Abilisi vajas vene rahvusest väga rikas pere, kes elanud Küprosel juba 20 aastat. Ütlesime, et meil on Eestis talu, seega majapidamistöödega pole muret. Lisaks on üks meist (Ene) elukutseline kondiiter ja saab toidu valmistamisega kenasti hakkama, teine (Guido) aga inglise filoloog ja muusik.

Tööandjal oli kiire

Samal õhtul helistas Larissa Küproselt ja ütles, et on majandusjuhataja villas, kuhu meid tööle oodatakse. Ta pakkus palgaks 1000 eurot kahe peale ja lisas, et see on puhas tasu – meil ei tule seal elades teha mitte mingeid kulutusi. Mainis, et saame iga nädal ühe vaba päeva, mil võime kasutada pere Mercedest ja puhata. Pakkumine ahvatles. Larissa tahtis kohe vastust, sest perel pidi olema kiire, kuid soovisime paar päeva mõelda. Ikkagi kauge koht. Kuna töö leidmisega on Eestis, nagu on, meil aga kohustused panga ees, otsustasime minna. Esialgu aastaks.

Paar päeva hiljem rääkis meiega juba perenaine Elena ise. Ilma midagi küsimatagi pakkus ta palgaks juba 1200 eurot. Nii sai öeldud saatuslik “jah” ja kokkulepe oligi nagu sõlmitud. Küsisime Elenalt, mida kaasa võtta. Kaasa paluti võtta vaid Eesti lipp. Tööriided ja kõik muu lubati meile osta.

6. novembril lendasime Praha kaudu Küprosele ja öösel kell 2.30 maandusime Larnaca lennujaamas. Meid ootas mees, käes plakat meie nimedega, ja tutvustas end Elena abikaasa ­Andreina. Pärast pooletunnilist autosõitu avanesid meie ees villa väravad, kus pidime elama ja tööle hakkama.

Peremees juhatas meid tuppa. See oli keldrikorrusel ja toas oli vaid voodi, riidekapp ja väike öökapike. Väsimusele vaatamata jõudsime imestada, et meil pole raadiot, telerit ega isegi toole, kus istuda.

Esimene šokk

Rahustasime end sellega, et kõike annab korraldada. Ent kui tahtsime magama heita, tabas meid esimene šokk. Voodipesu polnud pestud, vaid kasutatud. Lootsime kapist tekki leida, sealtvaatas vastu tühjus. Nii pidime esimese öö magama rõskes keldris, tundmatu inimese kasutatud linade vahel.

Hommikul kell 8 ootas meid köögis perenaine Elena, kes selgitas tööülesandeid. Peremees Andrei ütles, et peame teda Andrei Sergejevitšiks kutsuma ja teietama. Ikkagi endine KGB polkovnik. Elena, ameti poolest advokaat, viskas nalja ja ütles, et tema isanime on ilma poole liitrita raske välja öelda, kuid teietama peab tedagi.

Ene töö tundus selge ja lihtne: iga päev vahetada kõigis neljas vannitoas käterätid, põrandale visatud pesu pesta ja triikida, põrandad ja aknad pesta ning igalt poolt tolm võtta, nädalas kord voodipesu vahetada ja muidugi hommiku- ning õhtusöök.

Guido ülesannetega ilmnes üllatus. Lapselast, keda ta pidi lasteaeda ja tagasi sõidutama ning õpetama, peres polnud – mingil põhjusel oli ta lahkunud. Nii sai Guido tööks maja ümbruse koristamine, autode puhastamine ja poes käies autojuhiks olemine.

Esimese päeva õhtul võttis peremees pastaka ja paberi ning pani kirja meie tööaja graafiku. See jäigi meie töösuhtes ainsaks kirjalikuks “dokumendiks”. Niisiis: äratus kell 6, tööle asumine 6.30 ja tööpäeva lõpp 21.00. Paus pool tundi hommikul ja kell 13–16 päeval – siis olevat töötamiseks liiga palav. Ehk siis 11tunnised tööpäevad kuus päeva nädalas. Vabaks pidi jääma esmaspäev. Tegelikkus kujunes karmimaks.

Esimene konflikt

Meile öeldi, et pere sööb hommikust kell 7. Selleks ajaks pidi olema laud kaetud, esimese korruse põrandad ja välisterrass pestud. Seega nihkus äratusaeg kella viiele. Kolmanda päeva hommikul oli esimene konflikt. Pererahvas ei saabunud sööma kell 7, vaid alles lõuna ajal. Ja mitte magamistoast, vaid välisuksest. Nad jõudsid tagasi öistelt pidustustelt ja mitte kainena.

Loomulik, et üks pere elab oma isiklikku elu nagu soovib. Aga nad võinuks ju meid plaanidesse pühendada – milleks tõusta kell viis, valmistada söök seitsmeks ja seda siis ­soojendada ja oodata? Peremees teatas, et ­töötame täpselt nii, nagu nemad on nõudnud, ega tohi neid oma jutuga tülitada. Tööd tehku me nii, et nad meid ei näeks. Enesetunne muutus ebamugavaks.

