Pirita vanahärra lubab Eesti miljarditega üle külvata

End Hiina keiserliku klanni liikmeks ja Rootsi kuninga esindajaks nimetav viiuldaja Hillar Taamal väidab, et ta opereerib miljardite dollaritega.

Ühel lumelörtsisel jaanuaripäeval istuvad ühes Tallinnas ühes kohvikus kolm ettevõtjat, kellest üks on internetiärimees Raivo Hein. Nad kuulavad huviga hallipäist vanahärrat Hillar Taamalit (70), kes tutvustab neile muinasjutulisi võimalusi äri teha. Taamali moodi hõbehallide juuste ja südamliku, ehkki kergelt kelmika naeratusega meest tahaks vanaisaks iga laps. Tema lugudes on kõik olemas: kuningad ja kuningapojad, peidetud aarded, eksootilised sündmuspaigad ja loomulikult õnnelik lõpp. Taamal esineb kui väärikas rahvusvaheline investor. Aga tema lood pole väikelaste lõbustamiseks, pigem kergeusklike täiskasvanute lollitamiseks. Kollakat tviidpintsakut kandva vanahärra paksust kaustast ilmuvad nähtavale värvilised paberid, mis peavad tõendama Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi (US Treasury) garantiid ühele miljardile (!), viiele miljardile (!!) ja isegi viieteistkümnele miljardile (!!!) USA dollarile. Ligipääs sellele summale on vaid Taamalil, ei kellelgi teisel. Taamal seletab üllatunud ärimeestele elegantses, pisut kanges ja võõrsõnadega rikastatud eesti keeles, et rahamägedele ligipääs on lihtne – härrased peavad tegema vaid väikese rahasüsti siitsamast alguse saavasse ühisesse ärisse. Jutt käib peamiselt investeerimisest rahaturule. Taamal kiitleb, et valdab riskivaba äritegemise saladust. Taamal räägib kannatlikult, aga mitte liiga põhjalikult. Kui temalt liiga palju pärida, nendib ta, et lõppudelõpuks pole tema asi oma äri vettpidavust kinnitada – kes ei usu, ärgu uskugu, küll tema leiab endale vajadusel uued partnerid, sest „tööle hakkab“ ta oma miljardiga igal juhul. Nii jääbki ebamääraseks, kuidas vanahärra sellise küllusesarveni jõudis. Kord väidab, et see juhtus juba 30 aasta eest. Kord olla tegu suure pärandusega (1980ndate lõpus pärandas sõber Venda Mandel talle suure viiuli- ja vanavarakollektsiooni). See pärandus olla omakorda balti-saksa aadlimehe von Benckendorffi varandus. Siis aga viib Taamal jutu hoopis Rootsi kuningliku Bernadotte’ide suguvõsani, kes on Taamali (või nagu ta nimetab „meie“) kaudu ajanud äri Singapuri ning Lõuna-Filipiinide Sulu ja Põhja-Borneo sultanaadiga. Taamal demonstreerib pabereid, mis lubasid tal aastatel 2006-2007 esindada Sulu ja Põhja-Borneo sultanit ja Rootsi kuningas Carl XVI Gustafit näiteks Jordaania riigipangas ja United Arab Banki nimelises Ühendemiraatide krediidiettevõttes. Sinna juurde käib rida arveid, küll tonnide kulla müümise, küll sadade miljonite väärtuses sularaha vahendamise kohta. Taamal lubab Eestisse tuua kolossaalse summa raha, mille eest võiks pool riiki üles osta. Ta näib olevat varemgi maailmas fantastilisi rahahulki liigutanud, et midagi head oma rahvale teha. „Ma küsisin Kraftilt, miks oli see Hansapank vaja rootslastele müüa? Et demonstreerida täielikku avatust, vastas Kraft. No ma ütlesin talle siis, et demonstreerinud täielikku avatust ja müünud pank eestlastele,“ räägib Taamal.

Kes on vanahärra Taamal? Mida tegi ta Saddam Husseini valitsusajal Iraagis ning kas jutt tema hiigelvarandusest ka tõele vastab?