“Vulnicura”

(One Little Indian)

6/10

Peamine, millega Björki uus plaat tähelepanu on pälvinud, on materjali lekkimine internetti ja seeläbi varasemaks toodud plaadi-ilmumine. Üheksanda kauamängiva sisu ei ole märkimisväärset kõneainet pakkunud. Ja ega see väga ebaõiglane tundugi – kui su uus muusika varasema loominguga võrreldes haake ei tee, midagi uut vallutada ei püüa, siis ega erilist uudist ja vestlusainet välja ei pigista. “Vulnicura” on kõige tavalisemas mõttes Björk ja võinuks ilmuda millal tahes sel sajandil, hoolimata sellest, et väljalaske aastaks on 2015 ja Björk on endaga stuudiosse vedanud värsked, uued ja hinnatud produtsendid The Haxan Cloaki ja Arca. Mis juhtus, et Björk, kes igal järgmisel plaadil midagi ikka teistmoodi soovib teha, ja hip-produtsendid, kellelt seda teistsugust ilmselt oodati, küpsetavad kokku kõige keskmisema Björki – ma ei tea ega oska ka kuidagi spekuleerida. Elektroonika ja rütmid on pisikesed ja glitch. Orkestratsioonid staatilised, karged ja kaunid. Björki lauluviisid tunduvad juba ette peas olevat.

Kui Björk 90ndate alguses soolokarjääriga alustas, oli laiemalt levinud muusikas vähe otsingulisi ja katsetavaid naisi. Viimastel aastatel on tekkinud eksperimenteerivaid naisi hulgaliselt ja Björk ei tee vähimatki katset näidata, millega vanameister hämmastada võib, vaid lepib korralikult vormistatud tuttava iluga.

SIIM NESTOR

Belle & Sebastian
“Girls in Wartime Want to Dance”
(Matador)
3/10

On neid, kes kogu Belle & Sebastiani liigitaks automaatselt tapeedi sektorisse, aga peab tunnistama, et nende esimene pikk plaat ja mõned EPd olid ikka väga head veidi morrisseylikud päeviku sissekanded suurekskasvamise raskustest, taustaks sel hetkel väga värskelt kõlav Nick Drake’i mõjudega fey-popp.
Tänaseks on Belle & Sebastianist saanud retro-turva-indie võrdkuju. Nad üritavad siin plaadil teha paar abitut katset sellest šabloonist välja murda, aga need katsed mõjuvad väga võõristavalt: “Enter Sylvia Plathi” pseudodisko on kohmakas ja ei paku midagi originaalset, “Play for Today” üritab tabada San Remo aegse Italo-disko vaibi, aga jätab taas kuidagi kohatu mulje. Selgeid maitsevääratusi raamivad tavalised Belle & Sebastiani lood, mis oleks justkui mingi masinaga valmis tehtud, sest neis puudub igasugune uudsus. Ka lüürikast on kadunud isiklik plaan ja käib üsna sihitu fraaside tulevärk. Vähemalt sõnavara on neil veidi rikkalikum kui tavaliselt, aga ... no kas või see plaadinimi, mis mõttes? Üle tunni kestev pikkus ei tule ka kuidagi kasuks. Tundub, et nooruse süütus on lõplikult kadunud. Puhake rahus.

TRISTAN PRIIMÄGI