Uskusime, et ehk asi paraneb. Eksisime. Ühel laupäevahommikul teatas perenaine pärast hommikusööki, et täna tuleb 12 inimest soolaleivapeole. Meie katku pidulik laud! Alustada tuli sõidust 25 km kaugusele (liiklus on vasakpoolne!) Larnacasse, sest kohalikus Zygi poes oli kaubavalik liiga väike. Poeskäiguks ja toiduvalmistamiseks aega vaid mõni tund.

Ekslemise järel leidsime nii marketi kui ka kodutee. Meeletu tempoga ja läbi pisarate katsime külaliste tulekuks laua, kus olid kartulisalat, riisi-tuunikala salat, täidetud munad, sekserid ja lavaširullid. Tundes rõõmu saavutustest – olematu ajaga valmis selline peolaud, et külalised käisid meid kiitmas ja tänamas –, lootsime, et ehk tuleb jutuks ka väike lisatasu (peolaudadest ju enne juttu ei olnud). Aga see oli naiivne unistus. Selle asemel nõuti, et edaspidi peame lisaks laua katmisele ka laua juures teenindama.

24. novembril lendas perenaine Moskvasse. Nädalaks jäi me elu juhtima Andrei. Kohe korraldas ta “rivistuse”. Endise polkovniku suhtumine meisse oli nagu noorsõduritesse. Rivistusel rõhutas ta, et meil pole õigust neid kõnetada ja segada. Ainult kui on midagi konkreetset, võime tema poole pöörduda. Perenaise kõnetamine keelati kategooriliselt.

5. detsembri hommikul öeldi, et Küprosel on nüüd uus Vene aukonsul, kes tuleb koos perega villasse lõunale. Meil tuli katta pidulik laud. Loomulikult polnud külmikus midagi sobilikku. Perenaine läks ise poodi toiduaineid tooma, aga ei tulnud tagasi. Nutt kurgus, sai sügavkülmutatud part sulatatud tunniga ja ahju pandud. Tegime kõikvõimalikke nippe kasutades laua valmis. Lõpuks saabus pererahvas koos konsuli pere ja toiduga. Kuidas nad seda peolaua tegemist ette kujutasid, ei tea.

Iga päevaga sai selgemaks, et olukord ei parane ja inimesteks meid ei peeta. Olime psüühiliselt nii “läbi”, et ei julgenud puudutadagi teemat, millal meile pangaarved ja töölepingud vormistatakse. Iga vähegi ebameeldiv küsimus tõi vastulöögi. Vahepeal olid Ene jalad haigeks jäänud, sest lubatud riideid meile ei ostetud ja Ene käis ringi vaid varbavahe plätudega.

Jõulud pisarais, aastavahetus keldris

24. detsembri õhtul mõtlesime, kui ilus õhtu on meie lähedastel ja kodustel. Kui olime õhtusöögilaua katnud, pidime pärast pere lauda istumist seisma köögis veel veerand tundi – äkki nad tahavad veel midagi. Seisime, klomp kurgus, ja mõtlesime, et isegi vangidele antakse võimalus jõule tähistada. Siis hõikas peremees, et olgu, te võite endale taldrikud võtta ja laua taga süüa – need ju ikkagi teie jõulud ka. Seni olime ikka ja alati söönud oma keldritoas voodil või põrandal. Selline alandus oli liig. Ene puhkes nutma ja lahkusime keldrisse.

“Jõululaual”, milleks oli taas voodiserv, olid vaid kodust kaasa võetud kuivatatud õunad. Üritasime kõigele vaatamata jõulutunnet tekitada – võtsime mõned teeküünlad, riietusime soojalt ja läksime üle tee mere äärde. Ehitasime merekividest “altari”, süütasime küünlad ja palusime jõulukingiks mingit lahendust, et nende inimeste juurest pääseda.

Enne aastavahetust oli õhkkond rahulik, aga see oli vaikus enne tormi. Külla pidi tulema Moskva büroo kollektiiv, mis tähendas suuremaid pidustusi. Tegime perenaisega aegsasti juttu, et oleks vaja paika panna, mida aastalõpupeol pakkuda. Paanikat ei teki, arvas perenaine ja lubas ise süüa teha. Küpsetagu Ene vaid pirukad, ülejäänuga toimetab ta ise. Arvasime, et ju see on traditsioon – perenaine tahab tähtsad külalised ise vastu võtta. Igaks juhuks küpsetas Ene eelmisel õhtul koogi valmis…

Saabus 31. detsembri hommik. Pere ärkas ja tuli lauda kella 10 paiku. Perenaisel ei paistnud kuhugi kiiret. Vastupidi, pärast hommikukohvi avati esimene veinipudel. Lõpptulemus oligi see, et kõik töö tegime meie, saateks perenaise kamandamine.

Hääled terrassil valjenesid ja tundus, et alkoholist kadus inimeste ajataju – õhtulaua katmisega lubati meil alustada alles kella üheksa paiku. Keset ettevalmistusi kästi aga Guidol sõita lennujaama, Moskva rahvale vastu.Valitses kaos – toidud pooleli, esimesed külalised kohal ja laud katmata.

Veidi enne kella 23 (Moskva järgi oli aeg šampused avada) käratas perenaine Enele: “Kui sa ei kavatse lõbusamat nägu teha, siis võid ennast keldrisse peita.” Olime hommikul viiest saati jalul ega lasknud seda endale kaks korda öelda. Kohalikust poest olime aegsasti ostnud veini ja nii saime väikest viisi uut aastatki tähistada.

“Lits, ole õnnelik, et pääsesid”

Kujutasime ette, kui palju meil koristada on. Lootsime, et uusaastapidu kestab hommikuni, pere ärkab hiljem ning meil on veidi rohkem aega. Aga juba kell 7 helises telefon. Purjus perenaine aasis, et ei usu, et me maja kella poole kaheksaks korda saame, nagu töögraafikus kirjas.

Jooksime kööki, kus perenaise ja majandusjuhataja Larissa jaoks pidu alles käis. Küsisime, kas 1. jaanuar pole mitte riiklik püha. Vastati ülbe naeru saatel, et meie jaoks on see tavaline reede. Kell pool kaheksa olgu hommikusöök laual. Ene hakkas koristama, süüa ja kohvi tegema, kui kööki tuli Larissa. Mis õigus oli meil möödunud ööl puhata ja mitte tööd teha, küsis ta rusikatega vehkides. Ene vastas, et kui meilt oodati öö läbi kestvat teenindamist, siis võinuks lasta meil eelnevalt natuke puhata. Järgnes röögatus: “Sina, lits, pead siin töötama! Me tõime teid Eestist siia. Teil, elajatel, on siin kõik olemas – toit, katus, elekter, soe vesi. Ära tule mulle rääkima, et teil seal Eestis probleeme polnud!”

Ülejäänud osa 1.jaanuarist oli rahulikum. Perenaine väsis ja saime rahulikult maja korda seada. Ebamugavaks tegi asja see, et elutoa diivanil magas alasti peremees. Saime aru, et lubadustega meelitades oli pere hankinud meie kujul endale paari orjasid ja siit tuleb kohe lahkuda.

2. jaanuaril teatas perenaine Guidole: “Sina ja su naine rikkusite mu uusaastapeo ja teil oleks tervislikum minu silme alla mitte sattuda.” Ülejäänud päeva veetis pere hotellis, kus ­ööbisid nende Moskva külalised.

Järgmise päeva hommik oli tavaline – söödi, kohvitati, joodi mõned šampused. Perenaine meid enam ei tunnistanud ega vastanud isegi tervitusele. Märkasime, et pererahvas on käibele võtnud uued naljad. Naerdi valjult ja kasutati meie kohta väljendit “tšuhhoonets” (halvustav väljend eestlaste kohta – EE). Kui nad päeval lahkusid, leidsime terrassilaualt revolvri, mis tavaliselt asus peremehe öökapi sahtlis. Hakkas hirm.

Põgenemine

Kohvrid olid juba pakitud. Guido palus naabri käest öömaja, kuid edutult. Lukustasime oma toa ukse ja lootsime, et kõik läheb hästi. Õhtul hiilisime üles ja seal oli ainult peremees, kes oli sõbralik. Palusime, et ta viiks meid homme, me vabal päeval Larnacasse. Ta nõustus. Tundus, et tal oli meist juba kahju hakanud. Andrei ei üllatunud, nähes, et võtsime autosse kohvrid kaasa. Viis meid linna ja sellega oli õudusunenägu läbi.

Ent läks veel kaks kuud enne, kui kodumaale tagasi jõudsime. Lubatud palgast ei saanud me sentigi, aga päris tühjade kätega ei tahtnud koju tulla. Üürisime viimaste säästude eest Larnacas väikese korteri. Guido mängis kaks kuud pubides pilli ja Ene küpsetas ühe pagaritöökoja jaoks pirukaid. See hoidis hinge sees ning lõpuks suutsime koguda nii palju, et võisime kodumaale tagasi lennata.

Aga elu läheb edasi. Need läbielamised ei mõjutanud meie omavahelist läbisaamist – armastus võitis. ”

Kus Ene ja Guido vea tegid?

Vastab Välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor Sven Tölp.

Ei sõlmitud töölepingut, milles oleks fikseeritud poolte õigused ja kohustused.

Muretseti vaid ühe otsa pilet. Ei sõlmitud kindlustust.

Ei registreeritud oma Küprosel viibimist välisministeeriumi konsulaarosakonnas.

Rahalise abi saamiseks saab konsul aidata hättasattunuil võtta ühendust lähedastega ning nõustada rahaülekannete tegemisel.

Riikides, kus on Eesti saatkonnad, annab konsul raha hättasattunule niipea, kui vastav summa on lähedaste poolt kantud välisministeeriumi pangaarvele. Võimalik on kasutada ka rahvusvahelist kiirrahakaardi saatmise teenust, mida pakuvad MoneyGram ja Western Union.

Tööle minejatel tasuks tutvuda Välisministeeriumi kodulehel oleva infoga www.vm.ee.