Ta võiks oma välimusega mängida filmis Ukraina rahvuskangelast Tarass Bulbad. Kuid ta pidas hoopis äsja Otepääl psühholoogiaseminari. See oli Poola juurtega Jure Biechonskil tänavu juba mitmes kord Eestis loenguid lugeda. Oma sõnul lendab mees peagi edasi esinema Indiasse.

Enamiku aega veedab rändava eluviisiga psühholoog lennukis ja reisides. Ekspressi intervjuuga on tal üks mure. "Ärge kirjutage midagi sellist, et mul lennujaamades probleeme hakkaks tulema."

On see tõsi, et noorpõlves olite Iisraelis palestiina mässaja ja spioon?

See on pikem lugu. Ma sündisin Poolas aadliperekonnas. Mul on ka sakslastest esivanemaid. Võimalik, et mu vanavanaisa oli sakslasest parun, kes sündis Tallinnas, päris täpselt ei tea. Kui olin nelja-aastane, pidi mu perekond Poolast lahkuma poliitilistel põhjustel.

Ehkki seda polnud kavas, sattusime elama Iisraeli. Elasime Tel Avivi lähedal, hiljem kolisin Naatsareti lähistele. Kasvasin üles katoliiklasena juudiriigis, tähendab maal, kus enamus mind omaks ei võtnud.

14aastaselt hakkasin tegelema poliitikaga ja seisma vähemuse õiguste eest. See vähemus hõlmas ka palestiinlasi. Nii et olin katoliiklasest Poola parun, Palestiina kommunistliku partei liige Iisraelis.

Miks komparteis, mitte Palestiina Vabastusorganisatsioonis (PLO)?

Revolutsiooniline liikumine oli killustunud paljudeks väikesteks rühmitusteks ja gruppideks. PLO oli katusorganisatsioon, aga meil oli lihtsalt üks väike rühmitus. Meil oli ka juutidest aktiivseid liikmeid. Osalesin tänavameeleavaldustes, millest mõned kujunesid üpris vägivaldseteks.

1972. aastal sain 18 ja läksin Iisraeli sõjaväkke. Uskusin siis, et varsti tuleb revolutsioon ja on vaja, et revolutsiooniliselt meelestatud inimesed oleksid armees.

Ning armees olles spioneerisite palestiinlaste heaks?

Õieti seal polnud eriti midagi spioneerida. Teenisin õhutõrjes, olin väga madala auastmega. Üritasin vaid tõstatada igasugu probleeme, nõuda sõduritele paremaid elutingimusi ja sööki.

Olin 18aastane ja naiivne. Ootasin, et kohe tuleb suur revolutsioon ja ma kutsun kõiki üles sellega liituma. Mõtlesin, et see on õige asi. Aga mingit revolutsiooni ei tulnud.

Kas on õige, et olite ka tegev palestiinlaste pommimeistrina?

(Mõtleb pikemalt, mida öelda). Parem, kui selle teema jätaksime kõrvale.

Miks te palestiinlaste poolele asusite?

Seda saab põhjendada eri tasanditel. Üks on inimõiguste tasand. Palestiinlased olid allasurutud vähemus, kuigi neil on samasugused õigused nagu teistel vähemustel. Aga psühholoogina ma usun, et inimeste motiivid on sageli väga isiklikud ja poliitiliste või filosoofiliste põhjendustega üritatakse katta neid isiklikke.

Ma kuulusin Iisraelis vähemusse, elasin läbi omaenda identiteedikriisi. Otsisin, kuhu ma võiksin kuuluda ja leidsin.

Ometi pidite hoopis araablaste vastu sõdima?

Tegelikult ma ei sõdinud, kas teate miks? Sõda algas 1973. aasta 6. oktoobril kell kaks päeval. Aga kell 1.59 olin mina juba haavatud. Olin selle sõja kõige esimene ohver. Esimene Egiptuse sõjalennuk, mis piiri ületas, lasi raketi mulle jalge vahele. Nii et olin sõjas ainult ühe sekundi ja pole kellegagi võidelnud ega kedagi tapnud.

