29.05.2009, 00:00
Mäks, laula “Koitu”
Möödunud pühapäeval valiti “Koit” ülekaalukalt televaatajate poolt Eesti Lemmiklauluks.
On koit, kuninglik loit
Valguse
võit äratab maa
Prii on taevapiir, esimene kiir
Langemas
on maale
Rokisõbrad hindavad ühte Mäksi,
bluusisõbrad teist, teatrisõbrad kolmandat, ent
“Koiduga” oli ta end istutanud Gustav Ernesaksa kõrvale juba
enne TV3 lauluvõistlust. “Koit” on praeguses ajas ehk
olulisemgi kui aastakümneid mitteametliku Eesti hümnina püsinud
Gustav Ernesaksa “Mu isamaa”.
...kaheksakümnendate
lõpp. ENSVs on vabadusvõitluse volüüm põhja
keeratud. Mäks oli vallutanud nii Nõukogude Liidu hiiglaslikud
kontserdilavad kui ka Elu Sõna äratuskoosolekud. Väliselt
võimas, aga sisemiselt on Mäks kokkuvarisemise äärel.
Hõik – murrame kõik
Et vabana saaks hingata
taas
Näe – on murdunud jää
Ulatagem käed,
ühendagem väed
Laulu sündi mäletab ta nii:
“1988. aasta suvi Pärnus. Laine – minu naine tookord –
teeb parajasti laval proovi. Pärnu Draamateatri fuajees on suur
tiibklaver, mina musitseerin sellel. Ühtäkki hakkab sõrmede
alt jooksma päris huvitav motiiv. Üpris kiiresti on ka esimene
tekstirida olemas ning ka esimese salmi idee. Võtan paberi-pliiatsi,
kirjutan sõnad üles. Motiiv on lihtne, arvan, et see jääb
mulle meelde.
Hommikul istun kodus klaveri taha ... aga motiiv on
meelest läinud! Kaks-kolm päeva proovin seda meenutada, no ei tule!
See piinab mind tohutult, et lugu on olemas, aga meelde ei tule.
Paar päeva hiljem on mul Tartus mingi kontsert, õhtul pidu.
Istusin klaveri taha... harmooniat mäletan, aga meloodia ei meenu!
Järgmisel hommikul läksin turule (mulle meeldis Tartus turul
käia). Vanemuise mäest laskudes meenub mulle episood
“Stalkerist”: mehed jõuavad toani, mille kohta
ütleb Stalker, et see on soovide tuba, kus kõik teie tegelikud
soovid täide lähevad. Vaadake ette, ütleb ta, üks mees
soovis, et tema vend ei sureks, aga kui ruumi läks, sai ta hoopis kaks
ämbritäit kulda. Mees poos end selle peale üles.
See
kujund oli kuidagi õudselt täpne – ma mäletan seda
tunnet hästi – ja minu meelest haakub see väga hästi ka
praeguse ajaga. Seal Vanemuise mäel tuli mulle “Koidu”
meloodia meelde.
Tallinnas nägin Ants Üleojat, kes oli
just mu “Palvet” kuulnud ja küsis, kas mul on veel midagi
säärast. Ongi, vastasin. Siis käis hästi kiiresti: korraga
oli olemas Eesti Raadio stuudio, segakoor ja lugu tehti ühe päevaga
linti ära. Mina laulsin “Koidu” peale esimese korraga, kuna
kiirustasin kuhugi esinema. Lõpp-produkti kuulsin alles raadiost.”
Esimest korda live’is kõlas “Koit” Tartu
Ülikooli aulas.
Usk edasi viib, taevane kiir
Saatmas
on meid
Nii – on võiduni jäänud veel üks
samm
Lühike samm, samm
1991. aasta kevadeks oli laulev
revolutsioon läbi, ühendatud käed olid alla lastud, maa, mis oli
selja sirgu löönud ja orjarüü endalt heitnud, oli haaratud
poliitilistest pisitõmblustest. Soovide tuba täitus
kullaämbritega.
Mäks esitas endale küsimuse, kas teda
on üldse 1990. aastal Eestimaale vaja. Talle näis, et tema
töö on tehtud. Ta oli peaaegu töötu, viimase nelja kuuga
oli ta teeninud 120 rubla. Abielu oli karile jooksnud.
Göteborgis Eesti päevade lõppedes “kargas ta
ära”. Järgmised
kaks aastat elas ta Kesk-Rootsi väikelinnas, tegi metsajooksu, käis
kalal ja suhtles ainult Urmas Alendri ja Aare Põdraga.
