Leo Kunnas: 35 viga Eesti iseseisva kaitsevõime arendamisel

 (131)
                 
Leo Kunnas: 35 viga Eesti iseseisva kaitsevõime arendamisel
Reservkolonelleitnant Leo Kunnas toob välja 35 otsust, mis on pärssinud Eesti iseseisva kaitsevõime arendamist.

Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud üle 16 aasta. Sõjalise riigikaitse ülesehitamine algas tegelikult veelgi varem - Kaitseliidu taasloomisega 1990. aasta veebruaris. Seega on õige aeg küsida: mida oleme riigikaitse valdkonnas saavutanud? Kas esmane iseseisev kaitsevõime on suudetud üles ehitada? Kas kasutame oma nappe ressursse ratsionaalselt ja tõhusalt?

Kõigepealt - mis üldse on esmane iseseisev kaitsevõime? Ühe lausega kokkuvõetult on see sõjaliste võimekuste ja üksuste kogum, mis Eesti kaitsejõududel läheb vaja, et sõjalise konflikti korral vastu pidada seni, kuni NATO poliitilised otsustusprotsessid käivituvad ning liitlased suudavad sõjaliseks operatsiooniks vajaliku väehulga kokku koguda ja kohale toimetada.

Et vastata, asetan küsimuse teistpidi ning küsin hoopiski: milline võinuks olla Eesti sõjaline riigikaitse täna, kui teatud võtmeotsused oleksid tehtud teisiti? Milliste otsustega on pidurdatud, takistatud või kahjustatud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamist? Järgnevalt analüüsin kolmekümmet viit säärast otsust ning nende mõju ja tagajärgi.

 Ebaromantilised 1990. aastad - kõhklused, viivitamine, alarahastamine ning valimatu erastamine

1. Kaitseliidu mittetunnustamine ja riikliku toetuseta jätmine (1990-1992. aasta algus).
Kaitseliit loodi rahva tahte väljendusena omaalgatuslikus korras, kuid tollane ametlik Eesti organisatsiooni olemasolu ei tunnistanud ega toetanud. Kaitseliitu võrreldi isegi Interrindega. Loodi ka ametlik alternatiivorganisatsioon - Kodukaitse, mis hiljem hääbus.
Kaitseliit saavutas riikliku tunnustuse ja muutus kaitsejõudude osaks alles 1992. aasta esimesel poolel.
See otsus ei murdnud Kaitseliitu, kuid tekitas organisatsioonile tõsiseid arenguraskusi, mida jätkus veel järgnevateks aastatekski. Ilma toonaste kaitseliitlaste tahte, visaduse ja jõupingutuseta võinuks minna ka nii, et Eestis üldse polekski vabatahtlikku riigikaitseorganisatsiooni ning Eesti oleks täna sõjaliselt palju nõrgem ja ühekülgsem.

2. Viivitused ja kõhklused kaitseväe taasloomisel (1991. aasta teine ja 1992. aasta esimene pool).
Daatumid räägivad ise enda eest - Kaitsejõudude Peastaap taasloodi 1991. aasta oktoobris (kaks kuud pärast iseseisvuse taastamist) ning esimesed väeosad 1992. aasta märtsis (seitse kuud pärast iseseisvuse taastamist). Võrdluseks: aastail 1918-1919 jõuti seitsme kuuga ära pidada pool Vabadussõda. Enamik 1991. aastal seoses Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemisega iseseisvuse taastanud või iseseisvunud riike lõid oma relvajõud palju kiiremini.
Põhiline viivituse põhjus oli tollal valitsenud naiivne arusaam, nagu võinuks Eesti, geopoliitilise reaalsusega arvestamata, piirduda vaid politsei ja piirivalve loomisega. Siit on alguse saanud ka poliitikute ja riigiametnike ringkondades osalt tänapäevani levinud totaalkaitse ja sõjalise riigikaitse tähtsuse alahindamise, sõjalise riigikaitse alarahastamise ning kaitseväe ja Kaitseliidu usaldamatuse traditsioon.
Väärtuslikku aega läks kaotsi: piltlikult öeldes ei saanud sõjaline riigikaitse stardist korralikult minema, õigemini kõheldi, kas stardipauku üldse anda.

3. Endisele Nõukogude Liidu kaitseministeeriumile kuulunud varade erastamine, arvestamata Eesti kaitsejõudude vajadusi (1990. aastad).
Endise Nõukogude Liidu (hiljem Vene Föderatsiooni) sõjaväe käsutuses oli Eestis ligi 800 paigas 1565 objekti kogupindalaga 87 147 hektarit, s.o 1,9 protsenti Eesti territooriumist.
Loomulikult ei vaja Eesti kaitsevägi 1,9 protsenti riigi territooriumist 1565 objektiga. Aga kui küsida, kas endise Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi varade erastamisel ja endistele omanikele tagastamisel arvestati riigikaitse vajadustega - paraku pole võimalik positiivselt vastata.
Kaitseministeerium on aastaid tegelenud nõukogudeaegsete Aegviidu ja Nursi polügoonide maade omanikelt tagasiostmisega kaitseväe keskpolügooni ja Nursipalu harjutusvälja tarbeks. Omanikel on vaieldamatu õigus õiglasele kompensatsioonile, aga selle oleks pidanud lahendama kohe, 1990. aastate alguses. Viieteistkümneaastase viivituse tagajärjel on kannatanud ja kannatab edaspidigi eelkõige kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõpe.
Kaitseväel ja Kaitseliidul on puudus laopindadest ning seetõttu on vaja ehitada uusi ladusid. Suur hulk nõukogudeaegset laopinda erastati läbimõtlematult, osa isegi alles 1999. aastal.
Samal ajal, kui mitmed kaitseväe väeosad ja asutused on surutud üsna kitsastesse ja ebasoodsatesse tingimustesse (Tagalapataljon, Üksik-Vahipataljon, Sidepataljon Tallinnas, Rahuoperatsioonide Keskus ja Scoutspataljon Paldiskis), loobuti kaalutlematult näiteks endise 144. motolaskurdiviisi käsutuses olnud Tondi ja Keila sõjaväelinnakutest.
Juhtimist ja koordinatsiooni endisele Nõukogude Liidu kaitseministeeriumile kuulunud hiiglaslike varade edasise sihipärase kasutamise osas ei toimunud. Ka ei tehtud katsetki erastamisest ja varade müügist saadavat tulu kasutada tol ajal tõsiselt alarahastatud sõjalise riigikaitse arendamiseks.

4. Endise Nõukogude riigireservi varude erastamine (1990. aastad) ning kriisi- ja sõjaaja varude uuendamata jätmine ning puudulikkus täna.
1991.-1993. aastal võeti üle endised Nõukogude riigireservi varud umbes 300 miljoni krooni väärtuses 1993. aasta turuhindades, sealhulgas 16 000 tonni bensiini, üle 19 000 tonni diiselkütust ja 27 500 tonni toiduteravilja, samuti suured kogused ravimeid ja esmatarbekaupu.
Valdav osa ülevõetud varusid erastati koos ettevõtetega (Volta, Talleks, Ilmarine). 1991. aastal loodud julgeolekureservi keskus erastati koos ladudega (Paides, Tapal ja Pääskülas) 1999. aastal.
Nõukogudeaegne tsiviilkaitsesüsteem lammutati ilma uut asemele loomata või vana kaasajastamata.
Varusid on uuendatud minimaalselt. Uuendatud viljavarust haihtus mitukümmend tuhat tonni seoses käesoleva kümnendi alguse Rakvere viljasal­ve topeltlagede skandaaliga. Problemaatiliseks võib osutuda varude eksisteerimine virtuaalsel kujul, see tähendab lepingutega kaetult, mitte füüsiliselt olemasolevate varudena.
Varud on liiga väikesed, et tagada elanikkonna toimetulek kriisi- või sõjaolukorras.

