Ministeeriumi valitud koostööpartnerid olid aastaid hädas 40meetrise diameetriga klaaskupli projekteerimisega - sellega ei saadud hakkama. Euroopas pole lihtsalt eriti palju selliseid tegijaid, kes suudaksid nii eksklusiivset lahendust luua. Ilma projektita aga ei saanud hoone ehitusluba.

Kasahhid helistasid Eesti klaasfassaadide projekteerijale ja tootjale Windoor.

Kuidas Kasahstan Eesti ettevõtteni jõudis, selles on oma osa Eesti välisministeeriumil. Ministeeriumi Kasahstanis töötav majandusdiplomaat teavitas kasahhe, et meil on siin Maarjamaal firma, mis on teinud head tööd nii Eestis kui ka Ukrainas. Kasahhid haarasid soovitusest kinni.

Windoori meeskond sõitis 2011. aasta detsembris Tallinnast kohale ja uuris komplitseeritud projekti. Sõnapaari "ei suuda" mittetunnistavad kasahhid andsid firmale 21 päeva klaaskupli tehnilise lahenduse esitamiseks. Ettevõte oli ränga ülesande ees, sest tavaliselt on sellise projekti töömaht paar-kolm kuud.

Windoor pingutas, töötajad tegid meeletult ületunde ja magasid vähe. Töö käis väga suure eesmärgi nimel.

Ent tähtajaks oli projekt kasahhide laual.

Eestlaste lahendus läbis ka Kasahhi riikliku ekspertiisi. Ettevõttel avanes seejärel võimalus kogu hoone projekt moodsas võtmes arhitektuurselt uuendada. Windoor sai sellegagi hakkama - meeskond lihtsustas lahendust, disainis Kasahstani stiliseeritud rahvusmustritega topeltklaasfassaadid ja lahendas ära suure hulga tellija probleeme.

See omanäoline hoone peaks valmima 2015. aastal. Koos muret valmistanud kupliga, millele kantakse digiprindiga peale põhjapoolkera kaart - ja Kasahstan on seal ära märgitud kuldsena.

Kasahhid hädast välja aidanud firma Windoori omanik on Mailis Lintlom. Tema "varustusse" kuuluvad soojad pruunid silmad. Nende särades räägib naine oma meeskonnast, mille moodustavad 50 põhjaliku väljaõppe ja pikaajalise töökogemusega spetsialisti.

Lintlom peab oluliseks, et firmas valitseks pühendumist soodustav õhkkond. Konkurentidest eristab tema ettevõtet unikaalsus ja kvaliteet. "Meil ei tule lihtsad ja odavad asjad välja. Odavad asjad tehakse sageli kvaliteediga kompromissile minnes. Ja siis me ei tunne end hästi. Pigem teeme keerulisi," nendib ta.

Windoori meeskonda motiveerib võimalus teha eriliselt ägedaid asju, nagu näiteks see kasahhide hotelli kuppel.

Lintlom: „Kui ütled meie töötajatele, et sul on täiesti absurdne probleem: vaja teha kolme nädalaga hiigelsuur, 1200ruutmeetrine katus, siis nemad ütlevad: jah, teeme! Ja nad teevadki - väga vingelt kusjuures!"

Ta on oma töötajate üle silmanähtavalt uhke. Samal ajal hoiab meeskond tagasihoidlikku joont, ei hoople, et on parimatest parim, ja eelistab, et teod räägiks rohkem kui sõnad.

Kasahstani projekt on vaid üks hoone Windoori muljetavaldavast referentside reast, kust leiame ka näiteks Eesti Rahva Muuseumi klaasfassaadi tehnilise lahenduse, Eesti Panga klaasgaleriid ja Lennusadama angaaride klaasfassaadi. Hetkel töös olevatest projektidest on keerukaim Kasahstani pealinna Astanasse projekteeritav korterelamu- ja ärikompleks ning ühe sealse gaasitanklate keti arhitektuurne ja tehniline lahendus.

Üsna pea saavadki kasahhid näha arhitektuurselt omanäolise tanklaga ketti - märksõnaks on palju rohkem moodsat disaini, kui harjumispäraselt tanklaid ette kujutame.

