Monument Jaapani kultuurile
Mõnikord on suuri draamasid võimalik lavastada üsna
minimalistlikult. Kurbmäng, mis etendub tänavu varasuvel Haabersti
linnaosas, ongi suuresti üles ehitatud sellele, et peaaegu midagi ei
toimu. Rannamõisa tee 3 asuva spordiklubi Arigato ümber valitseb
vaikus. Mullu valminud suurejoonelise hoone ees pargib kümmekond
autot – kuigi ruumi oleks siin sadadele – ning esimese korruse
kohvikus (Bestseller on söögikoha optimistlik nimi) ootab sushi- ja
valge tee huvilisi poolsada tühja valget tooli. Akna taga tibutab vihma,
aeg-ajalt sasib nõrk tuulehoog peaukse ette istutatud kadakaid.
Ka näitlejad on lavalt ära, kuid tänu kavalehele on
teada, et peaosalisi on kaks. Neist esimene on andekas sportlane ja kahekordne
olümpiapronks Indrek Pertelson (pikkus 193 cm, kaal 113 kilo), kes
otsustas mõni aasta tagasi hakata ärimeheks ja luua Eestisse oma
isiklik spordiimpeerium. Teises kandvas rollis on Eesti Talleksi suuromanik
Andres Sarri (pikkus ja kaal teadmata), kes on olnud Indrek
Pertelsoni suursponsor sisuliselt kogu tema karjääri jooksul. Ainult
et viimane sponsorlus on osutunud oodatust palju kulukamaks, sest Arigatot
haldavas Haabersti Perespordikeskuses 4,2 miljoni krooni eest aktsiaid omav
Eesti Talleks on idamaise spordipalee kerkimisse investeerinud 120 miljonit
krooni – enam kui poole rohkem, kui maja algul maksma pidi.
Nüüd tahaks usu või kannatuse kaotanud Eesti Talleks seda
raha tagasi saada.
Maksuamet vajaks neile kuuluvat
718 794 krooni ning põrandafirma Floorin – kibestunud toonil
on nad öelnud, et hindasid klienti üle – sooviks näha oma
kontole laekumas 300 000 krooni, mis Arigato neile väidetavasti
võlgneb.
Arigato omakorda tahaks näha uusi kliente
– sest äriplaan nägi ette 4000 püsikundet –, kes
maksaksid iga kuu 1500 krooni Arigato paketi eest või soovitavalt 3000
krooni kuus Arigato plusspaketi eest. See võimaldaks teha kaks korda
aastas laktaaditesti, saada kord kvartalis personaaltreeneri konsultatsiooni,
võtta Arigato joogipudelisse igal treeningkorral tasuta vett, liguneda
piiramatult kuumaveebasseinis ning nautida muid hüvesid, millistest
majanduslanguse ajal on kerge loobuda.
Letitöötajate
naeratused on veel laitmatud, mis sest, et juuni algul kaotas Arigato
maksevõla tõttu ajutiseks sooja vee. Mis sest, et
äriringkondades räägitakse miljonilaenudest, mis Pertelson
ettevõtte päästmiseks oma isikliku ausõna tagatisel
võtnud; mis sest, et veerand tunni jooksul näen
Arigato tühjas fuajees sel teisipäevaõhtul vaid
üht ilmselt oma last trenni toovat perekonda.
Kui mullu
detsembris Arigatot avades tutvustati spordikompleksi logoks olevat musta ringi
enso’t kui “kõiksuse, valgustatuse, elegantsi,
jõu ja pideva muutumise” sümbolit, siis hetkel näeb see
välja pigem kui ring, millest on raske leida väljapääsu.
Tõenäoliselt on Indrek Pertelson – keda 2005. aastal
ilmunud intervjuukogumik “Kojujõudmine” tutvustab kui
“Eesti rahvale jõu ja meelekindluse võrdkuju” –
kõige meediasõbralikum sportlane, keda see maa on
näinud. Ta on olnud valmis rääkima ajalehtedele-ajakirjadele
praktiliselt kõigest, alustades õigest toitumisest
(“praegusesse aega sobib rohelise salati baasil valmistatud salat koos
paneeritud kanaga”) ja Tiibeti poliitikast kuni selleni, mismoodi hakkama
saada naiste keeruka iseloomuga (“Ilu ei tohi olla destruktiivne.
Mõnele mehele see võib-olla meeldib, mina ütleksin
kohe: uks on seal”).
<
;
br />Arigato suhtekorraldus on olnud alati eeskujulik – aprillis 2008,
siis, kui raskused Arigatot juba avalikult kummitasid, kutsus Pertelson kokku
seltskonna ujumistrikoode ja kummiplätudega ajakirjanikke ja andis neile
“ebatavalise pressikonverentsi Yasuragis” (ma osundan siinkohal ja
edaspidi sauna “meeliülendavaid mõnusid” nautimas
käinud elu24.ee peatoimetajat Anu Saagimit), mille käigus pajatati
Arigato suveplaanidest ja jagati õpetlikku infot kuumaveebasseinis
onsenis ellujäämiseks (“Liiga pikk onsenis istumine võib
põhjustada uimasust ja peapööritust, sümptomid
võivad sarnaneda kuumarabandusele,” refereeris Saagim oma
väljaande veebilehel hiljem kohusetundlikult, “väikelaps peab
olema “potile treenitud” või kasutama
ujumispampersit”).