5. Sõjalise riigikaitse alarahastamine 1990. aastatel (0,7-1,1 prot­senti SKTst, mille hulka on loetud ka osa Piirivalve kuludest).
See võimaldas vaid kaitseväe ja Kaitseliidu igapäevase tegevuse; infrastruktuuri investeeringud ja varustuse hanked jäid aga minimaalseteks.
Ainus märkimisväärne relva- ja varustushange, mis 1990. aastatel tehti, oli nn Iisraeli relvatehing, mille osamakset tasuti kuni kümnendi lõpuni. Kogu auto­transport, raskerelvad (105 mm haubitsad Soomest) ja enamik allüksuse varustust saadi sõjalise abi korras meie partneritelt ja tulevastelt liitlastelt.
Kümme aastat pärast iseseisvuse taastamist elas kaitsevägi põhiliselt nõukogude tööpataljonide rajatud kasarmutes ning kasutas valdavalt abi korras saadud varustust. Kaitseliit sai endale kõige vanema, kaitseväest üle jäänud varustuse ning Kaitseliidu infrastruktuuri ei investeeritud mitte kui midagi. Hinnates kaitseväe ja Kaitseliidu praegust seisu, ei tohiks neid tõsiasju kunagi unustada.
Ühest küljest on terve kümnendi väldanud riigikaitse alarahastamine mõistetav: oli ju iseseisvuse taastanud riigil vaja tagada elanikkonna elementaarsed vajadused ning panna alus riigi edasisele majanduslikule arengule. Kuid teisalt on toonane vähene panustamine sõjalisse riigikaitsesse hämmastav: möödunud kümnendi alguse ja keskpaiga sisemiste ja väliste ohtude kontekstis ei saanud Eesti iseseisvust võtta kaugeltki kui iseenesestmõistetavat.
Käesoleva aastakümne alguses aset leidnud riigikaitse rahastamise oluline paranemine ei toimunud niivõrd sisemise vajaduse sunnil kui meie liitlaste mõju tulemusena. Kuid NATO soovitusliku kahe protsendini SKTst on veel pikk tee minna.

Ajad on muutunud - probleemid jäänud

Järgnevalt käsitlen nelja võtmeprobleemi, mis on olnud aktuaalsed alates iseseisvuse taastamisest, kuid millel pole siiamaani lahendust. Nende juhtumite puhul pole tegu mitte niivõrd valede otsuste kui pikaajalise otsustamatuse, kõhklemise ja minnalaskmisega.

6. Riigikaitse juhtimise probleem.
Parlamentaarse riigikorralduse tingimustes puuduvad Vabariigi Presidendil võimalused nii totaalkaitse kui ka sõjalise riigikaitse juhtimiseks, see tähendab, oma funktsiooni täitmiseks riigikaitse kõrgeima juhina. Vabariigi Presidendil puudub pädevus anda peaministrile korraldusi totaalkaitse valdkonnas. Ka ei ole kooskõlas kehtiva põhiseaduse mõttega, et Vabariigi President annaks kaitseväe juhatajale korraldusi, minnes mööda Vabariigi valitsusest, kes peab ellu viima riigi sise- ja välispoliitikat.
Seega on Vabariigi President riigikaitse kõrgeim juht vaid nominaalselt, mitte sisuliselt. Samal ajal põhiseaduses sätestatud riigikaitse kõrgeima juhi roll paneb Vabariigi Presidendile selge vastutuse riigikaitse juhtimise ja korraldamise eest.
Peaminister ei ole põhiseaduse ega põhiseaduslike seaduste järgi vastutav riigikaitse korraldamise eest, samal ajal kui vaid temal Vabariigi valitsuse juhina on sisuline pädevus, võimalused ja vahendid anda ministeeriumidele korraldusi totaalkaitse valdkonnas ning kaitseväe juhatajale sõjalise riigikaitse valdkonnas.
Nominaalne vastutus ja sisuline pädevus on üksteisest lahutatud. Kuna peaminister ei vastuta riigikaitse eest, pole peaministritel kõigi muude probleemide kõrval olnud piisavalt aega ega motivatsiooni sellega tegeleda. Seetõttu on sõjaline riigikaitse pikka aega olnud alatähtsustatud ja -rahastatud ning totaalkaitse koos üldriikliku mobilisatsioonisüsteemi ning kriisi- ja sõjaaja varudega on jäänud üles ehitamata.
Riigikaitse juhtimise puudulikkust võib pidada kõigi riigikaitsealaste probleemide juureks ning mitmete teiste probleemide allikaks.

7. Kaitseväe keskpolügooni ja harjutusväljade probleem.
Keskpolügooni ja väeosade läheduses paiknevate väiksemate harjutusväljade maaomandi probleemid on vindunud kogu iseseisvuse taastamise järgse aja. Osalt on selle põhjuseks eespool juba kirjeldatud 1990. aastate valimatu erastamine, teisalt on kaitseministeeriumis valdkonnaga tegelevad ametnikud viieteistkümne aasta jooksul jõudnud vahetuda nii mitu korda, et järjepidevust, mis sellises keerukas valdkonnas on positiivse tulemuse saavutamiseks kõige määravam, pole tekkinud.
Kaitsevägi on olnud sunnitud suurtükiväe- ja õhutõrjerelvadest laskmisi korraldama Soomes ning suuremate jalaväeüksuste lahinglaskmisi Lätis Adaži polügoonil. Esimesed suurtükiväe lahinglaskmised Eestis Tapa lähedal paikneval kaitseväe keskpolügoonil teostati alles 2007. aastal.
Juriidiliselt on hetkel olemas vaid kaitseväe keskpolügoon. Harjutusväljad - Klooga, Männiku, Sirgala, Nursipalu ja Kikerpera - on riigikaitse seitsmeteistkümnendal aastal alles asutamisel. Seetõttu on kaitseväe võimalused lahinglaskmisi teostada piiratud ning selleks on iga kord vaja Vabariigi valitsuse luba riigimetsas laskmiste korraldamiseks.
See kõik on avaldanud ja avaldab edasi negatiivset mõju kaitseväe väljaõppe tasemele ja ettevalmistatud üksuste sõjalisele võimekusele, rääkimata suurest hulgast lisatööst, mida kaitseväe ja Kaitseliidu kaadrikoosseis peab tegema, et lahinglaskmised saaksid üldse toimuda.

8. Riikliku ja kaitseväe mobilisatsioonisüsteemi loomise probleem.
Kuni 2003. aastani oli kaitseministeeriumile seadusega pandud täielik vastutus kaitseväe mobilisatsiooni korraldamise eest. Kuna valdkonnas ei toimunud aastate jooksul mingit tegevust ega mobilisatsioonisüsteemi välja ei arendatud, avaldas Kaitsejõudude Peastaap initsiatiivi, et võtta kaitseväe mobilisatsiooni korraldamine kaitseväe pädevusse.
Selleks muudeti 2003. aastal kümmet seadust ning Vabariigi valitsus andis välja määruse, millega kaitseväe mobilisatsiooni põhifunktsioonid - reservväelaste ning sõjaaja üksuste arvestus ja õppekogunemisele kutsumine või mobiliseerimine, samuti mateljaliarvestus ja ladustamine - anti üle kaitseväele. Kaitseministeerium säilitas kaitseväe mobilisatsiooni olulistest valdkondadest vaid riigivara kasutuselevõtu ja sundkoormiste määramise, põhjendusega, et on vastuvõetavam, kui riigiasutustele ja tsiviilisikutele varaliste kohustuste määramisega tegelevad teised tsiviilisikud, mitte sõjaväelased.
Kuid läks veel kaks aastat, enne kui kaitseministeerium 2005. aastal andis koos Kaitseressursside Ameti loomisega kaitseväele üle seniste Riigikaitse Osakondade mobilisatsioonijaoskonnad, mis läksid kaitseringkondade staapide koosseisu. Kaitseväele anti üle vaid kahe Riigikaitse Osakonna reservväelaste arvestus neljast ning ringkonnastaabid pidi tegema kõvasti lisatööd, et väeosades olevate andmete põhjal reservväelaste arvestus taastada ja korrastada.
Kui keegi väidab, et sõjaaja kaitseväe kujul on tegemist paberarmeega, siis ta eksib. Isikkoosseisu, sõjaaja üksuste ja materjali arvestus on elektrooniline, see tähendab, virtuaalne. Kui keegi küsib, miks suuremaid reservväelaste õppekogunemisi pole veel toime pandud, siis on vastus lihtne: suuremate, pataljonisuuruste üksuste ettevalmistamist alustati alles 2002.-2003. aasta õppetsüklis ning õppekogunemisele pole ratsionaalne kutsuda reservväelasi enne, kui ajateenistusest on möödunud viis aastat.
Loomulikult pole kaitsevägi kõike, mis kaitseministeeriumil rohkem kui aastakümne jooksul tegemata jäänud, kolme aastaga veel tasa teha suutnud. Kuid täna on kaitsevägi võimeline sõjaaja kaitseväe mobiliseerima, kui seda peaks vaja minema.
Riigivara kasutuselevõtu ja sundkoormiste määramisega kaitseväe mobilisatsiooni toetamiseks pole kaitseministeerium veel alustanud. Üldriikliku mobilisatsiooni korraldamise elanikkonna elushoidmiseks ja põhivajaduste rahuldamiseks kriisi- ja sõjaajal on kaitseministeerium kõrvale jätnud kui üle jõu käiva ülesande.

9. Valikulise ajateenistuse probleem
Põhiseadus sätestab, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. Viimasel kolmel aastal on läbinud kohustusliku kaitseväeteenistuse ning saanud sõjalise väljaõppe vaid 31-34 protsenti 19aastaste Eesti meeskodanike aastakäikudest. Meessoost Eesti kodanike põhjendatud ootused võrdse ja ühetaolise kohtlemise suhtes pole täidetud.
Kaitseväe käsutuses on hetkel kasarmukohti ning olmet ja väljaõpet tagavaid rajatisi vaid umbes 2600 ajateenijale.
Kogu iseseisvuse taastamise järgset aega on iseloomustanud vaidlused ajateenistuse vajalikkuse, mahu ja pikkuse suhtes.
Ajateenistuse pikkust on vähendatud kaks korda: peatselt pärast iseseisvuse taastamist poolteiselt aastalt aastale ning 2000. aastal üheteistkümnele ja kaheksale kuule. Kaitseministeeriumi tippametnike abinõu ajateenistuse mahu piiramiseks on olnud lihtne ja toimiv - kui pole piisavalt väeosi, kasarmukohti ega olme- ning väljaõpperajatisi, pole võimalik ka mahtu suurendada.
Kuid võitlusvõimelise, umbes 40 000 kuni 50 000 mehelise sõjaaja kaitseväe loomiseks valikulisest ajateenistusest ei piisa. Lahendiks oleks ühesuguse pikkusega (vähemalt 11 kuud) ajateenistus kõigile vaimselt ja füüsiliselt tervetele meeskodanikele koos sõjaaja ametikoha, üksusepõhise ettevalmistuse ning edasise teenistusega reservis.

Ei suurtükkidele ja tankidele!

Edasi analüüsin otsuseid, millega kaitseministeerium on järjekindlalt loobunud abi korras või "poliitilise sõbrahinnaga" pakutud raskerelvastusest.

10. 105 mm haubitsad Taanist (1990. aastate lõpp)
1990. aastate lõpus pakkus Taani sõjalise abi korras 72 (kolme suurtükiväegrupi jagu) 1950. aastatel valmistatud 105 mm haubitsat ja juurdekuuluvat varustust. Erinevalt Soome abina saadud haubitsatest oli tegu 105 mm NATO kaliibriga relvadega (erinevus on mürsu pikkuses). Ka on Soomest saadud haubitsad valmistatud 1930. aastatel (ehkki neid on hiljem moderniseeritud). Kaitseministeerium ütles pakutud abist ära.
Leedu võttis pakkumise vastu ning need relvad on siiamaani Leedu kaitseväe relvastuses. Pole teada, et Leedu kavatseks lähiajal suurtükiväe relvasüsteeme uuendada.

11. 155 mm haubitsad (teise suurtükiväegrupi täis­relvastus ja -varustus Saksamaalt, 2002-2003)
Pakkumine sisaldas 24 haubitsat (155 mm), juurdekuuluvat varustust, transpordi-, side- ja tulejuhtimisvahendeid ning laskemoona analoogselt Saksamaalt hangitud esimese suurtükiväegrupi varustusega. Relvastus ja tehnika pärines 1980. aastatest ning pakuti müüa seoses Saksamaa Bundeswehri sõjaaja koosseisu vähendamisega. Pakkumise "poliitiline sõbrahind" oli umbes 120 miljonit krooni. Relvade ja varustuse tegelik hind uuena ostes oleks umbes 1,5 miljardit krooni.
Sama relvasüsteem on praegu mitmete riikide relvastuses, kaasa arvatud sellised suurriigid nagu Jaapan ja India. Relvasüsteemi evitamisel ja kasutamisel pole ületamatuid tehnilisi probleeme, nagu 2006.-2007. aasta sõjaaja üksuste ettevalmistamise tsükkel on näidanud.
Kaitseministeerium ei võtnud pakkumist vastu.

12. 122 mm haubitsad Soomest (2007 - täna)
Tegu on hetkel jõus oleva pakkumisega, mis sisaldab relvi, juurdekuuluvat varustust ja suurt kogust laskemoona.
Relvad on valmistatud endises Nõukogude Liidus 1970. aastatel. Relvasüsteem on Venemaa, Soome ning paljude Ida-Euroopa riikide relvastuses, kaasa arvatud NATO Ida-Euroopa liitlased. 122 mm haubits oli põhiline relvasüsteem, mida Nõukogude Liit kasutas Afganistani ning Venemaa Tšetšeenia sõdades pealetungivate vägede tee tasandamiseks. Küsitud hind on sümboolne ning sisaldaks eelkõige relvade remondi ja hoolduse ning Eestisse toimetamise kulusid.
Sel teemal on toimunud kirjavahetus Kaitsejõudude Peastaabi ja kaitseministeeriumi vahel, kus kaitseministeeriumi ametnikud on taas väljendanud eitavat seisukohta. Venemaal on meie naabruses, Leningradi sõjaväeringkonna eri väeosades ainuüksi alalises valmiduses 14 suurtükiväe- ja reaktiivsuurtükiväe gruppi. Meil on hetkel kaitseväe sõjaaja koosseisus üks nüüdisaja nõuetele vastav üksus. Need arvud räägivad ise enda eest.