1993.
aasta varasuveks oli selge, et Baltikum on vaba. Rootsi soovitas pagulastel
koju minna. Mäks tuli tagasi. Koolinoorte laulupeol laulsid lapsed
“Koitu” – sellessamas René Eespere seades, millega
möödunud pühapäeval rõõmustas meid Tartu
Meeskoor ja selle sarmikas solist Oliver Timmusk.
On
jälle aeg selg sirgu lüüa
Ja heita endalt
orjarüü
Et loomishoos kõik loodu
Koos võiks
sündida uuesti
Mäksi naasmine kodumaale oli
meediasündmus. 45aastane Mäks ise aga arvas, et tema tulevik seisneb
Kuku raadios muusikasaadete kokkupanekus. Mäksist ei saanud
tagasihoidlikku raadiohäält, nagu me teame.
Võim, valguse võim
Priiuse hõim, läheme
koos
Huulil rõõmuhüüd
Näe, on kaljust
käe kätte saanud hiid
Mis vägi selles loos ikkagi on?
“Sellest ei saa ma siiamaani aru, miks see lugu niimoodi
toimib,” ütleb Mäks. “Muusikapalana on ta ju suhteliselt
lihtsake. Pluss muidugi boolero hüpnootiline rütm ja trumm, mis
kasvab ja kasvab.
Aga siin on midagi sees, see on seletamatu seisund
terve rahva jaoks. Sa peegeldad seda lauldes rahvale ja rahvas peegeldab vastu.
Kui ma 1988. aastal Lauluväljakul “Palvet” laulsin, siis oli,
nagu oleks ma kõvasti siili pigistanud, peopesad olid punaseid
täppe täis, nii tugev oli vooluring.
Et saaks
ühisesse vooluringi, sest vaja on mingit rituaali. Kõvadel
rahvastel on kindlad rituaalid – nagu meil on lihtsast saksapärasest
Liederfest’ist Laulupidu saanud.”
Nõul,
ühisel nõul
Ühisel jõul me suudame kõik
Ees on ainus tee, vabaduse tee
Teist ei olla saagi
Peaaegu
igal rokikontserdil leidub keegi, kes hüüab: “Mäks, laula
“Koitu”!” Aga ta ei laula. Mäks ütleb, et seda
laulu on tarvis siis, kui inimestel tekib jälle kokku hoidmise vajadus:
nagu loomad hoiavad külg külje kõrval kokku, kui on külm.
Seda külmatunnet me tundsime 2007. aasta aprillirahutuste ajal,
möödunud aastal Gruusia sõja ajal. Eriti
mõjuvalt (õigem on öelda – meeleheitlikult)
kõlas “Koit” viimase presidendikampaania kontserdil.
Mäks kirjutas Koidule uue lõpu.
See sai pessimistlik:
Laul, me võidulaul
kas kõlama see jääb?
Kuhu, vaba Eesti, sa läed?
Iga paari aasta tagant, kui on
lahvatanud arutelu Eesti uue hümni ümber, on pakutud selleks ka
“Koitu”. Hümniks see ei sobi – see on nii muusikute kui
ka Mäksi enda arvamus. Koit ei sobi ka seltskonnalauluks. On laule, mida
polegi vaja alati laulda, ütleb Mäks. Peaasi, et esialgne lõpp
sai laulule tagasi.
Maa, isademaa, on püha see maa,
mis vabaks nüüd saab
Laul, me võidulaul, kõlama
see jääb
peagi vaba Eestit näed!
Tartu Meeskoori dirigent Alo Ritsing:
““Koidus” on kõik head asjad koos: sõnad, ilmekas meloodia, mis sõnadega kokku kõlksub, pluss poliitiline mõõde. Seltskonnalaul see pole, lõkke ümber ega bussiekskursioonil seda ei laula, see oleks isegi häbematu. Võib laulda siis, kui on tõsine üritus, ses mõttes ei ole “Koit” rahvalik laul. Ta on sellise tundelaenguga, et mõjub igaühele: nii muusikainimeste kui rahva maitse lähevad kokku.”
““Koidus” on kõik head asjad koos: sõnad, ilmekas meloodia, mis sõnadega kokku kõlksub, pluss poliitiline mõõde. Seltskonnalaul see pole, lõkke ümber ega bussiekskursioonil seda ei laula, see oleks isegi häbematu. Võib laulda siis, kui on tõsine üritus, ses mõttes ei ole “Koit” rahvalik laul. Ta on sellise tundelaenguga, et mõjub igaühele: nii muusikainimeste kui rahva maitse lähevad kokku.”