Veidi hiljem, aprilli lõpus,
kinnitas Pertelson “enesekindla” ja “alati
rõõmsana” SL Õhtulehele, et ettevõtmise
võlad saavad makstud kuu ajaga ning et raskused on tema jaoks
võimalus “tugevamaks saada”. “Töökoha
kaotamist” endine tippsportlane ei kartnud. “Sellest on
suuromanikuga juttu olnud. Kui ma [–] kardaksin, oleksin teile uksel
öelnud: ei kommenteeri!”
Kuid nüüd on käes hetk,
mil Pertelson ajakirjandusega enam väga ei suhtle. Tema mobiil ei vasta ei
teisipäeval ega kolmapäeval ning välja lülitatud on ka
Andres Sarri number.
“Nii nagu spordis ei jõuta tippu
üleöö, ei saada ka äris kohe tipptegijaks,” arvab
Pertelsoni pikaajaline treener Avo Põhjala, kes viibib parajasti
Valgevenes. “Sportlasena oli ta suurepärane, see tahtmine saavutada
maksimumi, aga inimesena... noh, nüüd tuleks eristada kaht
ajajärku – see, mis oli sportlasena, ja see, mis on olnud siis, kui
ta spordi maha jättis. Me ei ole väga suhelnud, aga mulle tundub, et
ta on inimesena väga palju muutunud. Muudatused on olnud
märgatavad.”
On Põhjala ise Arigatos käinud?
“Üks kord judo maailma karika ajal, rohkem ei ole,” vastab
kultustreener. Ja lisab ettevõttes ilmselt kaheldes: “Tallinn ei
ole mingi miljonlinn, kus on kontingenti kõigi spordisaalide jaoks.
Idamaine on see, mis algul võlub, katsetakse ära ja – neid,
kes selle juurde jäävad, ei ole nii palju.”
Pertelson on elus alati proovinud erinevaid rolle (tunamullu debüteeris
ta näiteks Kange Adolfina muusikalis “Pipi Pikksukk”). Nii
juhtus, et kunagi väga ammu, enne olümpiavõite, piiskop
Platoni III järgu ordenit – tunnustus tippjudokale kui
õigeusukiriku ustavale liikmele –, enne autobiograafiaid ja
ärimeheks hakkamist töötas Indrek Pertelson mõnda aega ka
ühe võlgade sissenõudmisega seotud firma heaks. Oli 1990.
aastate hämar keskpaik, kui judoka Eesti Ekspressi toimetusse sisse astus
– see asus toona Tatari tänava madalas keldris –, sobitas end
tugitooli (toolijalad ragisevad, siis ähvardav vaikus) ja teatas Ekspressi
toonasele tegevjuhile Gunnar Kobinale otsa põrnitsedes, et
nüüd on sedasi, et 200 000 kroonine võlg tuleb ära
maksta.
Gunnar Kobin vaadanud Pertelsoni omakorda rebasepilgul ja
küsinud, et kallis mees, kas sa tõesti arvad, et mul seisavad siin
miljonid kuskil seifis. Arutame ikka asja kõigepealt, vaatame pabereid
ja räägime juristidega – ning veidi hiljem läks Pertelson
ilma rahata tuldud teed.
Tänasel päeval on Pertelson ise
selles tänamatus rollis, kus tal tuleb võlausaldajate
küsivate pilkude ees lahendusi otsi
da
– kohus on pankrotiavalduse esitanud Floorini võla asjus andnud
makseaega 4. juulini. Võib-olla mingi lahendus juba paistab,
sest firma nõukogu liikme Kaido Kotkase sõnul pidavat Pertelson
läbirääkimisi korraga kahe investorite grupiga.
Võib-olla ei jää Arigato elutuks monumendiks unistusele, mis
oli Eestis töötamiseks liiga suur. Kuid täpsemalt küsida
pole mitte kelleltki, sest Pertelsoni telefon ei vasta.
Judoka valud ja võidud
- 1971 – Indrek Pertelson sünnib 21. aprillil. Ajakirjale Stiil antud intervjuus on ema Maarja öelnud, et juba imikueast peale hakkab tulevast tippsportlast piinama keskkõrvapõletik.
- 1990 saab juunioride Euroopa meistriks.
- 1992 asutab koos oma pikaajalise treeneri Avo Põhjalaga spordiklubi Condor.
- 1996 saab judo Euroopa meistriks.
- 1999 kukub maailmameistrivõistlustel Birminghamis pea peale ja purustab viienda ja kuuenda kaelalüli vahelise disketi.
- 2000 võidab Sydney olümpial judo pronksmedali (teine pronks lisandub 2004. aastal Ateenas).
- 2005 loobub 34aastasena tippspordist ja keskendub ärile.