13 Leopard 2A4 tankid Saksamaalt (2003-2004)
Kui Bundeswehr vähendas sõjaaja tankiüksuste koosseisu ligi kahelt ja poolelt tuhandelt lahingumasinalt mõnesajale, oli ka Eestil võimalik nüüdisaegseid tanke hankida.
Leopard 2A4 on 1980. aastatel toodetud relvasüsteem, mis on mitmekümne riigi relvastuses.
Lahingumasina hinnaks oleks kujunenud 100 000 - 150 000 eurot, mis on murdosa uue tanki hinnast.
Soome ja Poola hankisid aastatel 2003-2004 Saksamaalt kumbki terve tankibrigaadi jagu tanke.
Varem on Eestil olnud mitu võimalust abi korras tanke saada, neist pakkumistest oli kõige märkimisväärsem Norra Leopard 1A5 tankipataljoni pakkumine käesoleva kümnendi algul.
Kaitseministeerium on kõik pakkumised tagasi lükanud. Tankide mittevajalikkust on põhjendatud isegi sellega, et meie liitlastel olevat neid küllalt. Selle loogika järgi ei peaks Eesti kaitseväge üldse vajama, sest meie liitlastel on ju relvajõud olemas.
Venemaal on Leningradi sõjaväeringkonnas alalises valmiduses neli tankipataljoni. Ilma tankideta on Eesti kaitseväe lahinguvõime piiratud kinnise ja poolkinnise maastikuga. Ka ei ole Eesti kaitsevägi võimeline korraldama pataljonist suurema üksuse pealetungioperatsoone, mis on võtmetähtsusega mis tahes ootamatu, piiratud ulatusega või kukutamisrünnaku tõrjumisel.

Miks merevägi on jäänud nišimereväeks?

14. Loobumine Saksamaa pakutud meremiinidest ja miinipraamidest (2003).
Potentsiaalsele vastasele on vaja vaba pääsu suurematesse sadamatesse, et merejalaväe- või muud meredessandiks võimelised üksused võiksid takistusteta kohale sõita ning vastupanu kohtamata randuda. Vastase pääsu sadamatesse on vaja tõkestada. Kõige lihtsam ja odavam meetod selleks on miiniveeskamine ehk meremiinide paigaldamine. Seega on miiniveeskamine tähtsaim võimekus, mida merevägi esmase iseseisva kaitsevõime tagamiseks peaks omama.
Saksamaa pakkus aastal 2003 "poliitilise sõbrahinnaga" rannikukaitseks sobivaid miine ja veeskamiseks vajalikke miinipraame maksumusega umbes 40 miljonit krooni. Kaitseministeerium ei võtnud pakkumist vastu.

15. Kolme miinijahtija hankimine umbes 800 miljoni krooni eest (2006).
Miinitõrje tähendab piltlikult öeldes seda, et pärast sõjalist konflikti korjaksid miinitõrjelaevad vastase pandud meremiinid veest välja. Kuid potentsiaalsel vastasel puudub vajadus meie territoriaalvete mineerimiseks. Seega esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast on miinitõrje sekundaarse tähtsusega. Samas kolme miinitõrjeks vajaliku miinijahtija ostmine läheb maksma umbes 800 miljonit krooni. Nii suure summa eest saanuks lisaks miiniveeskamise võime väljaarendamisele "poliitilise hinnaga" ka veel ühe tankipataljoni ja kahe suurtükiväegrupi põhivarustuse.

Vanad väeosad enne kinni, kui uued üles ehitatud

Järgnevalt vaatlen mõningate kaitseministeeriumi infrastruktuurialaste võtmeotsuste mõju kaitseväele ning selgitan, kuidas need on pärssinud ja pärsivad ka edaspidi esmase iseseisva kaitsevõime arendamist.

16. Kalevi ja Tartu väeosade sulgemine (2001-2002).
Väeosade sulgemise põhimotiivina esitas kaitseministeerium säästmisvajadust. See oleks asjalik põhjendus juhul, kui sel viisil säästetud raha ei kulutataks kergekäeliselt projektidele, millel puudub seos esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisega.
Sulgemise tagajärjel saavutas kaitseväe kasarmukohtade arv alles 2005. aastal sulgemiseelse taseme. See seadis piirid ajateenijate arvule, mis omakorda tähendas tõsiseid piiranguid nii sõjaaja üksuste ettevalmistamisele kui ka kaadrikoosseisu värbamisele.
Kunagisel Tartu pataljoni territooriumil on praegu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste simulatsioonikeskus. Kalevi pataljoni kunagist asukohta nähakse eelistatud uue sõjaväelinnaku paiknemise kohana, kuhu peaks koondatama Tallinnas paiknevad väeosad. Need faktid panevad tehtud sulgemisotsuste pädevuse tõsise kahtluse alla, seda enam, et just suletud väeosad paiknesid soodsas sotsiaalses piirkonnas.

17. Pärnu väeosa sulgemine (2006-2007).
Eelmise otsuse järg, ainult seekord esitati lisapõhjendusena NATO (loe NATO Brüsseli ametnike) tungivat soovitust.
Otsuse tagajärjel vähenes kaitseväe kasarmukohtade arv veel umbes 300 koha võrra (nii palju majutati Pärnus keskmiselt aastas ajateenijaid). Kaitseväe käsutuses on hetkel kasarmukohti ning olmet ja väljaõpet tagavaid rajatisi vaid 2600 ajateenijale. Näitaja ei ületa 1990. aastate keskpaiga taset. Tõsi, olme ja väljaõppetingimused uutes kasarmutes ja muudes rajatistes erinevad nõukogudeaegsetest nagu öö ja päev. Uusi majutuskohti lähiajal juurde tulemas pole.
Kaitsevägi on sattunud surnud ringi: kuna 2600 ajateenija piir on ees, ei piisa sellest sõjaaja üksuste ettevalmistamiseks ega kaadrikoosseisu värbamiseks. See tähendab, et kaitsevägi ei suuda iseennast taastoota ning kaadrikaitseväelaste arv väheneb, mis omakorda tähendab, et on vähem kaadrikaitseväelasi, kes ajateenijaid ette valmistavad ning sõjalistel operatsioonidel osalevad, ja nii taas uuele ringile.

18. Uue sõjaväelinnaku väljaehitamise pidurdumine Tallinna piirkonnas (2004 - tänaseni).
Uue linnaku planeerimine pidi algama 2004. aastal ning esimesed rajatised pidid valmima 2006. aastal. Tänase päeva seisuga pole isegi linnaku asukohta kindlaks määratud. Uude linnakusse peaksid koonduma amortiseerunud nõukogudeaegsetes rajatistes paiknevad Tallinna väeosad, eelkõige Tagalapataljon ja Vahipataljon, kus olme- ja väljaõppetingimused on täna kohati halvemad kui vangide elutingimused Eesti uuemates vanglates.
Loomulikult, kui projekteerimise ja ehitamisega aastaid viivitada, siis ei ole ka põhjust imestada, et kõik on vahepeal palju kallimaks läinud. Kui veelgi viivitada, jõuab veel kallimaks minna.

