Nii otsustasimegi, et valime elukohaks männi-kuuse-mustika metsa keset Tallinna. Soovisime, et krunt poleks lage ega ühetasane, maja on sinna sätitud nii, et oleks terve päev päikeseküllane. Üks lähtekoht oligi see, et maja peaks sulanduma loodusesse. Tahtsin, et tuba läheks justkui metsa alla edasi, et piire looduse ja arhitektuuri vahel poleks tunda. Ja ma saan öelda, et see ongi nii. Olen aias näinud rebaseid, väiksemad kitsed pressivad aeda sisse... Neid on toast väga tore jälgida. Ja tegelikult tuba kogu aeg muutub, sest loodus muutub. Näed lumist talve või kuidas sügis läheb kollaseks, tuul pööritab lehti, vihm peksab vastu aknaid – sina vaatad toast, see on ju väga ilus. Kunstilisi ja arhitektuurilisi vigureid polegi vaja, looduse ilu nad nagunii kunagi üle ei lööks.

Olen selles majas elanud kümmekond aastat, planeerima hakkasime siis, kui masust polnud lõhnagi. Iga aasta oli eelmisest edukam, kõik läks ainult paremaks ja eks majagi oli mõeldud “viie aastaga viie Euroopa rikkaima riigi hulka” vaimus.