"Me ei andnud oma last ära." Ratastoolis naise ja pimeda mehe lugu
Paari minutise jalutuskäigu kaugusel Haapsalu kaubamajast, ülekäiguraja ääres, porilombi taga, ootab tee ületamist naine ratastoolis. Pea kaunilt püsti, õlgadeni juuksed tuules lehvimas. Taasturavi poolest tuntud Haapsalus on ratastoolis inimesed tavapärased, kuid seekord sunnib see vaatepilt autojuhte erilisele valvsusele - naine ratastoolis lükkab enda ees lapsevankrit.
See naine on Annika Niilus (25). Kärus magab tema pooleteistaastane poeg Siim. Kui Annika teed ületab, siis ta teab, et ühiskond suhtub temasuguse emadusse nagu muuseumieksponaati - kangesti põnev, kuid siiski midagi, mis võiks igapäevaselt silma alt ära olla.
"Aga ma otsustasin elama hakata!" ütleb Annika, kes pärast Haapsalu väikelastekodu põlengut sinna enam tagasi ei suutnud minna. Ta oli seal elanud lapsest saati. Nüüd alustas ta iseseisvat elu.
Ilus algus
Esimene hetk oli vapustus. Keisrilõike abil ilma aidatud poiss oli Annikale nii suur vapustus, et kolm esimest päeva Annika lihtsalt istus ja vaatas oma last. Ta on veel tänagi kindel, et ta isegi ei maganud. Annika otsis beebi näost iga võimalikku viidet, et äkki on lapsel midagi viga. Kuid ei. Nohisev beebi imes rinda ja näis nautivat, kui ema teda silitas, katsus varbakesi, surus vastu rinda. Siimu isa, noorukina pimedaks jäänud Ivo Sinikas (39) istus naise kõrval ja palus, et Annika kirjeldaks talle tema poega.
Annika püüdis jutustada nende pojast, kuid ülesanne oli liiga ränk. Tal ei olnud vajalikke sõnu. 18. eluaastal nägemise kaotanud Ivo pani sõrmed poja näole, püüdis lapse nägu kompides ette kujutada. Pime Ivo, kes näeb vaid õrna valguskuma, tunnetab, kus on aken ja uks, töötab peenel tööl, lukuvanana. Ta on harjunud tunnetama nüanssse, vigu, rikkeid.
Aga Siim oli kõige veatum, mida ta eales oli puudutanud.