19. Miinisadama väljaehitamine vastuvõtja riigi toetuse sadamaks (täna).
Miinisadamas on renoveeritud küllalt kaisid, et ära paigutada kõik mereväe laevad. Juhul, kui Miinisadamasse on kavatsus paigutada ka Piirivalve ja Veeteede Ameti alused, on mõistlik, et neile vajaminevate kaide ja muude rajatiste renoveerimist ei rahastataks kaitse-eelarvest. Veelgi ebaratsionaalsem oleks Miinisadama väljaehitamine vastuvõtja riigi toetuse sadamaks, et vastu võtta mere teel saabuvaid liitlasvägesid või sõjalist abi. Muuga ja Paldiski sadamates on kõik selleks vajalikud rajatised juba olemas.
Küsimus on mitmesajas miljonis kroonis, mida oleks sõjaliselt otstarbekam suunata uue sõjaväelinnaku väljaehitamiseks Tallinna piirkonnas või mobilisatsiooniladude rajamiseks.

20. Ämari lennuväli - püüdurhävitajate baaslennuväli versus vastuvõtja riigi toetuse lennuväli (täna).
Nagu nimetus ütleb, on tegu erineva võimekusega lennuväljadega. Püüdurhävitajatele sobiv lennuväli on Eestile vajalik, sest ilma selleta pole mis tahes õhuturbelahend võimalik. Leedus Šiauliai lennuväljal paiknevate NATO hävitajate tegevusraadius ei kata Eesti õhuruumi. Tallinna lennuväli ei sobiks püüdurhävitajate baaslennuväljaks, sest see häiriks liiga palju tsiviillennuliiklust.
Ka vastuvõtja riigi toetuse lennuväli on Eestile hädavajalik, tagamaks vajaduse ­korral liitlasvägede ja sõjalise abi õhu teel kohale saabumist. Vastuvõtja riigi toetuse ­lennuvälja nõuded on tehniliselt kõrgemad - seal peavad suutma maanduda ka suuremad, C-5 ja C-17 tüüpi lennukid või nende analoogid. Tallinna lennuväli vastab vastuvõtja riigi toetuse lennuvälja nõuetele.
Tulenevalt potentsiaalse vastase tugevast hävitaja- ja kaugõhutõrjest on õhu teel toimuv liitlasvägede abi võimalik vaid enne sõjalise konflikti tegelikku algust. Kui sõjaline konflikt on juba puhkenud, on Eestile võimalik sõjalist abi anda või vägesid kohale toimetada vaid maateed, Leedu ja Läti kaudu. Pelk õhu-mereoperatsioon Eesti sõjaliseks toetamiseks, samal ajal kui Eesti territooriumil käib lahingutegevus, ületaks oma raskusastmelt Normandia dessanti 1944. aastal, oleks väga riskantne ning seetõttu poleks selle toimumine tõenäoline.
Seetõttu pole ratsionaalne ehitada Eestisse teist vastuvõtja riigi toetuse lennuvälja. Hinnavahe on poole miljardi krooni klassis, seda raha on ratsionaalsem kasutada Tallinna piirkonna uue sõjaväelinnaku ja mobilisatsiooniladude jaoks.

21. Kaitseväe mobilisatsiooni­ladude väljaehitamine.
Kaitseväe mobilisatsioonilaod on hädavajalikud kaitseväe sõjaaja varustuse ja varude hajutamiseks. Nende ehitamiseks on jõutud vähe ära teha. Järgneval neljal-viiel aastal on kaks selget infrastruktuuri ülesehitamise alternatiivi - kas uus sõjaväelinnak Tallinna piirkonnas ja mobilisatsioonilaod või kaitseministeeriumi tippametnike eelistusena Miinisadama laiendamine ja Ämari lennuvälja ehitamine vastuvõtja riigi toetuse lennuväljana. Teine eelistus tähendaks, et esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast hädavajaliku jaoks raha lihtsalt ei jätkuks. Küsimus ei ole selles, et raha pole, vaid selles, milleks seda kasutatakse.

Positiivselt lahenenud juhtumid

Kõik negatiivsed kavatsused pole õnneks konkreetse tulemini jõudnud. Edasi käsitlengi juhtumeid, mille puhul, tihti terava konflikti kaudu, on õnnestunud negatiivseid otsuseid vältida.

22. Toonase kaitseministeeriumi vastuseis Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste loomisele (1997-1998).
Kuni 1997. aastani toimus kaitseväe kaadriohvitseride ettevalmistamine lühikursustel ja väljaspool kaitseväge - toonases Riigikaitse Akadeemias. 1997. aastal jõudis kaitseväe areng sinnamaale, et käivitada kaadriohvitseride haridussüsteem ja taasasutada Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.
Kui Riigikaitse Akadeemia juhtkonna vastuseis kaadriohvitseride ettevalmistamise lõpetamisele nende juhitud õppeasutuses on inimlikult mõistetav, siis toonase kaitseministeeriumi ametnike Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste loomise vastasele tegevusele ei leidu ratsionaalset põhjendust.
Terav konflikt lõppes Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taasasutamisega Vabariigi Valitsuse poolt 1998. aasta märtsis.
Praegu on kaitseväe ja Kaitseliidu arengut ilma Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja seal tugevalt tsiviilhariduse ja Tartu Ülikooliga seotud kaadriohvitseride ettevalmistuseta raske ette kujutada. Kuid oli aeg, mil see polnud hoopiski iseenesestmõistetav ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taasasutamise otsus kõikus tugeva vastuseisu tõttu noateral.

23. Kaitseliidu redutseerimise katse (2002. aasta teine pool - 2003. aasta).
Pärast NATO-kutse saamist tõusis päevakorda Kaitseliidu eksistents uues kontekstis. NATO Brüsseli lauaametnikud mõjutasid ja suunasid oma Ida-Euroopa kolleege, et need kõikjal relvajõude vähendaksid. Balti riikide vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid, mille analoogid paljudes Euroopa riikides puuduvad, paistsid Brüsseli ametnikele kohe silma kui "kummalised, arusaamatud organisatsioonid".
Paraku leidis üleskutse teatud kõlapinda ka meie riigiametnike ja poliitikute hulgas ning kerkis päevakorda Kaitseliidu kui "iganenud territoriaalkaitseorganisatsiooni, kes ei suuda panustada ümberpaigutatavaid üksusi ekspeditsiooniarmee tarbeks" laialisaatmise või drastilise vähendamise küsimus.
Kuna Kaitseliit oli selleks ajaks kujunenud ühiskonnaga tugevalt lõimunud organisatsiooniks, mis on Kaitseliidu vanematekogu kaudu tugevasti seotud ka riigi poliitilise eliidiga, oli see katse määratud läbikukkumisele juba eos. Kuid see olukord jättis kahtlemata Kaitseliidule oma jälje: organisatsioon ei saanud mitme aasta jooksul piisavalt tähelepanu ja ressursse.

24. 40 000 M-14-tüüpi automaatvintpüssi juhtum (1995-1997).
Möödunud aastakümne keskpaigas oli kaitseväel ja Kaitseliidul lisaks Iisraeli relvatehinguga saadud Galil-tüüpi automaatidele vaid mõni tuhat Hiina ja Rumeenia päritolu Kalašnikovi, mis oma kvaliteedilt jätsid soovida. Mõistetavalt oli kaitseväe juhtkond mures sõjaaja kaitseväe varustamise pärast elementaarsete käsirelvadega ning otsis sõjalist abi välisriikidest.
Kui USA Euroopa väejuhatus pakkus 40 000 M-14-tüüpi automaatvintpüssi, polnud toonasel kaitseväe juhtkonnal põhjust keelduda. Ameeriklased lasid asja käiku ning mõne aja pärast jõudis see otsustamiseks USA poliitilistele otsustajatele.
Ühtäkki avastasid USA sõjaväelased, et puudub Eesti-poolne ametlik taotlus. Kaitseministeerium keeldus seda vormistamast ja ära saatmast. Tähelepanuväärne oli seejuures ühe kaitseministeeriumi tippametniku kommentaar: "Kui te saate liiga palju relvi, hakkate sõjalise konflikti puhul veel sõdima ka. Sel juhul meie kultuuriväärtused hävivad."
USA poliitilised otsustajad tegid sellegipoolest positiivse otsuse. Pärast seda, kui kaitseministeerium oli relvade äratoomisega veel umbes aasta viivitanud, jõudsid need lõpuks Eestisse.
Automaatvintpüssi M-14 modifikatsioonid on ka praegu USA armees kasutusel täpsuspüssidena. Tegu on kaalult mõnevõrra raske, kuid täpse ja töökindla relvaga. Relvad on kergesti moderniseeritavad täpsuspüssideks, mida on ka Eestis tehtud.

25. Nelja-aastane viivitus maaväe lähiõhutõrje relvasüsteemi hankega (2003-2007).
Maaväe lähiõhutõrje relvasüsteemi hankega oli esialgu planeeritud alustada 2003. aastal. Positiivne on, et 2007. aastal hankeleping lõpuks sõlmiti ning lähiaastail relvasüsteem tarnitakse. Negatiivse poole peale jääb nelja-viieaastane viivitus õhutõrjeüksuste ettevalmistamisel ning vahepeal tõusnud hind.

Muud käesoleva kümnendi alguse negatiivsed otsused

26. Kaitseväe operatiivstruktuuri suurusele 16 000 inimese ülempiiri seadmine (2003-2004).
Venemaal on Leningradi sõjaväeringkonnas alalise valmiduse üksustes üle 40 000 sõjaväelase, sealhulgas maaväe lahinguüksusi kümme motolaskurpataljoni, kuus õhudessant- ja õhuründepataljoni ja neli tankipataljoni. Oleks naiivne käsitada nii suurt alalise valmiduse üksuste hulka Eesti piiride läheduses pelga sõjalise kohaloleku või suurriikliku prestiiži näitamisena.
NATO-l puudub operatiivplaan Baltikumi kaitseks, seda ei kavatseta lähiajal ka koostada. Eesti territooriumil ei paikne USA või teiste liitlasvägede baase. Meie lõunanaaber Läti on sisuliselt loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest, mis sõjalise konflikti korral seab ohtu Eesti maismaaühenduse liitlastega. Puhtsõjalises plaanis, poliitilist retoorikat kõrvale jättes, on Eesti sõjalis-strateegiline olukord murettekitav.
Eesti sõjaaja kaitsejõudude (kaitseväe ja Kaitseliidu) suurus peab olema korrelatsioonis Venemaa Leningradi sõjaväeringkonna alalise valmiduse üksustega, see tähendab 40 000 kuni 50 000 inimest. Meie lahinguüksuste suhe peab olema vähemalt 1 : 1, sest meie kergejalaväe üksused ei ole tulejõult, manööverdamisvõimelt ega kaitstuselt võrreldavad tanki- või mehhaniseeritud jalaväeüksustega. Oluliste lahingutoetusüksuste osas (suurtükiväe-, õhutõrje- ja pioneeriüksused) ei tohi jõudude vahekord olla rohkem kui 1 : 3 meie kahjuks.
Kui need elemementaarsed kriteeriumid pole täidetud, pole võimalik Eesti strateegilisi võtmepiirkondi (Suur-Tallinna ruumi) kuni liitlasvägede kohalejõudmiseni enda käes hoida. Sõjaaja kaitsejõud oleksid sunnitud piirduma lühiajaliste viivituslahingutega ning sissitegevusele üle minema juba sõjalise konflikti algfaasis, mis tooks kaasa riigi täieliku okupeerimise koos kõige sellega kaasnevaga.
16 000 inimese raames pole võimalik mitte ühtki ülal toodud kriteeriumi täita ega esmast iseseisvat kaitsevõimet välja arendada.

27. Sõjaväestatud Piirivalve ja Päästeameti likvideerimine osana õhukesest riigist (2003-2007).
Peamise põhjendusena Piirivalve ja Päästeameti tsiviil­ametiteks muutmiseks esitati, et NATO liikmena pole võimalik neid osaliselt rahastada kaitse-eelarvest, nagu tehti rehepaplikult 1990. aastatel ja käesoleva kümnendi algul. See on täiesti adekvaatne põhjendus - kaitse-eelarve on sõjalise riigikaitse ülesehitamiseks.
See aga ei tähenda, et otsus iseenesest oleks mõistlik - totaalkaitse mittesõjalised komponendid tuleks rahastada iga ministeeriumi oma eelarvest, antud juhul siseministeeriumi eelarvest. Kui Päästeametil enam sõjaväestatud päästekompaniisid pole, peab sama ülesannet keegi ikkagi täitma. Kaitsevägi ja Kaitseliit teevad igal aastal ametiabi taotluste alusel mitukümmend tuhat töötundi metsatulekahjude kustutamiseks. See toimub sõjaliseks väljaõppeks mõeldud aja arvel. Kes hakkab kriisi- ja sõjaajal tavaolukorrast palju mahukama päästealase tegevusega tegelema? Kaitsevägi või Kaitseliit ei saa seda teha, sest neil on sõjalise riigikaitse ülesanded. Vastust pole. Kes hakkab täitma neid sõjalisi ülesandeid, mida idapiiril seni täitis sõjaväestatud Piirivalve? Osalt Kaitseliit, kuid Kaitseliidu suutlikkusel on piirid, suurem osa jääb paratamatult täitmata.
Riik on nende otsuste kaudu muutunud nõrgemaks, õhenenud. Riigi õhenemine on saanud võimalikuks osalt tänu sellele, et riigikaitse, eriti totaalkaitse korraldamist ei juhi Eesti Vabariigis tegelikult keegi. Juhtimisvaakumi on täitnud ametnikud, kes valmistavad ette otsuseid, mis tunduvad neile otstarbekad oma mätaste ja mättakeste otsast vaadatuna. Ega siis riik sellepärast kokku varise. Ei varisegi, kuni esimese tõsise kriisini.

28. Kaitseressursside Ameti (KRA) loomine ilma regionaalsete büroodeta (2005).
Kaitseressursside Ameti probleemistik on tihedalt seotud valikulise ajateenistuse probleemiga ja võimendab seda.
Esialgu pidi KRA loodama kolme regionaalse büroo ja esindajatega maakondades. Hiljem leidsid kaitseministeeriumi tippametnikud, et piisab ühest regionaalsest büroost Tartus ning maakondades pole uue ameti kohalolekut üldse vaja. Eesmärgiks seati kutsealustega kontakti viimine miinimumini ning nendega suhtlemine pidi saama arvutipõhiseks. Uus amet pidi juhtivate ametnike arvates viima kutsealuste kvaliteedi uuele tasemele ning andma samal ajal märkimisväärset rahalist kokkuhoidu.
Tegelikkuses hakkavad probleemid pihta juba sellest, et KRA ei korralda umbes kolmandikule kutsealustele arstlikku komisjoni ning sellega langevad nad automaatselt edasisest käsitlusest välja. Kui enne KRA loomist, 2003.-2004. aastal ootasid sajad mehed ajateenistusse pääsemise võimalust, siis nüüd on sajad kutsealused kadunud ja hoiavad kõrvale. Arvuti võib olla hea abivahend kutsealuste arvestamisel, aga ei suuda asendada inimest nendega suhtlemisel. Tagajärg on, et paljud probleemid, mis muidu õigeaegselt välja tuleksid, jäävad kaitseväe väeosade lahendada.
Sellise ülesehitusega ametil puuduvad elementaar­sed eeldused kutsealuste kaitseväge rahuldavaks teenistusse kutsumiseks. Teise kaitseväele olulise ülesandega - sundkoormiste määramisega - pole KRA veel tegelema hakanud.

