Edasi tulid elulooraamatud ­Helgi ­Sallost, Reet Linnast, Kersti Kreis­mannist, Diana Klasist, Uno Loobist jne.

Kõik need biograafiad on olnud raamatupoodide müüdavamate raamatute edetabelite tipus. Rahvas neelab iga eluloolist alastivõtmist ahnelt ja tänulikult.

Eino Baskini biograafias on kirjas, kuidas miilits otsis tema kodust pornograafilisi pilte, mida ta väidetavalt koos sõpradega lavastas, pildistas ja müüs.

Baskin kirjutab, et "...põletasin kõik kirjad ja fotod enne ära". Miilits midagi ei leidnud ja ka Baskin asjast täpsemalt ei räägi.

Pärast raamatu ilmumist kohtas üks ajakirjanik Eino Baskinit toidukaupluses ja uuris, kas kunagiste seksfotode modell võiks veel elus olla. Baskin kõhistas oma iseloomulikku naeru: "Kui mina elus olen, siis miks tema ei peaks olema!"

Piret Tali, kauaaegne Eesti Päevalehe ajakirjanik, sai Baskini suvila kabinetis Tabasalus nautida pikki tunde säärast meisterlikku eluloo rääkimise kunsti.
"Ta on lavastaja, tajub lugusid rääkides nende rütmi. Karismaatilise esinejana jutustab loo nii ära, et on huvitav. Aga samal ajal ei olnud võimalik teda pidurdada. Et ta on satiirik, tahab ta reageerida sama päeva sündmustele - meil oli lõputult vaidlusi päevapoliitilistel teemadel. Sõltus ka ilmast ja tervisest, kui palju ta rääkida jaksas." Töö tuli aeg-ajalt peatada ka "Vaprate ja ilusate" tõttu, mida Baskin vaatab juba aastakümneid. Vahepeal serveeris Baskini proua neile kohvi.

Katrin Karisma portreeraamatu autoril Elis Aunastel ja raamatu kangelasel kulus aga vestlustel väga, väga palju taimeteed.

Mähkmed Baskini diivani ees

Tali ja Baskini kohtumisi vürtsitasid haukuv hundikoer ja biograafi imik. "Ükskord unustasime isegi kasutatud mähkmed vanameistri kabinetti sohva ette," naerab Tali aastase lapse kõrvalt töötamise eripärasid.

Tali on muide Baskinile siiani võlgu hulgaliselt patareisid ning post-it-märkmepabereid, mida kulus hunnikute viisi tema Lasnamäe korteris tuhandete piltide sorteerimiseks.

Elulooraamatu kirjutamisel tekib alati küsimus, mida välja jätta, mida sisse võtta. "Kindlasti on lihtsam inimeselt võtta n-ö elulooline süütus ja kirjutada temast esimene raamat," leiab Tali, kes pidi arvestama, et uus raamat ei kordaks Baskinist 80ndatel kirjutatud elulugu.

Mis puutub "tsensuuri", siis Baskini ja Tali puhul oli pidurdajaks pigem biograaf, kes soovitas näiteks kõrvaliste inimeste terviseandmeid mitte kajastada.

"Aga kui ta on elukunstnik. Ei saa esineda nii, nagu ta elu oleks pühapäevakooli tund." Muide, Baskini väljapakutud pealkiri raamatule oli "Eino Baskin.

Keda see kotib?" Läbi läks aga Tali arvates juudi mehe münchhausenlikku elu paremini iseloomustav "Naer läbi pisarate".

Katrin Karisma raamatusõpradega oma suhetest rääkides aga lõpuni avameelne ei julgenud olla. "Ükskord jäi ta äkki vait ja ütles, et Elis, ma pean sulle ühe loo ära rääkima, muidu sa ei saa minust aru. Aga et see ei lähe raamatusse sisse. Siis ma panin diktofoni kinni ja ta rääkis oma loo ära."

Elulugu valmib kuudega

Elis Aunaste arvab, et elulooraamat on nähtus, mille jaoks eestlased on pärast umbset nõukaaega lõpuks valmis. Tali leiab, et küsimus on selles, et kui 20 aasta eest kirjutati biograafia, oli see mitmeaastane uurimustöö. Nüüd saab mõõta biograafia valmimist kuudes. Elis Aunaste kohtus Karismaga esimest korda sügisel 2007, järgmise aasta juunis oli teos lettidel. Tali koostas oma raamatu aastaga.

Nii tema kui Aunaste jaoks oli elulooraamatu kirjutamine esmakordne nii pika teksti koostamise kogemus. Aunastel, kes oli enne seda paar aastat töötanud Naistelehes, tekkisid pikast istumisest isegi seljavalud. "Me saime Katriniga väga kiiresti väga hea klapi. Raamatu kirjutamise protsessi see aga kergemaks ei teinud. See on ikkagi kohutav piin!" tõdeb Aunaste.

 

Raamatute tegijad ja menukid

  • Biograafiate autoreid: Kerttu Rakke, Marii Karell, Ene Veiksaar, Ivo Parbus, Enno Tammer, Tarmo Vahter, Meelis Kapstas, Hille Karm, Lea Arme, Eike Värk.
  • 2008. aasta Apollo müügiedetabeli 20 müüdavaima raamatu seas oli biograafide kirjutatud raamatutest Elis Aunaste teos Katrin Karismast kõige kõrgemal kohal, järgnesid Margit Kilumetsa biograafia Kersti Kreismannist ning Meelis Kapstase raamat Reet Linnast.

Eesti elu avalikustamine

  • Viisaka vaikimise müür eesti avalike tegelaste ümber on murtud, inimlik huvi, inimlik (ja täitsa loomulik) edevus ning sotsiaalse tellimuse sünnitatud toode on üksteist leidnud. On märgata tõelist buumi.
  • Ega elu avalikustamises midagi halba pole. Lihtsalt ei tohi unustada, et looja elulise mõõtme avamine ei kata tema kogu olemust, looming on üks keerulisem asi ja see tahab veel seletamist. Nii et suuresti on praegused elulooraamatud eeltöö tulevastele biograafiatele. 

Kalev Kesküla