Lehepeks ja meediakoristus

Margit Tõnson ei näe kasumimeedia kolletumisele muud ravi kui targa ja nõudliku tarbija kasvatamine.

Mõni aeg tagasi leidis NO99-nimelises pealinna teatris aset üks teistmoodi aktsioon, mis muu hulgas tõestas, kui vajalikud on teatris need inimesed, kes kunagi publiku ette kummardama ei tule. Aktsiooni sisu oli järgmine: kõik teatri töötajad loosisid endale kolmeks päevaks uue ameti, ning nii tuli dramaturgil ja tõlkijal, turundusjuhil ja korraldusjuhil näiteks näitleja rolli täita, ja mõnd armastatud näitlejat nägi publik lavamehena rassimas.

Niisiis, julgetele kohaletulijatele esitati lühikesi etüüde, ning ühes neist hüppab äkki keegi helkurvestis mees ühe teise mehe kujuteldava auto kapotile. Saalitäis rahvast vappub naerust, ja mina ei saa mitte millestki aru. Olin just välismaalt tagasi jõudnud ning mõistagi eelmise päeva meedia pommuudise ning tippsündmuse – Kapoti-Arvo ja Kartmatu Kalevi lustisõidu maha maganud. Ise veel töötab meedias!

Olgu, eks ma pisut liialdan, ega sellest kurioossest “uudisest” vist rahvusringhääling pikka reportaaži ei teinud, niisuguste “sündmuste” peale lendavad ikka Õhtulehe ajakirjanikud, “Reporteri”-magasini poisid ja Võsa Pets oma kaamerate ja mikrofonidega kohale, kuid ometi oli sel õhtul, seal saalis, teadmatuses inimeste hulk hämmastavas vähemuses. Jah, tunnistan, et hiljem internetist “Reporteri” arhiivist Kalev Rebase kaitsekõnet kuulates naersin minagi silmad märjaks.

Mis viib meid lõppeva meedia-aasta väga oluliste märksõnadeni. Mobiilsus ja portabiilsus. Ega ma hästi ei kippunud uskuma, et on inimesi, kes läptopiga kempsus istuvad ja kehakergendamise kõrval end uudisvoogudega laevad. (Kusjuures läptoppe müüdi tänavu esimest korda rohkem kui PCsid). Aga miks ei peaks moodne inimene ajalehte sülearvuti või veelgi lihtsam – nutitelefoni vastu vahetama?

Ning kuna nii palju tasuta informatsiooni on võrgus saadaval, siis raske on leida mõjuvat põhjust, miks peaks keegi ajalehe postkasti jõudmist ootama või ennast mõne saate ajaks televiisori taha lohistama. Loen, millal tahan ja kus tahan, vaatan-kuulan saadet meediakanali digiarhiivist, millal ja kus aga soovin.

Kirjutan oma blogisse, mida ma sellest kõigest arvan, ning saadan sõpradele mõne sotsiaalse võrgustiku kaudu teate, et nemadki midagi arvaksid. Meie mõnusas e-Eestis, kus internet wifi kujul bussis ja rongis ja pargis ja rannas, seda enam. Pealegi, telekast ei saagi ju tegelikult filme vaadata, sest reklaamipausi ajal läheb meelest ära, millega kurjam parajasti tegeles, enne kui Dosia ja Espumisan sekkusid. Järelikult vaatan siis, kui ise tahan. Internetis õpiti vabavara abil igasuguste tilbendavate, vilkuvate, roomavate, hüppavate jne reklaamibännerite ignoreerimine õige kiiresti ära.

Teisest küljest tahavad kommertskanalid ja erakapitalil põhinev trükimeedia ju kuidagi ellu jääda – kui inimene enam teleka ees ei istu ja vahib saateid arhiivist, lehti ei telli, vaid sirvib mobiilist, siis tuleb reklaamidega talle sinna järele minna. Muidu pole muud kui pood kinni. Interneti reklaamimüük kasvas alles hiljuti paberlehega võrreldes kosmilise kiirusega, paberlehed känguvad, kärbivad kulusid, vähendavad mahtu, muudavad formaati – see on kogu maailma ajakirjanduse tänane olukord. Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalias, Ameerikas, Soomes lähevad peatoimetajad peast halliks ja omanikud tõstavad häält.

On veel mõni üksik dinosaurus, kes keeldub investeerimast veebikeskkonda. Neile ennustatakse üksmeelselt hukku. Ja teisel pool lauda istuvad noored nohikud, kes m&otild e;ne uue enneolematu keskkonna väljamõtlemisega teenivad miljardeid. Google ostis Youtube’i, mis on reklaami ääreni täis. Google ostis ka osa Facebookist, populaarsest sotsiaalsest võrgustikust, millel on üle 140 miljoni kasutaja.