Mis on täna veel otsustamisel?

Lisaks infrastruktuuri ja raskerelvastust puudutavatele otsustele, mida eespool juba analüüsisin, on praegu päevakorras mitmeid esmast iseseisvat kaitsevõimet otseselt või kaudselt mõjutavaid otsuseid.

29. Kaitseväe juhataja institutsiooni välja arvamine põhiseadusest
Kaitseväe juhataja institutsiooni välja arvamine põhiseadusest võimaldaks tema de iure allutamise kaitseministrile ja kaitseväe juhataja ametikoha muutmise otsustusõiguseta sinekuuriks ning looks eeldused ametikoha kui sellise kaotamiseks tulevikus. Sellega kaasneks kaitseväe kui terviku staatuse redutseerimine mis tahes tavalise riigiameti tasemele.
De facto läheks täielik otsustusõigus kaitseministeeriumi tippametnikele. Seda ei saaks enam defineerida tsiviilkonrtollina, isegi mitte tsiviiljuhtimisena, vaid lihtsalt juhtimisena.
Olen varem väitnud, et Kaitsejõudude Peastaabi ja kaitseministeeriumi vaheliste vastuolude tegelik põhjus on kaitseministeeriumi tippametnike puudulik arusaam esmase iseseisva kaitsevõime vajalikkusest, mis tuleneb omakorda erialase ja sotsiaalse kompetentsi vaegusest. Kaitseministeeriumi endised ja praegused tippametnikud on võtnud seda kindlasti ülekohtuse etteheitena. Kuid paraku pole mina see, kes neile etteheiteid teeb, vaid faktid.
Kujutagem ette olukorda, et kaitseministeeriumi endised ja praegused tippametnikud suruvad oma tahte läbi ja ­kaitseväe juhataja arvataksegi põhiseadusest välja. Kümne, viieteistkümne või kahekümne aasta pärast (juhul, kui vahepeal pole puhkenud sõjalist konflikti) võiks mõni erukindral või reservkolonel taas kirjutada artikli kolmekümne viiest või viiekümnest otsusest, mis on pärssinud esmase iseseisva kaitsevõime arengut. Ainult selle vahega, et puuduksid positiivselt lahenenud juhtumid.
Juhul, kui sõjaline konflikt peaks aga puhkema, tuleb tuhandetel sõjaväelastel ja tsiviilisikutel need otsused oma verega kinni maksta.

30. Alternatiivse õhupääste­teenistuse loomine kaitseministeeriumi valitsemisalas
Projektil puuduvad ratsionaalsed põhjendused. Miks? Õhupääste on valdavalt tsiviilfunktsioon, NATO lendurite päästmine moodustaks sellest vahest protsendikümnendiku. Ka on piirivalve saanud ja saab edaspidigi õhupäästeteenistuse moderniseerimiseks suure hulga Euroopa Liidu toetusraha, mille eest on juba soetatud 221 miljonit krooni maksev päästekopter Augusta-Westland 139 ja teine kopter hangitakse 2008. aastal. Pealegi on piirivalve õhupäästega siiamaani toime tulnud. Milleks siis kulutada rohkem kui miljard krooni alternatiivse dubleeriva õhupäästeteenistuse loomiseks? See miljard tuleks esmase iseseisva kaitsevõimeks oluliste sõjaliste võimekuste loomata jäämise arvelt.

31. C-17-tüüpi transpordilennuki osaku hankimine
Otsus käsitab osalemist NATO strateegiliste transpordilennukite C-17 ühishankes. Projekti pikaajaline osamaks oleks umbes 650 miljonit krooni (võrdub umbes kahe väiksema C-27 tüüpi transpordilennuki hinnaga), mille eest saaksime ainult 45 lennutundi aastas.
Osalemine oleks ratsionaalne, kui meil oleks korraga riigivälistel sõjalistel operatsioonidel pataljon või suurem üksus. Rühma- ja kompaniisuuruste väikeüksuste ja nende varustuse veoks on mõistlikum ja säästvam sõlmida kahepoolsed kokkulepped riikidega, kelle suuremate kontingentide koosseisus meie üksused sõdivad. Praegu on meil olemas hästi toimivad õhuveokokkulepped USA ja Suur­britanniaga.
Kui meie pataljonisuurused või suuremad üksused peaksid osalema NATO aluslepingu artikkel 5 kohustuste täitmisel, leiaks säärane situatsioon tõenäoliselt aset Euroopas. Sel juhul on vägesid ja varustust mõistlik vedada mööda raudteed või laevadega.
C-17-tüüpi transpordilennuki osaku hankimiseks puudub sõjaline vajadus ning see poleks ka Eesti-suurusele väikeriigile majanduslikult rentaabel. Mõistlik oleks seda raha kasutada hoopiski juhtimis- ja sidesüsteemide hankimiseks või käsirelvade moderniseerimiseks.

32. Osalemine 2010. aastal NATO kiirreageerimisjõududes 250mehelise kontingendiga
Arvestades kaitseväe mehitatust kaadrikaitseväelastega pole võimalik rasketel sõjalistel operatsioonidel ehk maakeeles sõdades osalemist praeguses mahus jätkata ning samal ajal siduda veel umbes 250 kaadrikaitseväelast poolteiseks aastaks NATO kiirreageerimisjõudude 14. rotatsioonis (NRF-14) osalemisega.
Sõdades osalemine on loomulikult igas plaanis olulisem sõjalises, seda enam poliitilises mõttes, nii et valik ei tohiks olla raske. Kui aga üritada mõlemat, jääb vaid üks allikas, mille arvelt NRF-14s osaleda - kodused ülesanded: ajateenijate väljaõpe, sõjaaja üksuste ettevalmistamine, reservväelaste õppekogunemised. Niisiis jällegi esmase iseseisva kaitsevõime arvelt. Hind, mis selle jõupingutuse eest tuleks maksta, tühistaks juba ette mis tahes positiivse tulemuse.

33. Luurevõimekuse küsimus
Võitlusvõimelist kaitseväge ilma silmade ja kõrvadeta, see tähendab, ilma luurevõimekuseta on raske ette kujutada. Teatud luurefunktsioonid - näiteks naaberriikide ja operatsioonipiirkondade sõjaliste arengute jälgimine, vastuluure kaitseväe sees ning kaitseväelaste julgeolekukontroll - on suhteliselt spetsiifilised ning olemasolevatel kahel julgeolekuasutusel, Kaitsepolitseil ja Teabeametil, pole võimekust neid täita. Nende funktsioonide teostamiseks on mõistlik seadusega täpselt sätestada kaitseväe Luurekeskuse funktsioonid ja pädevused.
Kaitseministeeriumi tippametnikud on Kaitseväe luurekeskuse kui julgeolekuasutuse loomise vastu.