Mind viidi haiglasse. Viibisin kolm kuud koomas. Mul oli 26 operatsiooni ühe aastaga ja mu vanematele öeldi, et olen suremas. Mul oli üleelamine, mida nimetatakse "surmakogemuseks".

Pärast seda aastat öeldi mulle, et mul jääb umbes üks aasta elada, sest minu seisundis ei saa kauem vastu pidada. 30 aastat on mööda läinud.

Meditsiiniliselt pole mu olukord muutunud, elan üksnes tänu vaimule. Ma usun, et vaim kontrollib inimese keha, ning see surmalähedane üleelamine oli mingis mõttes mulle edastatud sõnum. Elu anti mulle tagasi kui kingitus, et sellega midagi tähendusrikast peale hakata. Seda ma ka üritan teha. Jätkan oma revolutsiooni, kuid juba teistsugusel tasandil. Õpetan inimesi küsima õigeid küsimusi, mitte ei paku neile vastuseid. Poliitikat pole mulle enam olemas, mind huvitab üksikisik.

Kas Iisraeli võimud olid kursis teie tegevusega palestiinlaste komparteis?

Jaa. Nad said asjast teada pärast armeed, kui mind hakati taga kiusama ja Mossadi salateenistusse ülekuulamistele viima.

Kuidas see käis?

See polnud just meeldiv. Ma olin hiljuti saanud vigastada ning alles toibumas. Mind arreteeriti mõni kuu pärast seda, kui olin haiglast välja saanud. Ei ütleks, et mind piinati füüsiliselt, pigem vaimselt. Istusin isolatsioonis, väga vaikses kambris, siis jälle mitmeid tunde kuulati üle ja küsitleti.

Mis edasi sai?

Kolm kuud istusin eeluurimisvanglas, kuid minu kohta ei leitud konkreetset süüdistusmaterjali. Mind lasti välja, kuid sestpeale jälgiti, peatati aegajalt mu autot ja otsiti läbi. Nad tahtsid mulle märku anda, et olen vaatluse all.

Kas andsite selleks ka põhjust?

Jaa, üks mu peamisi ülesandeid oli koguda infot Läänekaldal okupeeritud territooriumidel toimuvast. Näiteks selle kohta, kuidas koheldi lapsi. Lapsed loopisid sõjaväelasi kividega. Selle eest vahistati väga väikesi lapsi. Üritasime hankida selle kohta teavet ja edastada välispressile. Probleem seisnes selles, et välisajakirjandus ei tahtnud neid asju avaldada, sest kartis süüdistusi antisemitismis. Juudi teema on läänes väga tundlik, seetõttu jäetakse palju kirjutamata.

Kuid mul oli ka palju juutidest sõpru, kes ajasid sama asja. Kogusid infot ja muud. Iisraelis on märgatav vasakpoolne liikumine, kuigi üsna väike.

Kuidas te saite olla ideeline kommunist, kui teie pere pidi Poolast lahkuma just kommunistide pärast?

Seda kommunismi, mille eest me lahkusime, nimetaksin ma stalinismiks. Mina olin naiivkommunist, nägin selles ainult häid külgi.

Mida te psühholoogina ütlete, mis on terrori ja enesetapupommitajate seletus? On see ajupesu või miski muu?

Meenutame võitlust tööliste õiguste, kaheksatunnise tööpäeva, miinimumpalga eest. See tuli koos tööstusrevolutsiooniga. 1. mai tähistamine ei ole pärit Venemaalt, vaid USAst Bostonist. Seal olid meeleavaldused ja inimesi lasti maha. Nad surid oma ideede nimel. Meenutame naisõiguslasi, kes aheldasid end parlamendiuste külge ja kaklesid politseiga.

