Monument Jaapani kultuurile

Äriringkondades räägitakse Arigato spordiklubi raskustega seoses aina enam eksjudoka Indrek Pertelsoni (37) võimalikust pankrotist.

Mõnikord on suuri draamasid võimalik lavastada üsna minimalistlikult. Kurbmäng, mis etendub tänavu varasuvel Haabersti linnaosas, ongi suuresti üles ehitatud sellele, et peaaegu midagi ei toimu. Rannamõisa tee 3 asuva spordiklubi Arigato ümber valitseb vaikus. Mullu valminud suurejoonelise hoone ees pargib kümmekond autot – kuigi ruumi oleks siin sadadele – ning esimese korruse kohvikus (Bestseller on söögikoha optimistlik nimi) ootab sushi- ja valge tee huvilisi poolsada tühja valget tooli. Akna taga tibutab vihma, aeg-ajalt sasib nõrk tuulehoog peaukse ette istutatud kadakaid.

Ka näitlejad on lavalt ära, kuid tänu kavalehele on teada, et peaosalisi on kaks. Neist esimene on andekas sportlane ja kahekordne olümpiapronks Indrek Pertelson (pikkus 193 cm, kaal 113 kilo), kes otsustas mõni aasta tagasi hakata ärimeheks ja luua Eestisse oma isiklik spordiimpeerium. Teises kandvas rollis on Eesti Talleksi suuromanik ­Andres ­Sarri (pikkus ja kaal teadmata), kes on olnud Indrek Pertelsoni suursponsor sisuliselt kogu tema karjääri jooksul. Ainult et viimane sponsorlus on osutunud oodatust palju kulukamaks, sest Arigatot haldavas Haabersti Perespordikeskuses 4,2 miljoni krooni eest aktsiaid omav Eesti Talleks on idamaise spordipalee kerkimisse investeerinud 120 miljonit krooni – enam kui poole rohkem, kui maja algul maksma pidi.

Nüüd tahaks usu või kannatuse kaotanud Eesti Talleks seda raha tagasi saada.

Maksuamet vajaks neile kuuluvat 718 794 krooni ning põrandafirma Floorin – kibestunud toonil on nad öelnud, et hindasid klienti üle – sooviks näha oma kontole laekumas 300 000 krooni, mis Arigato neile väidetavasti võlgneb.

Arigato omakorda tahaks näha uusi kliente – sest äriplaan nägi ette 4000 püsikundet –, kes maksaksid iga kuu 1500 krooni Arigato paketi eest või soovitavalt 3000 krooni kuus Arigato plusspaketi eest. See võimaldaks teha kaks korda aastas laktaaditesti, saada kord kvartalis personaaltreeneri konsultatsiooni, võtta Arigato joogipudelisse igal treeningkorral tasuta vett, liguneda piiramatult kuumaveebasseinis ning nautida muid hüvesid, millistest majanduslanguse ajal on kerge loobuda.

Letitöötajate naeratused on veel laitmatud, mis sest, et juuni algul kaotas Arigato maksevõla tõttu ajutiseks sooja vee. Mis sest, et äriringkondades räägitakse miljonilaenudest, mis Pertelson ettevõtte päästmiseks oma isikliku ausõna tagatisel võtnud; mis sest, et veerand tunni jooksul näen Arigato tühjas fuajees sel teisipäevaõhtul vaid üht ilmselt oma last trenni toovat perekonda.

Kui mullu detsembris Arigatot avades tutvustati spordikompleksi logoks olevat musta ringi enso’t  kui “kõiksuse, valgustatuse, elegantsi, jõu ja pideva muutumise” sümbolit, siis hetkel näeb see välja pigem kui ring, millest on raske leida väljapääsu.

Tõenäoliselt on Indrek Pertelson – keda 2005. aastal ilmunud intervjuu­kogumik “Kojujõudmine” tutvustab kui “Eesti rahvale jõu ja meelekindluse võrdkuju” – kõige ­meediasõbralikum sportlane, keda see maa on näinud. Ta on olnud valmis rääkima ajalehtedele-ajakirjadele praktiliselt kõigest, alustades õigest toitumisest (“praegusesse aega sobib rohelise salati baasil valmistatud salat koos paneeritud kanaga”) ja Tiibeti poliitikast kuni selleni, mismoodi hakkama saada naiste keeruka iseloomuga (“Ilu ei tohi olla destruktiivne.

Mõnele mehele see võib-olla meeldib, mina ütleksin kohe: uks on seal”).
< ; br />Arigato suhtekorraldus on olnud alati eeskujulik – aprillis 2008, siis, kui raskused Arigatot juba avalikult kummitasid, kutsus Pertelson kokku seltskonna ujumistrikoode ja kummiplätudega ajakirjanikke ja andis neile “ebatavalise pressikonverentsi Yasuragis” (ma osundan siinkohal ja edaspidi sauna “meeliülendavaid mõnusid” nautimas käinud elu24.ee peatoimetajat Anu Saagimit), mille käigus pajatati Arigato suveplaanidest ja jagati õpetlikku infot kuumaveebasseinis onsenis ellujäämiseks (“Liiga pikk onsenis istumine võib põhjustada uimasust ja peapööritust, sümptomid võivad sarnaneda kuumarabandusele,” refereeris Saagim oma väljaande veebilehel hiljem kohusetundlikult, “väikelaps peab olema “potile treenitud” või kasutama ujumispampersit”).

