Mees, kes tegi Harry Männilist miljonäri

 (13)
                 
TULEVANE SUURÄRIMEES: Albert Tattar Eesti  Vabariigi diplomaadina.  1930. aastate II pool. (Riigiarhiiv)
TULEVANE SUURÄRIMEES: Albert Tattar Eesti Vabariigi diplomaadina. 1930. aastate II pool. (Riigiarhiiv)
---
Endine diplomaat Albert Tattar tutvus liinilaeval jõuka ­välismaalasest daamiga, kes kutsus ta Venezuelasse äri tegema. Tattariga koos kerkisid sealsesse ärieliiti teisedki eestlased.

Albert Tattari (1901–1989) nime kuuldes kehitab enamik eestlasi vaid õlgu. Ometi kuulub ta nende väheste Eesti ärimeeste sekka, kel oli läbilöögivõime ka maailmas. Kes suutsid tõusta ärieliidi tippu ka võõral maal.

Tattar ei olnud papist poiss. Ta läks 17aastaselt koolipingist vabatahtlikuna Vabadussõtta. Tartu kooliõpilaste pataljoni koosseisus, millest tema sõjakaaslane Albert ­Kivikas kirjutas oma kuulsa romaani “Nimed marmortahvlil”. Ta võitles punaste vastu ka miiniristleja Lennuk dessantroodus ja ohvitserina laiarööpmelisel soomusrongil nr 2. Teiste seas sõdisid sel rongil kunstnik Eduard Wiiralt ja hilisem vapside juht Artur Sirk.

Kohe pärast sõja lõppu astus Tattar Tartu ülikooli matemaatikat õppima, kuid juba 1921. aastal vahetas ta eriala majanduse vastu. Ülikooli uks sulgus tema selja taga 1925. aastal ning kolm aastat hiljem pühkis ta mõneks ajaks Eesti tolmu oma jalgelt. Tattarist sai Hulli aukonsulaadi sekretär Suurbritannias. Veel samal aastal astus ta sealse laevandusfirma John Good&Sons teenistusse. 27aastane noormees jõudis palju, ta oli sel aastal veel nii Eesti kaubandus-tööstusministeeriumi kui ka välisministeeriumi praktikant.

Suurbritannia oli siiski vaid hüppelauaks Tattari karjääris. 1935. aastal saabus ta tagasi Tallinna välisministeeriumi II sekretäriks. Kuid juba vähem kui aasta hiljem oli ta I sekretär. Ning veel samal aastal istus ta poliitilise büroo juhataja toolile. Temast oli saanud lühikese ajaga oluline isik välisministeeriumis, kellele usaldati üha vastutusrikkamaid ülesandeid.

USA presidendi saatja

14. märtsi hommikul 1938 saabus Riia kaudu Tallinna üheks tunniks tähtis külaline – USA ekspresident Herbert C. Hoover. “Võttes arvesse H. Hooveri väärtuslikku abi Vabadussõja ajal, on Riigihoidja K. Päts teinud korralduse, et salongvagun saadetaks H. Hooverile vastu Riiga,” kirjutas Päevaleht. Samas märkis leht veel seda, et “ühel ajal H. Hooveriga sõidab Riiast Tallinna ka A. Tattar, büroojuhataja Välisministeeriumis, Eesti osavõttu New Yorgi maailmanäitusest ettevalmistava komitee liige”.

Aastatel 1936–38 USA konsulina Riias töötanud William Fletcher Warreni sõnul korraldati Hooverile Riias väikeses ringis vastuvõtt ning sellel osales ka Tattar. “Järgmisel hommikul ta tõusis üles, istus oma salongvagunisse ja asus teele Tallinna poole koos Albert Tattariga, kes on nüüd Ameerika kodanik,” rääkis Warren 1973. aastal antud usutluses.

Kui Eesti oli baaside lepinguga sisuliselt juba Nõukogude Liidule loovutatud, lähetati Tattar nõunikuna saatkonda Berliinis. See jäi tema viimaseks ametiks Eesti Vabariigis. Oli aasta 1940.

Tollest ajast tundis Tattarit tudengikorporatsiooni Vironia kaasvilistlane ja kolleeg välisministeeriumist Leo Kuus. “1940. aasta suvel kutsuti mind kuuks ajaks Berliini saatkonda. Seal oli tol korral saatkonna nõunikuks meie vilistlane Albert Tattar ja esimeseks sekretäriks Aleksander Massakas,” meenutas Kuus, kes oli abiks saatkonna likvideerimisel. Eesti oli okupeeritud ja uued võimud juba alustanud jahti vaenulikele elementidele. Ka Tattar kuulus punase Eesti vaenlaste hulka.

“Minu Berliinis olles kutsuti Tattar Tallinna nõupidamisele. Ta sõitiski kodumaale, kuid kui nõupidamine ülekuulamiseks osutus, õnnestus tal ühel nädalalõpul Saksa saatkonna abil ühel Saksa laeval põgeneda. Müncheni tagasi jõudes sain diplomaatilise postiga saatkonda toodud ja sealt konsulaatidele edasi saadetud viie punase pitsatiga varustatud välisminister Andreseni allkirja kandva kirja, milles teatati, et Albert Tattar on kodumaalt Saksamaale põgenenud ja ta tuleb kinni võtta ning “elusalt või surnult Saksa võimudele üle anda”,” kirjutas Kuus. 