Lintlom, inglise filoloogiat õppinud jurist, sai Windoori omanikuks 1996. aastal, ostes selle koos oma elukaaslase, endise jalgratturi Tõnu Ordiga välja Lintlomi isalt ja tema äripartneritelt. Naine jätkas omanikuna, mees ettevõtte juhina. Ostmine oli hädavajalik samm: omanikeringis esines palju erimeelsusi, eriti selles osas, kuidas kasutada teenitud raha. Lintlom tundis, et lühinägelikud otsused hävitavad isa teadmistele ehitatud firma.

Windoor (2012)
Käive: 9,7 miljonit eurot

Kasum: 0,5 miljonit eurot

Töötajate arv: 50

Käibe jaotus:

41% Kasahstan,

22% Soome,

21% Eesti,

13% Ukraina

Mailis Lintlomi osalus: 100%

Ettevõtte ülesost oli emotsionaalne ja riskantne otsus. Lintlom meenutab, et firma oli üsna viletsas seisus - kliente ja projekte nappis, bilansist vaatasid vastu ainult kohustused. Lepingutega seoses valitses segadus. Ärikeskkond oli taasiseseisvumise järgsele kümnendile iseloomulikult turbulentne. „Metsik aeg," ütleb Lintlom läbi elatud perioodi kohta.

Ometi õnn naeratas ja esimeseks tellijaks saadi Eesti Pank. „Tol ajal olid kasutusel faksid. Istusime Lasnamäe korteris, faks oli taburetil. Saatsime välja teateid, kes me oleme, mida teeme. Helistasime üle. See oli agressiivne müük, mis ei ole meil üldse loomuses," kirjeldab Lintlom.

1997. aastal valmisid Windooris klaasfassaadid kahele kommertspangale - Forekspank ja Hoiupank.

Samal ajal töötas Lintlom Harju maavalitsuses nõunikuna. 2002. aastal leidis ta, et peab pühenduma ettevõttele. See, nagu ta nüüd leiab, oli ettevõtte jaoks murdehetk.

Ametnikutööd hindab Lintlom tänuväärseks ja huvitavaks, kuid jäigalt reglementeerituks, mis on risti vastupidi praeguse ettevõtjaeluga, kus käib pidev õppimine, sage ringireisimine ja välisriikide ärikeskkondadega kohanemine.

Oma töös peab ärinaine oluliseks kompromissitut kvaliteeti ja inimsuhteid - usaldust ja läbirääkimisoskust. "Viimati tundsin seda täna hommikul - pidasin kahetunnise kõne Kasahstani kliendiga. Nad võivad helistada igal hetkel ööpäevast ja sa pead olema olemas. See on kultuuriline erinevus: suhtlus on intensiivne," räägib Lintlom. Enda tugevusena näebki Mailis välissuhtlust.

Peale Eesti ja Kasahstani tegutseb ettevõte veel Skandinaavias ja Ukrainas. Need on väga erinevad turud. "Ukraina on kuri turg. Ta on keeruline nii poliitiliselt kui majanduslikult. Kuid kui lähed Ukrainasse Kasahstanist, siis tunned: oled jõudnud Euroopasse," räägib ta. "Vahe on tohutu!"

Tuttav suursaadik ütles talle kord: "Kasahstan on Aasia algajatele." Lintlom on selle väitega nõus. Tegutsemine välisturgudel on andnud õppetunni, et pead olema väga tundlik ja tunnetama eri ettevõtluskeskkondade nüansse.

Kuni 2008. aastani pühendus Windoor koduturule, kuid viimastel aastatel võidab firma kliente nii idas kui ka Euroopas. 2012. aastal moodustas Eesti vaid viiendiku Windoori müügitulust.

Oma projektidest rääkides lähevad Lintlomi silmad taas särama. Ta näitab reklaamkataloogidest projektide fotosid, räägib innukalt turgudest, nende erinevustest ja uutest fassaadilahendustest. Arhitektuur on tema kirg.

Kui Lintlomilt küsida, mida ta Eestis teisiti teeks, võtab ta mõttepausi ja siis ütleb: „Me räägime palju välisinvesteeringute toomisest Eestisse. Ma usun, et tegelik jõud on meis endis. Meil on probleem, et inimesed lähevad välja, aga ma loodan, et nad tulevad tagasi. Ma avaks Eestit rohkem väljapoole: ma pean väga lugu vaoshoitud Soome arhitektuurist, samas ka Hollandist, kus kasutatakse linnaarenduses supermoodsaid lahendusi, mis esmapilgul ehmatavad. Selle süntees sobiks siiagi.