne kuu pärast hakkab Valter kiiresti väsima ja magab palju, muutub järjest nõrgemaks ning kipub vanematelt vendadelt tihti nakkusi üles korjama.

Valteri raviarst Katrin Luts Tallinna lastehaiglas soovitab vanematel hakata harjuma mõttega, et Valterile tuleb siirata uus maks.

Uus maks on saadaval, aga Inglismaal

Valter on Eestis teadaolevalt teine Alagille’i sündroomiga laps – see on harvaesinev haigus, aga mitte tingimata eluohtlik. Arstid nii Tallinnas kui Tartus teevad kõik mis võimalik. Marge, Valteri ema, uurib internetist poisi haiguse kohta lisa ning suhtleb sarnases olukorras vanematega üle ilma.

“Surfasin ingliskeelsetes foorumites, seal kiideti üht Londoni Kings College’i haigla arsti, kelle nimi on Alex Knisley. Ma siis saatsin talle kirja Valteri analüüsidega,” räägib Marge.

Edasi kulgeb kõik kiiresti: Knisley võtab nad jutule ning koos Valteri raviarstiga Tallinnas hakkavad nad vankrit edasi lükkama.

Valteri perekond küsib Eesti haigekassast raha (mida nad ka saavad) ning nad otsivad võimalusi, et lennata kogu perega Londonisse ja elada seal hotellis sel ajal, kui Valter on haiglas.

Poolteist kuud pärast esimest kirja Londonisse on neil Kings College’is kirjas vastuvõtuaeg esmaseks läbivaatuseks. Väike Valter aga Londonisse ei jõuagi – nädal enne väljalendu sureb ta juhuslikku viirushaigusesse.

Valteri vanemad annetavad reisiks kogutud raha Tallinna Lastehaigla toetusfondile, et seda saaks kasutada mõni teine perekond, kel tulevikus on abi vaja.

Iga siirdamist vajav laps on meie meditsiinile oluline õppetund. Iga juhtum on nagu traktor, mis lükkab teed puhtamaks. Suurema rahvaarvuga riikides astub lapsevanem koos abi vajava lapsega konveierile – patsiente on palju ja lahenduste leidmine rutiinne. Eestis see nii pole. Uue elundi saamine sõltub lapsevanemate ja raviarsti initsiatiivist.

“Eestis peaks ka nii olema, et teatame transplantatsioonikeskusse, et nii vanale lapsele on elundit vaja, ja süsteem hakkab otsima lahendusi,” ütleb doktor Katrin Luts, kes on beebisid välismaale ravile aidanud.

Mullu said välismaal uue elundi kaks last. Alates 2006. aastast on neid olnud kuus. Nad on käinud Inglismaal, Saksamaal, Rootsis ja Austrias. Välismaal beebidele siirdamas käimise põhjus pole mitte niivõrd kirurgilises võimekuses, hoopis sobivaid elundeid on meil liiga harva.

Elundisiirdamine Eesti beebidele välismaal on väikelaste privileeg. Täiskasvanutele elundite siirdamise tulevik on ikka kodumaal, räägib Tanel Laisaar Tartu Ülikooli Kliinikumist. Tema tegi oktoobris esimest korda Eestis kopsu siirdamise operatsiooni.

Eestil tasub liituda Skandinaavia süsteemiga

Miks peab iga riik oma täiskasvanud haigetega ise hakkama saama? Elundeid on alati vähe ning välismaistel keskustel pole huvi seda vähest ressurssi jagada. Teiseks: patsiendil on keeruline võõral maal hakkama saada, suheldes intensiivravi palatis võõras keeles.

Koostöö riikide vahel on oluline kas või selleks, et doonorilt saadud väärtuslik elund raisku ei läheks. Neer elab väljaspool keha kuni 24 tundi ja maks 8 tundi. Eesti puhul toimub praegu koostöö neerude vahetamise osas peamiselt Lätiga. Seni on vahetatud aastas alla kümne neeru.

Katrin Luts Lastehaiglast loodab, et Eesti riik pingutab, et liituda Euroopa riike ühendava doonorluse ja siirdamiste ühendusega Eurotransplant.

“Loodame, et aasta jooksul liitume Eurotransplantiga,” ütleb Mart Einasto, Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige.

Liitumiseks tuleb aga täita hulk nõudeid – nagu rahanduses ühisrahale euro saamiseks. Isegi Eesti, Läti ja Leedu koos on liiga väiksed, et laste doonorluses ühiselt toimida. Suurema süsteemiga liitumine annaks Eesti haigetele beebidele rohkem elulootust.


Siirdamine on odavaim ravi

 Uue elundi siirdamine haigele on odavaim ravimisviis, leitakse Euroopa Komisjoni äsja vastu võetud direktiivis.

 Kõige rohkem siiratakse neerusid. Neeru siirdamine maksab keskmiselt 190 000 krooni.

 Neere saab ka teisiti ravida: haige istub iga nädal kaks korda ja viis tundi järjest tugitoolis ning tema veri uhutakse jääk­ainetest puhtaks. Selline ravi maksab aastas 448 400 krooni.

 Maksa siirdamine maksab keskmiselt 552 000 krooni. Neile haigetele muud võimalust raviks ei ole.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused