Noorte eestlaste tragöödia
Eesti katsumusi Teises maailmasõjas on käsitletud lugematutes väljaannetes. Üks väike, aga see-eest seda traagilisem sündmusteahel on siiski saanud eriti vähe tähelepanu.
Neist Eesti noormeestest, kes kohe Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja alguses suvel 1941 mobiliseeriti Punaarmeesse ja saadeti luure- ja sabotaažiülesandega Soome, ei tea avalikkus suurt midagi. Ometi olid nad samasugused sõja ohvrid nagu paljud teised tol ajal. Neid lahingutes langenud või hukatud noorukeid koheldi kui tundmatuid – nad ei saanud ei pühitsetud matmispaika ega hauakivi. Nad maeti tihtilugu otse hukkamiskohas, kusjuures mingeid jälgi hauast ei tohtinud jääda. Selle korralduse taga seisis Soome kaitseliidustaabi sõjavangide büroo ülem, endine välisminister Eljas Erkko.
Mõnede arvutuste järgi heideti Lõuna-Soomes juuli alguse ja septembri alguse vahelisel ajal 1941 alla vähemasti 125 langevarjurit mitmesuguste sabotaažiülesannetega. Tulemused jäid siiski lahjaks.
Dessantide ülesanne oli raudteede ja sildade õhkimine, metsatulekahjude süütamine ning hirmu ja segaduse külvamine. Vajalik relvastus ja lõhkeained heideti alla eraldi langevarjudega, millest mitmed läksid aga kaduma.
Soome saadetud langevarjureist veidi üle 40 olid eestlased, nende seas oli ka üks vanglaülem ja isegi terve jalgpallimeeskond kusagilt Tallinna lähistelt. Viimati mainitud nagu mitmed teisedki eestlased lihtsalt pandi lennukisse ja tõugati sihtkohas alla – enamikule neist oli see esimene langevarjuhüpe elus. Ka eelnev väljaõpe oli peaaegu olematu. Need jalgpallurid ei kavatsenudki diversioone läbi viia, vaid andsid end esimesel võimalusel soomlaste kätte. Sellega säästsid nad oma elu – neid koheldi kui sõjavange.
Neist langevarjuritest, kes vastupanu osutasid, langes osa lahingutes, ülejäänud aga võeti vangi. Vangistatutest ligi 70 mõisteti surma, sest erariided tegid neist Haagi konventsiooni maismaasõja juhendi alusel ebaseaduslikud võitlejad.
Sõjaaja sündmusi puudutavates uurimustes on just nende inimeste saatused ja eriti matmiskohad valge laik, seetõttu kirjeldan lühidalt paari juhtumit päris esimeste hulgast.
Pealinlane ja mulk esimestena
30. juunil 1941 heideti lennukilt kaks eestimaalast Hämeenlinna lähedale Kalvolasse. Need olid tallinlane Aron Taub ja viljandlane Hans Karu. Taub, kes võeti peaaegu kohe kinni, oli 31aastane karusnahaäri omaniku poeg ja oli jõudnud ametit õppida mitmel pool Euroopas.
Karu oli Taubiga ühevanune, kuid tema võeti kinni alles nädal hiljem Hattulas.
Nad kuulati põhjalikult üle ning kulus üle kolme nädala, enne kui välikohus neile 26. juulil surmaotsuse langetas.
Kolm nädalat pärast vangistamist polnud sõjaväeametnikud veel kindlad, kas Taub, keda hoiti kinni Hämeenlinna vanglas, on seadusevastane võitleja või mitte. Protokollides rõhutatakse, et ta on juudi päritolu. Kui surmaotsus oli lõpuks langetatud, hukati mõlemad mehed Ojoisis, paar kilomeetrit Hämeenlinnast põhja pool, kus vanglal oli taimeaed.
Diversante heideti aina juurde
11. juuli ööl 1941 lendas Vene lennuk taas kord üle Soome lahe ja viskas 18 langevarjurit Sipoo-Orimattila joonele. Noil aegadel saadeti palju dessante just Helsingist ida poole. Kord heideti Loviisa ja Lahti vahelisele maa-alale isegi 25 meest. Mainitud kuupäev, 11. juuli, on siiski küsimärgi all, sest diversante taga ajanud õhukaitsekompanii arusaam allaheitmisajast erineb asjaosaliste endi ülekuulamistel antud ütlustest.
Oli kuidas oli, aga sellest 18mehelisest rühmast kümmekond sai surma, üks mees võeti kinni Orimattilas ja kuus ülejäänut sattus 13. juulil hommikupoole ööd tulevahetusse õhukaitseüksusega Sälinkä külas Mäntsäläs. Lahing oli äge, selles langes üks Soome sõdur ning üks lipnik sai haavata. Lõpuks suruti diversandid piiramisrõngasse järve rannal ja anti käsk relvad maha panna. Dessantlased nõustusid alla andma vaid tingimusel, et neid vähemalt kohapeal maha ei lasta.
Mõlemad diversantide rühmad kuulas üle leitnant Olli Kuronen. Tema arvates oli Taubi ja Karu puhul tegemist eriväljaõppe saanud meestega, kes fanaatiliste kommunistidena olid igati sobivad täitma neile pandud ülesandeid. Teise grupi kohta pidi ta aga tõdema, et need olid pelgalt "lapsed, kes ohverdati kaose tekitamise nimel".
Noored hukati Hyvinkääs
Reedel, 18. juulil 1941, kogunes kiirkohus Uudenkartano mõisa õuele mõni kilomeeter Hyvinkääst lõuna pool. Kohtu eesistuja oli sõjakohtunik Rabbe Lund, temale lisaks osales veel kuus liiget. Orimattilas vangi võetu asja käsitleti samal ajal, kuid eraldi asjana. Olgu mainitud, et nädalaid varem oli sama kiirkohus käsitlenud ühe kinni võetud langevarjuri juhtumit, kuid tõdenud kohe, et tegu on sõjavangiga.
Kiirkohus luges raskendavaks asjaoluks, et need dessantlased olid avanud tule Soome üksuste pihta, kuigi ise kandsid erariideid. Kõik mõisteti surma ja kaitseringkonna ülem määras, et kohtuotsus tuleb kohe täide viia. Õhtu tulles viidi seitse meest Uudenkartano majast umbes kilomeetri kaugusele, lasti maha ja maeti samasse. Nende hauda ei ole kunagi mingil kombel tähistatud, aga maa sees on lohk endiselt näha.
Need noored eestlased olid:
Vennad, 21aastane Alex Põdermaa ja 17aastane Igor Põdermaa, mõlemad Narvast. Igor Põdermaa oli sündinud 9. aprillil 1924. Narvast oli samuti Pjotr Tšernov, sündinud 28. detsembril 1914, ja Härmo Kaljukivi, sündinud 30. märtsil 1922. Tallinnast oli Harry Rückenberg, sündinud 10. septembril 1920, ja Piirsalust Herman Pikver, sündinud 23. aprillil 1923. Mikael Rae oli sündinud Poolas 11. aprillil 1915.
Kiirkohus tegi Igor Põdermaa puhul jämeda vea, sest Soome seaduse kohaselt ei tohtinud alla 18 aasta vanust isikut hukata. Seadust muudeti 1943. aastal ja ka siis hukati üks 17aastane vang.
"Tundmatud vene vanurid"
Dessantide saatmine Soome oli nii vilgas, et kui ühe dessandi liikmed veel ootasid kohtuotsust, olid uued juba tulekul. Artur Pertel Tallinnast, sündinud 14. mail 1918, heideti samasse piirkonda, kuhu varem Taub ja Karu. Ja seda ajal, kui viimased ootasid kohut. Pertel hüppas 23. juulil 1941, ta võeti kohe kinni ja hukati 1. augustil Hämeenlinnas.
Väga erakordseks kujunes Meinhard Kirsi saatus. Langevarjur Kirs vangistati Ruotsinpyhtäs viljapõllul toimunud tulevahetuses, mille käigus lasti puruks tema õlavarrelihas. Tema surmaotsus esitati kõrgemale sõjakohtule, mis selle ka kinnitas.
Kirs ootas hukkamist Turu vanglas koos üheksa teise dessantlasega. Veebruarikuu 7. päeval 1942 viidi viis neist Turu linna lähedale Kärsämäe lasketiiru ja lasti maha. Kohe pärast seda tappis Kirs vangla töökojas valmistatud noaga vangla pastori Johannes Kunila. Ilmselgelt kavatses ta kirikuõpetaja rüüs põgeneda.
Kunila suri kiirabiautos teel haiglasse. Ta oli peapiiskopi assistent, ja see tegu ei vapustanud üksnes kirikuringkondi, vaid ka kogu Soomet. Mõrtsukatöö Kirsi ei päästnud. Tema ja ülejäänud neli diversanti viidi 14. veebruaril Kärsämäe lasketiiru ning lasti maha.
Põhjus, miks hukatud maeti ilma kristliku talituseta, kuigi seadus oleks seda eeldanud, ei ole lõpuni selge. Nii näiteks maeti Porvoos hukatud 16 dessantlast surnuaia kõrvale ühishauda. Sõja järel küll pandi kalmule hauakivi, kuid eksitava tekstiga, mille järgi siia on maetud "tundmatuid vene vanureid Aurinko vanadekodust".
Surmaotsused langetas Porvoos toiminud rannakaitsebrigaadi välikohus, mille pastor kirjutas hiljem: "Kuna nemad ütlevad end sõdivat ristiusu vastu, ei pea nende eest ka palvetama."
Eestis elab kindlasti selles artiklis mainitud meeste sugulasi või tuttavaid. Oleksin tänulik igasuguste lisateadete eest, aga olen ka ise valmis andma täiendavat infot.
Tel +358503590495
S. K. Sahlstedt
Klintensintie 58
02400 Kirkkonummi
Suomi