Niisugused “nõupidamistele” kutsumised olid Nõukogude riigis tavaline praktika, kui kellestki vabaneda sooviti. Enamasti lõppesid need “nõupidamised” kohe või järgmiste päevade jooksul arreteerimisega NKVD poolt. Nii pidi minema ka Tattariga.

Kuid ka Saksamaal ei tundnud Tattar end enam turvaliselt, olid ju sakslased sel hetkel Nõukogude Liidu liitlased. Venelastele väljaandmise puhul oodanuks teda “mahalaskmine pärast 24 tunni möödumist”. Veel samal 1940. aastal kadus Tattar Saksamaalt. Mis teid pidi, seda Warren ei teadnud. “Lõppkokkuvõttes ilmus ta välja New Yorgis. Ta võttis minuga ühendust – ma olin tollal riigidepartemangus – ja lõpuks ta sai tööd Ameerika Alumiiniumikompaniis,” lõpetas Warren meenutused Tattarist.

Juhuse läbi Venezuelasse

Ometi oli saatus Tattarile määranud palju põnevama tuleviku, kui olnuks seda elu tavalise firmaametnikuna. Järgmised aastakümned tegutses ta Venezuelas. “Albert Tattari siirdumine Lõuna-Ameerikasse oli tingitud ettenägemata kokkusattumisest. Olles tutvunud liinilaeval jõuka välismaalasest daamiga, sai Tattar sellelt juhuslikult reisituttavalt kutse alustada tegevust Venezuelas,” kirjutab korporatsioon Vironia koguteos.

Daam tegi ettepaneku õigele mehele. Tattar kui endine diplomaat valdas mitut võõrkeelt, omas erinevaid kogemusi, oli julge ja ettevõtlik.

Ilmselt samal seisukohal oli ka alumiiniumikompanii, mis saatiski Tattari Venezuelasse firma sealseid investeeringuid ja huvisid arendama.

“Naftaturu- ning importeksportarendaja vil! Tattari tegevus osutus sedavõrd edukaks, et ta sai Compania Anônima BECO-le keskendatud äritegevuse juurde kutsuda trobikond viroonlasi: Herman Malvet, Arnold Orav, Arthur C. Rosenfeldt, Harry Männil,” kirjutab Vironia koguteos.

Tattar ei valinud seega juhuslikke inimesi. 1955. aastal Venezuelasse saabunud Malvet oli Tattari endine kolleeg välisministeeriumist. Mis puutub Männilisse, siis tema elas Venezuelas alates 1946. aastast. Eesti Entsüklopeedia andmeil liitus Männil Tattariga 1954. aastal, kuid pigem oli see kolm aastat varem – 1951.

Tattari elus ja karjääris saigi murdeaastaks 1951, kui tema initsiatiivil asutati kaubandustööstuslik suurfirma Aco Group. Kaks teist asutajat olid samuti eestlased – Orav ja Männil. Toetajaiks olid Alcoa alumiiniumikorporatsioon, mõjukas Mendoza perekond ja mitmed kohalikud investorid. Olgu öeldud, et sellest Caracases loodud firmast kujunes Lõuna-Ameerika suurim põllumajandusmasinate ja autode maaletooja.

Tattar juhtis firmat kuni aastani 1970, mil juba 70. eluaastale lähenev mees loovutas juhtimise paarkümmend aastat nooremale Männilile, firma ärijuhile. Eestlaste käes püsis Aco aastani 1994, kui Männil juhatuse esimehe koha maha pani ning hoopis uue äriimpeeriumi Grupo Oriandi asutas.

Ka Ameerika oli Tattari tegevusega rahul. Seesama Warren nimetas teda 1973. aastal “meie sõbraks Caracases” ja “suureks Ameerika ärimeheks Caracases”. Ta polnud siis küll enam Aco eesotsas, ent mõjukaks ärimeheks peeti teda endiselt. Seda kinnitab seegi, et veel kõrges eas, 1980. aastate keskel juhtis ta Venezuela suurtöösturite direktorite nõukogu.

Tattar oli küll “suur Ameerika ärimees Caracases”, kuid ta ei unustanud oma sünnimaad. Kui Albert Tattar detsembris 1989 igavikku lahkus, rajati tema viimse tahte kohaselt heategevuslik fond. Selle stipendiumifondi eesmärgiks oli ja on korporatsiooni Vironia kuuluvate noorte hariduse toetamine. Niisamuti ei unustanud Tattar New Yorgi eestluse keskust.

1991. aastal sai New Yorgi Eesti Maja kätte Tattari annetuse – miljon dollarit.

Oma sünnimaal on Albert Tattar jäänud teenimatult unustusse, tema nime ei leia ka leksikonist “Eesti elulood”. Niisamuti läks ka tema mantlipärija Harry Männiliga, keda küll ei unustatud, kuid kelle teeneid ei juletud tunnustada.

Äsjalahkunud senjoor: Harry Männil suri möödunud nädalal. (Tiit Blaat) ---
Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (13)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare