Mart Laar: Raudne leedi
Eesti vajaks naispeaministrit, kes oleks sama raudne nagu sel nädalal kõrges eas lahkunud Margaret Thatcher.
“Kui tahad mehetööd teha, siis kutsu naine,” on üks paljudest Margaret Thatcheri kuulsatest ütlustest. Üks tema saavutusi oli naiste tunduvalt tugevam esiletõstmine poliitikas. Ta oli esimene ja siiamaani ka ainuke Suur britannia naispeaminister, kes näitas kujukalt, et naine võib väga hästi seda ametit pidada.
Eesti inimesed ei tea palju Suurbritannia peaministreid, Thatcherit teavad nad aga küll. Midagi erilist temas järelikult on. Poliitika maskuliinses maailmas suutis ta jääda võluvalt naiselikuks. Ta ei käitunud kindlasti nagu tänapäeval võrdõiguslikkuse volinik, kes püüaks naiste karjääri edendada kvootide ja muude reeglite järgi. Thatcher oleks seda lugenud alandavaks, sest kas kujutate ette, et teda poleks kuskile tööle võetud, või ta oleks selleks pidanud kasutama kvootide abi. Tema arvaks, et see pole mitte võrdõiguslikkus, vaid mõnitamine. Ega Thatcher naisi eriti ei armastanud. Ta luges neid tihti tühisteks lobisejateks, kelle suunupp ilusas peas vajalikul hetkel kinni läheb. Sama omadus oli Thatcheri meelest ka paljudel meestel. Ta armastas pigem noori, tema esiletõus pudukaupmehe tütrest lordide ja meeride kõrvale oli omaette saavutus.
Thatcheri armastus noorte vastu oli seejuures püsiv. Võisin temalt tihti saada telefonikõnesid, täiesti lambist, kus tema tungiv hääl teatas, et ta on äsja kohtunud noorte inimestega, kes vajavad abi, ning et mina olevat kõige parem mees seda osutama. Nii leidsingi end erinevatest maailma kolgastest alates Serbiast või Montenegrost, lõpetades Guatemalaga. Tihti teisi lektoreid kohale ei ilmunudki, kuna kellelegi oli kusagil pomm pandud või keegi oli maha lastud. Nii pidin kõik loengud üksi ära pidama. See-eest õppisin tundma mitmeid peaministreid, rahandusministreid, keskpanga presidente jne, kelleks need noored pikajuukselised “hipparid” mõne aasta pärast muutusid. Eks samasugune olin ka ise, kui Thatcherit esimest korda kohtasin – Suurbritannia saatkonnas Moskvas Balti “mässajatele” korraldatud vastuvõtul.
Talle meeldis Eesti just selle nooruslikkuse pärast. Kuulates, kuidas keegi meie edusse ei uskunud, ning kuulates, kuidas me oma tee juurde jäime, ütles Thatcher, et see tuleb talle tema noorusest väga tuttav ette. Ta tundis nimelt üht väga kangekaelset inimest, pidades selle all silmas iseennast. Raudne leedi jälgis suure huviga, kuidas Eesti oma raskustest välja tuleb, ning seda just nende meetmete abiga, mida ta ise rakendas või oli rakendada tahtnud. Eriti puudutas teda meie ühetaoline tulumaks, mille kohta Thatcher pihtis, et on minu peale kade, see olevat tema unistus, mida tal täita ei lastudki.
Arvestades Thatcheri suurt huvi Eesti vastu, tekib paratamatult küsimus, kas sellist poliitikut oleks ka Eestisse vaja, kas Eesti vajaks naispeaministrit. Ühelt poolt võib-olla mitte, sest Eesti on ajanud üsna thatcherlikku poliitikat ja teinud ära asju, mis talle unistuseks jäid. Teisalt oleme viimasel ajal muutunud kõvasti korrektsemaks ja korralikumaks ja selle kaudu igavamaks. Nii et naispeaministrit oleks meile tegelikult vaja. See mõte tugevnes, kui vaatasin riigikogu maskuliinset koosseisu ja noorele intellektuaalile Mari-Liis Lillele kultuuritegelaste foorumil osaks saanud vastuvõttu. Ma ei hakkaks arutama tema sõnavõtu sisu üle, küll oli aga Eesti ühiskonnale iseloomulik, kuidas kõik vanemad mehed selle peale elevile läksid ja hakkasid huvi tundma, kes ta kõne küll kirjutas. Selline suhtumine on aga tegelikult solvav – sest miks eeldatakse, et üks noor naine ei ole ise võimeline oma kõnet kirjutama.
Just selliste suhtumiste murdmiseks oleks ka Eestil vaja naispeaministrit. Tööd võiks tal olla palju, kuid kindlasti võtaks Thatcheriga võrreldav naispeaminister ette kolm asja. Esiteks: haldusreformi, millest on peaaegu 20 aastat tüdimuseni jahutud, koostatud uurimusi ja memosid, mida aga ei ole, on haldusreform ning kogu riik vajub üha enam Tallinna poole kaldu. Mõni naispoliitik võiks asja ette võtta ja ära teha, sest tal on ilmselt paksem nahk selle vihalaine vastu, mis järgneks. Teiseks vaataks ta üle meie suureks paisunud riigiaparaadi ning küsiks, kas meil on ikka nii palju neid inimesi vaja, või saaks läbi vähematega ja efektiivsemalt. Järsku need Riiki teenima pandud inimesed segavad üksteist rohkem, kui aitavad? Vahest oleme hakanud tootma liiga palju igasuguseid määruseid ja regulatsioone, piirates liialt inimeste vabadusi ja õigusi. Mulle tundub, et 1990. aastate alguses oli Eesti kuidagi vabam ja vähem reguleeritud riik. Vahest võiks kaaluda selle aja juurde tagasipöördumist?
Kolmandaks ei laiutaks Thatcheri-laadne poliitik lihtsalt käsi pealinnas lokkava korralageduse üle ega ootaks, et parteid Savisaare okupatsiooni lõpetaksid. Või peame enne olema kõik Tallinna tänavaaukudesse lõplikult ära kadunud? See poliitik kasutaks haldusreformi, et Savisaare saaksid endale linnapeaks tõesti selle linnaosa elanikud, kes ta endale on valinud, teised saaksid aga rahulikult oma linnaosades elada. See on ainult lühike subjektiivne valik, tegemist oleks kindlasti rohkem ning kindlasti kõigile see ei meeldiks. Nii nagu ka Suurbritannias mitte.
Kuid ka kõige vihasem kriitik ei saa eitada, et Thatcher suutis läbi viia siiamaani püsivad põhimõttelised muudatused ning seda mitte ainult majanduses, vaid ka inimeste hoiakutes. See on aga suurim, mida üks poliitik teha suudab.
