Majaomanik: Sisebassein on meil ka, see on rohkem lastele lõbuks
See on meie pere esimene maja. Meil oli suur dilemma: kas ehitame kodu mere äärde või kuhugi rahulikumasse kohta? Kui läksime üht mereäärset kohta jaanipäeva paiku vaatama, pidi autouks tuulega lendu minema. Mõtlesime, et kui juba juunis on nii tuuline, kuidas siis teistel aastaaegadel saab aias ringi käia?!
Nii otsustasimegi, et valime elukohaks männi-kuuse-mustika metsa keset Tallinna. Soovisime, et krunt poleks lage ega ühetasane, maja on sinna sätitud nii, et oleks terve päev päikeseküllane. Üks lähtekoht oligi see, et maja peaks sulanduma loodusesse. Tahtsin, et tuba läheks justkui metsa alla edasi, et piire looduse ja arhitektuuri vahel poleks tunda. Ja ma saan öelda, et see ongi nii. Olen aias näinud rebaseid, väiksemad kitsed pressivad aeda sisse... Neid on toast väga tore jälgida. Ja tegelikult tuba kogu aeg muutub, sest loodus muutub. Näed lumist talve või kuidas sügis läheb kollaseks, tuul pööritab lehti, vihm peksab vastu aknaid – sina vaatad toast, see on ju väga ilus. Kunstilisi ja arhitektuurilisi vigureid polegi vaja, looduse ilu nad nagunii kunagi üle ei lööks.