Mikrotorumees
Kolme aasta tagune aprilliõhtu ühes Tartu ülikooli füüsikainstituudi pisikeses laboris.
Kõhetu, pikemate sorakil juuste ja terava lõuaga materjaliteaduste tudeng Martin Järvekülg eksperimenteerib oma bakalaureusetöö tarvis hafniumalkoksiidiga.
Hafnium on väga haruldane metall: kõva, vastupidav, tohutult kõrge sulamistemperatuuriga, kasutatakse näiteks kosmosetööstuses. Ja selle alkoksiid on kapriisne kraam, mis niiskust ei salli.
Aga tund on hiline ja Järvekülg väsinud - nii et ikkagi lipsab katseklaasi soe ja niiske õhk.
Ja siis?
Klaasi põhja tekib kummaline sade, sätendav nagu kristallid. Järvekülg: "Vaatasin kohe, et ohoh, mis see on! Et ei tasu vist kraanikausist alla valada..."
Sademest õnnestub välja õngitseda imepeened torukesed (neid näeb mikroskoobist esimesena bakalaureusetöö juhendaja Uno Mäeorg). Katset suudetakse korrata ja Järvekülg nopib alles poisina teadusauhindu nii kodust kui ka nanotehnoloogia uute suundade konverentsilt Hispaanias.
Praegu ootavad torukesed rahvusvahelist patenti. Martin Järvekülg ise on jõudnud doktoriõppesse, natuke kosunud ning kasvatanud ette musketärihabeme ja vuntsid.
Sündmuste edasise käigu kohta võib püstitada mitu hüpoteesi.
Hüpotees 1: materjaliteaduses algab uus ajastu.
Lisaks hafniumile on praegu mikromõõtmetes torukesi saadud ka titaani ja tsirkooniumi oksiididest.
Kõigi nende ainete keemilisi omadusi arvesse võttes võiks torud näiteks täita ravimitega ja siis viia inimese organismi - need peaksid vastu seal, kus tabletid kiirelt ära lahustuvad.
Neisse saaks valada metalli ja luua niimoodi tohutult kõvasid ja vastupidavaid materjale - tee sellest siis lihvimisketas, saeleht või kosmosesüstik.
Või sättida neid üksteise kõrvale püsti ja saada ideaalseid filtreid. Või kasutada torusid keemiatööstuses, sest keemistemperatuurid on siin meeletult kõrged. Või...
Uno Mäeorg: "Tõepoolest, nende materjal võimaldab luua epohhi. Omaduste poolest saaks siin teha imepäraseid asju - aga kahjuks on igasuguste rakenduste prognoosimine väga keeruline."
Hoogu tõmbab maha ka Järvekülg. Jah, torukesi küll õnnestub moodustada, aga nende läbimõõtu pole seni kontrolli alla saadud. Pealegi puudub protsessil vettpidav teoreetiline selgitus, ilma milleta avastust tööstusele ei müü.
Järvekülg: "Igal juhul pole mõtet rääkida mingist revolutsioonist, pigem jääb nende torude rakendus vähenähtavaks. Pesupulbrireklaam võib ju ka pasundada uutest mikrograanulitest, aga tavainimese elu see eriti ei kõiguta. Pealegi ei saa välistada, et sellele avastusele ei tulegi üldse mingeid rakendusi. Et sellel pole tööstuse jaoks mingit rahalist väärtust."
Igal juhul on torukesed ilmselt Tartu ülikooli viimase aja olulisemaid avastusi.
Järvekülg: "Nojah, meil on teaduslik meetod, millest me enda teada räägime esimest korda. Sellist asja tõesti väga tihti ei juhtu."
Hüpotees 2: Järvekülg on nüüd suur teadlane
Sellise jutu ajab Martin Järvekülg kohe tagasi. "Olgu - tulemustelt ma justkui oleksin suhteliselt edukas noor teadlane - aga inimtüübilt küll mitte."
Tõesti, ta ei no kitse päevad läbi laboris, kittel seljas, vaid kannab lotendavat dressipluusi ja istub toolil röötsakil nagu viienda klassi kõige pahem poiss. (Vahemärkus: Järvekülg on tähelepanuväärselt sõbralik.)
Ta ei näe probleemide lahendusi unes ega ärka üles, et neid kirja panna. Ta ei kuku argimuresid lahendama stiilis "oodake, las nüüd teadlane vaatab".
Selle asemel mängib ta hoopis indibändis Honey Power kitarri ja ütleb, et ongi hingelt eelkõige muusik. (Honey Power on omas nišis väga korralik bänd, kus tegutseb teinegi doktorant, samuti materjaliteadlane Madis Paalo.)
Järvekülg: "Keda üldse nimetada teadlaseks? Mina selle defineerimisega küll tegelda ei suvatse. Ja ega selliseid stereotüüpseid, paksude prillidega teadlasi tänapäeval eriti ei olegi. Nii et pigem olen ma lihtsalt kohusetundlik doktorant, kes uurib sügavuti üht avastust. Teeb seda, mis on tema kohus."
Ja kohusetundlikkust Järvekülg tagasi ei aja. Kuigi näiteks tuba koristab ta alles siis, kui see tundub "piisavalt oluline".
Hüpotees 3: midagi ei juhtu.
Järvekülg on andetu kutt, kellel lihtsalt vedas.
Pole parata, see väide tuleb käesoleva kirjatüki autoril omavoliliselt ümber lükata.
Vaadake ise: Jakobsoni gümnaasiumi Viljandis lõpetas kuldmedaliga, materjaliteaduste magistrantuuri cum laude. Bakalaureuseastmes lörtsis kiituse esimene semester ("Tulin sõjaväest ja vaatasin, et mis pagana integraalid...").
Matemaatika ja füüsika tõdesid omandas Järvekülg oma isa - praeguse Jakobsoni gümnaasiumi direktori Eero Järvekülje õpetusel juba pisikese poisina kodus diivaninurgal.
Järvekülg: "Nojah, sellepärast ma oskasin juba koolis füüsikat, mida teised eriti ei osanud, ja materjaliteadused tundus mõistlik valik. Ja kõrgtehnoloogilist tööstust Eestis ju ei ole, nii et instituudis töötamine on siin säärase hariduse loogiline jätk. Selline valutute valikute tegemine."
Gümnaasiumis Järvekülg matemaatika kodutöid teha ei viitsinud, vaid lahendas need õpetaja küsimise peale lennult sealsamas tunnis. Aga doktorantuuri- ja bändikaaslane Madis Paalo ütleb, et igal juhul on ta iseloomuga sell. Kolm aastat mingite torukestega nokitseda - igaüks seda ei jaksa.
Eks on ka Järveküljel olnud mõtteid kogu asi sinnapaika jätta. Pidevalt peab põhjendama, miks ikkagi neid torukesi edasi uurida tuleks, ja see on keeruline värk. Järvekülg: "Pidev peataolek jah. Samas pole uue avastuse puhul - kus kõike tuleb ise uurida - võimalik minna mugavat sissetallatud rada. See motiveerib. Kuigi teisest küljest, kui ma tegelen nii sügavuti sellise emotsionaalselt lähedase teemaga, siis võib ka seda mingis mõttes mugavuseks nimetada."
Järeldused.
Metalloksiidsed torukesed võivad saada korraliku teoreetilise põhjenduse ja kontrollitava läbimõõdu.
Nagu võib ka leiduda innovaatiline ettevõte - ilmselt välismaal -, kes torud tootmisse laseb.
Aga ei pruugi.
Ja selline teadus ongi - ole õnnelik, kui tehtud tööst mõni protsent kunagi asja ette läheb (niimoodi räägib Uno Mäeorg).
Mis kavad on Järveküljel edasiseks?
Järvekülg: "Näiteks professorikohta ma kardan - ei tahaks, et töö kõik mu aja ära neelab. Ja tegelikult ma ei arva üldse, et peaksin karjääri mõttes teadusesse püsima jääma. Aga eks paistab.
Üritan teha mõistlikke valikuid. Kõige rohkem tahaksin ma lihtsalt olla hea inimene."
Korralik audiosüsteem aitaks tööle kaasa
* Martin Järveküljel aitavad TÜ füüsika instituudis metalloksiidsete torukestega tegeleda veel doktorant Valter Reedo, Ants Lõhmus nanostruktuuride laborist ja Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse direktor Ilmar Kink.
* Järvekülg on õppinud lastemuusikakoolis viiulit. Ta käib mitu korda nädalas jõusaalis (kuigi ei ole “mingi dedicated jõujuurikas”). Ja ta on korralik harrastuskorvpallur ja mänginud Viljandis rannavollet koos Martti Rosenblatti ja Superstaari-Raimondoga.
* Laborisse tahaks Järvekülg korralikku audiosüsteemi. “Ükskord viisime sinna pisikese raadio, aga see tassiti väga kiiresti minema. Ma oleksin palju kauem tööl, kui saaksin samal ajal muusikat kuulata.”