Veidi hiljem, aprilli lõpus, kinnitas Pertelson “enesekindla” ja “alati rõõmsana” SL Õhtulehele, et ettevõtmise võlad saavad makstud kuu ajaga ning et raskused on tema jaoks võimalus “tugevamaks saada”. “Töökoha kaotamist” endine tippsportlane ei kartnud. “Sellest on suuromanikuga juttu olnud. Kui ma [–] kardaksin, oleksin teile uksel öelnud: ei kommenteeri!”
Kuid nüüd on käes hetk, mil Pertelson ajakirjandusega enam väga ei suhtle. Tema mobiil ei vasta ei teisipäeval ega kolmapäeval ning välja lülitatud on ka Andres Sarri number.

“Nii nagu spordis ei jõuta tippu üleöö, ei saada ka äris kohe tipptegijaks,” arvab Pertelsoni pikaajaline treener Avo Põhjala, kes viibib parajasti Valgevenes. “Sportlasena oli ta suurepärane, see tahtmine saavutada maksimumi, aga inimesena... noh, nüüd tuleks eristada kaht ajajärku – see, mis oli sportlasena, ja see, mis on olnud siis, kui ta spordi maha jättis. Me ei ole väga suhelnud, aga mulle tundub, et ta on inimesena väga palju muutunud. Muudatused on olnud märgatavad.”

On Põhjala ise Arigatos käinud? “Üks kord judo maailma karika ajal, rohkem ei ole,” vastab kultustreener. Ja lisab ettevõttes ilmselt kaheldes: “Tallinn ei ole mingi miljonlinn, kus on kontingenti kõigi spordisaalide jaoks. Idamaine on see, mis algul võlub, katsetakse ära ja – neid, kes selle juurde jäävad, ei ole nii palju.”

Pertelson on elus alati proovinud erinevaid rolle (tunamullu debüteeris ta näiteks Kange Adolfina muusikalis “Pipi Pikksukk”). Nii juhtus, et kunagi väga ammu, enne olümpiavõite, piiskop Platoni III järgu ordenit – tunnustus tippjudokale kui õigeusukiriku ustavale liikmele –, enne autobiograafiaid ja ärimeheks hakkamist töötas Indrek Pertelson mõnda aega ka ühe võlgade sissenõudmisega seotud firma heaks. Oli 1990. aastate hämar keskpaik, kui judoka Eesti Ekspressi toimetusse sisse astus – see asus toona Tatari tänava madalas keldris –, sobitas end tugitooli (toolijalad ragisevad, siis ähvardav vaikus) ja teatas Ekspressi toonasele tegevjuhile Gunnar Kobinale otsa põrnitsedes, et nüüd on sedasi, et 200 000 kroonine võlg tuleb ära maksta.

Gunnar Kobin vaadanud Pertelsoni omakorda rebasepilgul ja küsinud, et kallis mees, kas sa tõesti arvad, et mul seisavad siin miljonid kuskil seifis. Arutame ikka asja kõigepealt, vaatame pabereid ja räägime juristidega – ning veidi hiljem läks Pertelson ilma rahata tuldud teed.

Tänasel päeval on Pertelson ise selles tänamatus rollis, kus tal tuleb võlausaldajate küsivate pilkude ees lahendusi otsi da – kohus on pankrotiavalduse esitanud Floorini võla asjus andnud makseaega 4. juulini. Võib-olla mingi lahendus juba paistab, sest firma nõukogu liikme Kaido Kotkase sõnul pidavat Pertelson läbirääkimisi ­korraga kahe investorite grupiga. Võib-olla ei jää Arigato elutuks monumendiks unistusele, mis oli Eestis töötamiseks liiga suur. Kuid täpsemalt küsida pole mitte kelleltki, sest Pertelsoni telefon ei vasta.

Judoka valud ja võidud  

• 1971 – Indrek Pertelson sünnib 21. aprillil. Ajakirjale Stiil antud intervjuus on ema Maarja öelnud, et juba imikueast peale hakkab tulevast tippsportlast piinama keskkõrvapõletik.    

 

• 1990 saab juunioride Euroopa meistriks.  

 

• 1992 asutab koos oma pikaajalise treeneri Avo Põhjalaga spordiklubi Condor.  

 

• 1996 saab judo Euroopa meistriks.  

 

• 1999 kukub maailmameistrivõistlustel Birminghamis pea peale ja purustab viienda ja kuuenda kaelalüli vahelise disketi.  

 

• 2000 võidab Sydney olümpial judo pronksmedali (teine pronks lisandub 2004. aastal Ateenas).  

 

• 2005 loobub 34aastasena tippspordist ja keskendub ärile.