Facebook omakorda sõlmis liidu Twitteri ja Flickriga – et saaks vaid ühe Facebooki kasutajanimega neis kahes võrgus samuti tegutseda ja end identifitseerida. Kõik need kasutajad liiguvad nüüd edasi ja tagasi ning liiklus aina kasvab ning reklaamimüük käib just selle liiklustiheduse pealt.

Üks uus alternatiivne trend paistab reklaamivõidujooksu keskelt ka – too aktiivne Facebooki kasutaja, kes korraldab vahetevahel mõne ürituse või kontserdi, annab välja raamatu või on mis tahes PR-valdkonnas vastutav, otsustab juba praegu oma infot otsepostitada sealsetele tuhandetele sõpradele ja nende sõpradele, kommuunidele ja fänniklubidele. Nii hakkab lagunema ka seni kehtinud reklaamihierarhia.

*

Seda, kas paberlehe kadumise pärast kurvastavad vaid koerte ja kasside varjupaigad, kus vanapaberit loomadele alla pannakse, näeme kauges tulevikus. Sest lehetoimetus, kui ta talitab targalt, ei seisa tegelikult totaalse kolletumise alternatiivi ees, vaid ta peab loobuma võidujooksust veebiga ning ära otsustama, mis on ühe ja mis teise meediumi parimad küljed.

Kõik, mis kiiresti rikneb, aktuaalsuse kaotab jne, läheb veebi, aktiivsemaks ja emotsionaalsemaks saab loo videopildi lisamisega, külastajate kaasa meelitamisega panuse andmiseks jne. Paberväljaandele jääb kvaliteetne ja esteetiline foto ja teksti kokkukujundamine, süvitsi minevate lugude, pikaajaliste põhjalike reportaažide pakkumine. Piltlikult öeldes – veebis on Youtube’i esikümme ja paberis on arutlus sellest, millised on veebiekshibitsionismi võimalikud tagajärjed ja kus on sellise fenomeni juured.

Kui lehe veeb ja paber diferentseeruvad sisuliselt, siis on ka lugejaskond paremas seisus – piirid on nähtavad ning üht ei saa enam teise pattudes süüdistada. Veeb ongi koht, kus võidumees on see, kes tähelepanu kiiremini endale saab – ja tähelepanu tõmbamiseks pole paremat kollasest teabeesitusest: suur karjuv pealkiri (­Katastroof! Kriis! ­Pankrot!), suur pilt, skandaal, mõrv, pettus, paljastus, enesepaljastus jne.

Praegu on aga olukord segane – õpivõimelisel tarbijal on tänavu juba tulnud selgeks saada, et näiteks tissi- ja missi- ja liislassiuudiseid kuvav portaal Elu24.ee lihtsalt ripub seal Postimehe veebiküljel, aga ta “ei määri Postimeest kollaseks”. Või et Ekspress.ee ei ole identne Ekspressi paberväljaandega – sest too asub hoopis paber.eks­press.ee külje peal.

Ma pole veendunud, et klikimeedia ongi onlain-evolutsiooni tipp. Või et “lugeja soovidele vastutulek” peaks viima onlaini sisu tervenisti samale pealiskaudsuse tasemele, mida viljeleb keskmine kommentaator “enne kirjutan ja postitan, siis mõtlen” praktika abil. See on lihtsalt laisk ajakirjandus – kui 400 kommentaari koguneb loetud tundidega olematu homouudise halva tõlke peale, siis milleks pingutada?

Veeb ei saa korrastuda ühepoolselt. Harjumuspärane hierarhia, et keegi kuskil üleval otsustab, et nii tohib ja nii ei tohi – see lihtsalt uue meedia tingimustes ei tööta. Kohus keelas ära “Magnuse” filmi näitamise, aga ta ei saa ära keelata selle vaatamist, kui see on kuskil internetis saadaval. Veeb saab korrastuda ja puhastuda vaid selle meeletult, tuhandeid kordi suurema aktiivse kasutajaskonna tahtel ja soovil. Aga selleks on vaja teadmisi, ja ennekõike hu vi. Paar aastat tagasi ütles Marju Lauristin Areenile, et inimesele, kes tahab vähe teada, on iga info adekvaatne. Inimesele, kes tahab palju teada, pole ükski info adekvaatne.