On ju väga kena öelda, et mina olen vägivalla vastu, olen patsifist, aga inimühiskonna kujunemise lugu räägib, et need õigused, mis inimestel praegu käes, on saadud ikka võitluse tulemusena. Oli vägivaldne võitlus Nõukogude okupatsiooni vastu ja Saksa okupatsiooni vastu. Väga lihtne on öelda, et mina olen vägivalla vastu ning istuda ja mitte midagi teha.

Ma ei ütleks, et see on ajupesu tulemus. Mina ei toeta suitsiidipommitajaid ega tsiviilelanike tapmist, aga ma võin mõista neid psühholoogina, kui inimesed on nurka aetud.

Kui valitseb nälg ja sul on kaks väikest last, ning sinust sõidab mööda toiduabiveok, siis pole tähtis, kui suur intellektuaal ja patsifist sa oled, kui kena inimene sa oled. Kui sul on vaja keegi selle toiduni jõudmiseks ära tappa, siis sa teed seda. Inimesed astuvad üksteisele peale, et oma lastele toitu hankida. Lõppude lõpuks on kõigil ellujäämisinstinkt ja mõnikord on see äärmuseni viidud.

Väga hea on ju olla lääne kapitalist, istuda oma cappucino-tassi taga ja rääkida, et niiviisi pole ilus, miks nad küll nii teevad. Proovige panna end nende asemele ja mõista, kui meeleheitele võivad inimesed olla aetud.

Vägivald on jõudnud ka teie koju Inglismaale. Inimesed, kes on UKs sündinud ja kasvanud, panevad oma naabritele pomme. Miks nad nii teevad?

Nende inimeste tragöödia on, et nad on Briti kodanikud, moslemid, võibolla isegi UKs sündinud, aga neil pole ikka võrdseid õigusi. Inglise ühiskond ei võta neid omaks.

Mida te mõtlete sellega, et neil pole võrdseid õigusi? Mis õigusi neil ei ole?

Vaadake, mina olen poolakas ja katoliiklane. Ma kolisin Inglismaale 1988. aastal. Kuid ma näen välja veidi tumedam kui keskmine inglane. Lähen arsti juurde. Ma istun, ning arst vaatab mind ja hakkab minuga rääkima hää-ä-sti aeglaselt. Ta hüüab mulle kõva häälega: "TE-RE-TU-LE-MAST-MINU-VASTU-VÕTULE! KAS-SA-SAAD-ARU-MIS-MA-SULLE-RÄÄGIN!"

Mina ütlen: "Jah, söör, saan küll aru. Ma räägin seitset keelt, kui mitut teie räägite, söör?"

Vaat selline on inglise ühiskond. Ma seisan hommikul oma maja värava juures ja inimesed lähevad mööda, ma ütlen neile: "Good morning!" Mulle ei vastata, sest ma pole seal elanud 300 viimast aastat ja ei näe just valge välja. Muide, mu perekonnas on legend, et üks meie esivanem oli hunnide pealik Attila. Mind arvatakse olevat Pakistani või Aasia päritolu, sest mu nahk pole küllalt valge.

Kui palju te Eestis tunnise konsultatsiooni eest küsite?

Kuna ma ei ole Eestis pidevalt, siis on mu konsultatsiooni pikkus siin on tavaliselt kaks tundi ja see maksab 300-500 krooni.

Miks nii vähe?

Ma pole raha peal väljas. Käin esinemas Kuubal või Indias, kuigi samal ajal võiksin olla hoopis USAs ja kõva raha teenida.

Araabia-Iisraeli sõda 1973

Kestis 6.-24. oktoobrini. Egiptus ja Süüria ründasid ootamatult Siinai poolsaart ja Golani kõrgendikke, mis olid läinud Iisraeli kätte 1967. aastal nn kuuepäevases sõjas. Esimesed kaks päeva olid ründajad edukad, kuid siis läks edu Iisraeli poolele. Sõda lõppes araablaste täieliku sõjalise ning moraalse lüüasaamisega.

Lugu ilmus esmakordselt 4.augustil 2005