34. Kaitseväe side- ja juhtimissüsteemide arendamine ja sidevarustuse hankimine
Kaitsevägi on viimastel aastatel välja arendanud ja hankimas nüüdisaegset sidesüsteemi 1. jalaväebrigaadi ja selle üksuste juhtimiseks. Järgnevalt on vaja arendada sõjaaja kaitseväe kui terviku ning kaitseringkondade side- ja juhtimissüsteeme ning need hankida.
Kaitseministeeriumi tippametnikud on alati olnud, vahel varjatumalt, vahel avalikult, kaitseringkondade loomise vastu kuni mõtteni territoriaalkaitse või uue nimega maakaitse üldse kaotada.
Selles kontekstis pole mõtet hämmastuda, et kaitseringkonnad ja maakaitseüksused on ressursside jagamisel alati vaeslapse osas. Kuid ilma nüüdisaegsete side- ja juhtimissüsteemideta kaitseväe kõikidel juhtimistasanditel ei ole sõjaaja kaitsevägi efektiivselt juhitav.
Kuid ministeeriumi tippametnike arvates on muud tähtsamat ja otstarbekamat - alates alternatiivsest õhupäästeteenistusest kuni Miinisadama ebaproportsionaalse laiendamiseni.

35. Käsirelvade moderniseerimine Iraagi ja Afganistani sõdade kogemuste põhjal
Käimasolevate sõdade üks olulisemaid õppetunde on, et automaatide ja kuulipildujate sihtimisseadmete moderniseerimine - relvadele punatäpp- ja hologrammsihikute paigaldamine - suurendab olulisel määral tule täpsust, eriti hämaral ja poolpimedal ajal. Käsirelvade sihtimisseadmete moderniseerimine ja öövaatlusvahendite kasutuselevõtt on hetkel sama oluline kui näiteks püstolkuulipildujate rakendamine enne Teist maailmasõda.
Seega on aktuaalne kogu sõjaaja kaitseväe käsirelvastuse järkjärguline moderniseerimine, mitte piirdumine umbes kahe tuhande relvaga riigivälistel sõjalistel operatsioonidel osalevate üksuste tarbeks. Ministeeriumi tippametnike seisukoht on, et sõjategevus väljaspool Eestit on teistsugune kui kodupinnal ning kogu sõjaaja kaitseväe käsirelvastuse moderniseerimine ei ole otstarbekas.

Kokkuvõtteks

Võtan veel kord kokku kaitseministeeriumi tippametnike peamised põhjendused, miks peaks asju just nii otsustama ja tegema.

Ei ole raha. Seda on kasutatud mitmete otsuste põhjendamiseks, alates väeosade sulgemisest kuni "poliitilise sõbrahinnaga" raskerelvahangete äraütlemiseni. Samas pole rahast kahju sadu miljoneid kroone maksvate projektide jaoks, mille seos esmase iseseisva kaitsevõimega on vähene või puudub üldse.
Praegu hakkab sääraste otsustamisjärgus projektide (alternatiivne õhupäästeteenistus kaitseministeeriumi valitsemisalas, Miinisadama väljaehitamine vastuvõtja riigi toetuse sadamaks ja Ämari vastuvõtja riigi toetuse lennuväljaks, C-17 osaku hankimine) kogumaksumus jõudma üle kahe miljardi krooni. Kaitseminister ja kaitseväe juhataja on mõlemad rõhutanud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamise tähtsust. Kaitseministeeriumi tippametnike eelistused on teised - nende väljapakutud otsused ja ressursijaotus jätavad, nagu pahatihti varemgi, esmase iseseisva kaitsevõime ja tegelike sõjaliste võimekuste arendamise pelgaks deklaratsiooniks.
Mis puutub eraldi vastuvõtja riigi toetuse sadama ja lennuvälja ehitamisse kaitseministeeriumi valitsemisalas, siis selleks puudub vajadus. Eesti on arenenud infrastruktuuriga riik ning kriisi- ja sõjaajal on võimalus kasutada olemasolevat tsiviilinfrastruktuuri. Kaitseministeeriumi tippametnike pakutud lahend oleks sobilik mõnele vähearenenud Aafrika riigile.

Ei ole otstarbekas. Seadusega on kaitseministrile antud pädevus hinnata kaitseväe juhataja otsuste otstarbekust. See pädevus eeldab kaitseministeeriumi tippametnikelt igas mõttes - nii sõjalises, sotsiaalses kui ka juhtimisalases - suuremat kompetentsi kui kindralitelt ja kolonelidelt. Kaadrisõjaväelasena nägin kümneid kordi, kuidas minu ülemate, kolleegide, alluvate väljapakutud otsuseprojektid hinnati samade juhtivate ametnike poolt ebaotstarbekateks. Kuid kes hindab hindajaid ja kontrollib kontrollijaid? Teen nüüd seda tsiviilisikuna ja hindan nende otsuseid sama otstarbekuse - sõjalise otstarbekuse seisukohast.

NATO nõuab. See maagiline vormel sobib universaalseks põhjenduseks mis tahes otsustele. NATO nõuab territoriaalkaitse likvideerimist. NATO nõuab Kaitseliidu vähendamist ja rolli ümberhindamist. NATO nõuab väevõimekus­eesmärkide aktsepteerimist. Ja nii edasi ja edasi.
Kuid NATO Brüsseli ametnikud pole NATO. NATO on NATO riigid. Eesti on üks 26 NATO suveräänsest liikmesriigist. Seepärast ei saa ükski kui tahes kõrge Brüsseli ametnik meilt midagi nõuda või meile midagi ette kirjutada. Tegelikkuses nad ei nõuagi, nad vaid soovitavad ja mõjutavad. On iseküsimus, kas need soovitused on alati Eesti rahvuslikes huvides.
Teistes NATO riikides on nii, seepärast peaks meil ka olema. Kuna paljudes NATO riikides on palgaarmee, peaks meil ka olema. Kuna mitmed liitlased vähendavad sõjaaja kaitsejõude, peaksime meiegi sama tegema. Kuna Hollandis ja Belgias ei ole kaitseringkondi, ei peaks ka Eestis olema. Ja veel ja veel. Kui on vaja leida õigustusi oma ideedele, võib alati viidata ühele, mitmele või ka paljudele NATO riikidele. Samas kui Soomes, Šveitsis, Iisraelis, Singapuris või mõnes teises sõjaliselt ülitugevas või tugevas väikeriigis on tõhusaid ja eeskuju väärivaid riigikaitsealaseid lahendusi, need ei kõlba, sest tegu pole NATO riikidega.
Tegelikkuses on ka NATO riikide riigikaitse väga erinev, äärmusest äärmusse.
Kuid Eesti on alliansi ääreriik oma ajaloolise idanaabri ning üle saja tuhande Venemaa kodanikuga. See on põhjus, miks me kaitseväge ja Kaitseliitu ülepea peame, muidu võiksime need ju laiali saata ning inimesi, aega ja raha millelegi kasulikumale kulutada.
See on tegelik põhjus, miks me NATO liikmeks üldse pürgisime ja astusime.
See on põhjus, miks Eesti vajab esmast iseseisvat kaitsevõimet.
See on põhjus, miks Eesti ei saa endale lubada kuulumist sõjaliselt nõrkade väikeriikide hulka, kuhu eelkirjeldatud otsused meie riiki tõukavad.
Eestil on olemas kõik eeldused saada sõjaliselt suhteliselt tugevaks väikeriigiks, kes suudab sõjalisi ohte ennetada ja vajaduse korral ka koos liitlastega tõrjuda. Aeg on riigikaitseliste otsuste üle põhjalikult järele mõelda ja selliseks riigiks saada. Aeg on sõjalise riigikaitse ülesehitamise takerdunud rünnak uuesti käima lükata. Kuni pole enam hilja nagu 1939. aastal.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Leo Kunnas: 35 viga Eesti iseseisva kaitsevõime arendamisel

Registreeritud (0) Anonüümne (131)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare