Piimaseebiga piimavannis. Saagimi piimavanni retsept
Kuigi Eesti kosmeetikasalongid lehmaandide abil tehtavaid hoolitsusi eriti ei paku, on üks
inimene siiski astunud piimavannide populariseerimiseks hiigelsamme. See on glamuuritar, peatoimetaja ja sotsiaalne kõrgmäestikuronija Anu Saagim, kes ütleb end tegevat regulaarseid piimavanne nii naturaalse piima kui ka beebidele mõeldud piimapulbriga, lisades vannivedelikule
pisut mett ning sandlipuuvõi roosiõli. “Rahustavat, koorivat ja nahka meeldivalt toitvat protseduuri
teen tavaliselt õhtuti, eriti mõnus on see peale aurusaunas lõõgastumist,” räägib Saagim. “Uskuge või mitte, aga piim tõepoolest koorib nahka, sest sisaldab piimahapet – looduslikku orgaanilist
hapet, mis lahustab surnud naharakke kinnihoidvat ainet. Pärast protseduuri on nahk beebi-pehme ja pisut rasvane ning seepärast pole vaja ka enam keha kreemitada.”
Saagimi sõnul läheb korraliku piimavanni jaoks vaja 70 liitrit piima, kuid logistiliste probleemide tõttu
tuleb vahel linnas piirduda ka 30 liitriga. “Suvel Saaremaal on lihtsam, siis tuuakse metall-lüpsikutes, ei mina tea, palju nendesse täpselt mahub.” Samas tegevat imet ka kas või üksainus vanniveele lisatud koorene piimapakk.
Mis sobiks piimavanni kaasavõtmiseks aga paremini kui isetehtud luksuslik piimaseep? Helen Orav ökopoest Roheline Vihmavari ütleb, et piimaseepide valmistamine pole põrmugi keerulisem kui tavaliste seepide tegemine, kuid rakendada tuleb teatud ettevaatust, kuivõrd seebi algaineteks on, nagu ikka, rasvad, õlid, ettevaatamatul käsitlemisel ohtlik seebikivi ja vett osaliselt või täielikult asendav piim (valmistada võib ka jogurti-, vahukoore-,kookospiima- või sojapiimaseepe). “Eriti hea on kitsepiim, sellistel seepidel on nahka taastavad ja ravivad omadused. Muuhulgas sisaldab
kitsepiim seleeni, mida mõned teadlased peavad oluliseks nahavähi ennetamisel, ja piimhappeid,
mis eemaldavad surnud naharakke ja jätavad seejärel naha erakordselt pehmeks,” sõnab Orav. Lihtsaimal kujul koosneb piimaseep Orava sõnul 300 g oliiviõlist, 50 g palmirasvast, 50 g kookosrasvast, 57 g seebikivist ja 190 g täis- või kitsepiimast ning meelepärastest lisanditest,
nagu kuivatatud ürdid või eeterlikud õlid. Seebiteoks on tarvis ka elektroonilist kaalu, roostevabast terasest potti seebi kokkusegamiseks, saumiksrit, termomeetrit ja seebivorme. “Kuna seebikivi, NaOH, on mürgine ja söövitav, siis tuleb seebiteo ajal kanda kummikindaid ja pikkade varrukatega riideid,” hoiatab seebispetsialist.
Esmalt tuleb Orava sõnul teraspotis sulatada tahked rasvad, eemaldada siis pott tulelt ja lisada vedelad rasvad. Seejärel tuleb kaaluda ühte nõusse seebikivi ja suuremasse nõusse piim. “Vala seebikivi ettevaatlikult piima sisse, segu samal ajal pidevalt segades. Alati valatakse seebikivi vette, mitte vastupidi! Segada on soovitatav õues, avatud akna juures või köögis õhupuhasti all,” märgib Orav, lisades, et “seebikivilahuse valmistamisel tuleb olla eriti ettevaatlik, sest segu kuumeneb
iseenesest keemilise reaktsiooni käigus” ja et “seebikivi on lahustunud, kui lusikaga ei ole enam seebikivi graanuleid tunda”. Seejärel tuleb segu aeg-ajalt segades lasta jahtuda 35–55 kraadini, valada seebikivilahus ettevaatlikult samal temperatuuril rasvade hulka ja läbi mikserdada.
Seebimass muutub varsti läbipaistmatuks ja paksemaks, omandades lõpuks hapukoore konsistentsi. Nüüd võib lisada kuivatatud taimed, värvained ja viimasena eeterlikud õlid. Seejärel peab seebid vormidesse kallama ja vähemalt 4 nädalaks järelvalmima jätma.
Kosutavat piimavanni võib aga võtta kohe pärast seebitegu.