Tume tarbija allub igasugustele provokatsioonidele, ajab segamini lehe- või saatetoimetuse seisukohad saatejuhi-ajakirjaniku seisukohtadega, ei oska eristada meelelahutusliku saate formaati ajakirjanduslikust, mõõtes kõike ühe puuga.

Samuti nägime sel aastal tohutut enesepeegeldusuudiste kasvu – mis juhtus järjekordses “Tõehetke” saates ja mida ütles Füürer-Rutt, millest jahvatasid Gräžin ja Riisalu “Seitsmestes uudistes” või mida ütles Kilk Luigele Kuku raadios. Seesugune parasiitmeedia teenib täiesti õigustatult ära etteheited, et pilt, mida meedia meile maailmast pakub, on ikka õige kitsas ning maailm sealjuures õige tilluke. Vähegi suuremate nõudmistega tarbija ei saa sellise killukesega leppida ning on sunnitud otsima infot mujalt, mitte-eestikeelsest uudisruumist.

*

Sellest kõigest tulenevalt on aasta möödunud meediapeksu tähe all. Varakevadel manifesteeris Kaarel Tarand Sirbis, lehes, mis kommentaare ei avalda ja kasumit ei teeni: “Ajakirjandus on probleem (siin ja edaspidi mahutan selle nimetuse alla kasumit taotlevad meediaorganisatsioonid ning jätan välja kasumit mittetaotleva kultuuriajakirjanduse, rahvusringhäälingu ja ehk mõne kontsernivälise nišiväljaande). Võib-olla suurim probleem, mis meil üldse on. Ta kultiveerib kultuuritust ning õõnestab riiklust.” Juubeliaasta kõnes jõudis president Ilves kurta, et kui ta loeb eestikeelset ajakirjandust, siis ta ei tunne ära seda maailma, millest ta näiteks inglise keeles loeb.

Mille peale Tiit Hennoste Areenis kolletuva ajakirjaniku ohu ühiskonnale umber lükkas, kuid kolletuv valge ajakirjandus, mis flirdib teadlikult kasumi nimel piirialadega, olla oht küll. “Kas valgete lehtede muutumine üha kollasemaks on oht Eesti ühiskonnale? Veel ei ole, sest veel on uurivat ajakirjandust ja analüüsi. Aga kui sama suund jätkub, siis tuleb siit väga suur oht.

Sest klassikaline kollane ajaleht ei ole mõeldud olema neljas võim. Kui aga valged lehed loobuvad võimust, siis on see suur oht.”

Hapukurgihooajal algas Kulka paberites tuhninud suvereporterite uljaste sõnade ja süüdistustega tõeline verbaalne raketirünnak küündimatute leheneegrite ja lollakate lapsajakirjanike pihta. Kakofoonias kõlasid sellised teemad nagu üleüldine kolletumine, neljanda võimu positsiooni kuritarvitamine, ülbus, kallutatus, ebaprofessionaalsus, valetamine, ringkaitse jne.

Hetkeks, mil arvamusliidrite abiga Kulka tulekahju sealsamal meedia­areenil lõpuks kustutatud sai, järgnes Gruusia konflikt ning presidendilt uued süüdistused meedia ja arvamusliidrite leigusele antud olukorras. Ja siis hakkas juba üleilmseks kriisiks kiskuma ning meedia panustas paanikanupule. Ning kui lõpuks veel ootamatult tali tuli, ei olnud eriolukorra väljakuulutamine enam kaugel. Ülereageerimine on stressi sümptom.

Naer leevendaks stressi – aga võta näpust, vähe sellest, et meedia on täis paanikasõnumeid ja positiivsest tuntakse puudust, ripub ka kogu emakeelne huumor nabanööriga meedia küljes – vilgas järelnoppimine käib nii raadios, teles kui ka ajalehe huumorikülgedel. “Teletaip”, “Ärapanija”, “Erisaade” jms – kõik nad lehitsevad lehti ja vahivad uudiseid, sirvivad portaale ja tsiteerivad Kroonikat. Elust, sellest vahendamata elust, mis pole veel kellegi poolt kokku kirjutatud või monteeritud, saadakse või võetakse inspiratsiooni haruharva.

Jah, tahaks tarka tarbijat, mitte kõigesööjat ja kõigeklikkijat, amneesia käes kannatavat ühepäevaliblikat. Kooli rohkem meediaharidust, et õpitaks lausvale kõrval ka muid retoorikavõtteid ära tundma, nagu demagoogiat ja populismi ja propagandat... Kulkasse ajakirjanduse sihtkapital! Rohkem süvenemist! Rohkem aega. Targemaid valikuid. Kõigile.